12/2008 Intervjuu Franklin Grahamiga ajakirjast Time, tsiteeris Helari Puu
Eeloleval kevadel Saku Suurhallis kõnelev evangelist Franklin Graham (53) on rahvusvaheliselt tuntud jutlustaja Billy Grahami poeg, nelja lapse isa ja nelja lapselapse vanaisa.
Intervjuus ajakirjale Time räägib ta tänapäeva inimese jaoks tundlikel teemadel. Küsimusele, mida Jeesus ütleks AIDS'i kohta vastab ta, et nii nagu toona ei lükanud ta ära ravimatult haigeid pidalitõbiseid, ei teeks ta seda ka HIV-i nakatanutega. Ta tervendaks nad ja ütleks: „Mine ja ära tee enam pattu!"
Franklin Graham ei tunne üksnes kaasa, vaid näeb selles probleemis meie ühist vastutust. „Me vastutame selle eest, et teha kõik, et säilitada elu – kas siis veel sündimata lapse elu või näiteks HIV/AIDSi nakatunud pargipingil magava kodutu elu. Igal inimesel on hing. Ja iga inimese eest suri Jeesus Kristus Kolgata ristil. Ta suri kogu maailma pattude eest."
.Paljud Eestimaa lapsed on saanud aastate jooksul jõulude ajal kingitusi heategevusorganisatsioonilt „Samaarlase kukkur", mille juhiks Franklin Graham on. Seoses suguhaiguste teemaga küsis ajakirjanik jutlustaja Franklini käest, kas tema poolt juhitav organisatsioon ka kondoome jagab? Vastates sellele eitavalt uuris ajakirjanik, kuidas ta näeb selle kasutamist olukorras, kus üks abielupooltest on HIV-positiive? „Selles asjas ma arvan, et abielupaar peab ise tegema otsuse. Ma mõtlen, et abielupaar peaks tarvitusele võtma absoluutselt kõik ettevaatusabinõud." Kuid väljaspool abielu ei tohiks kondoomid anda põhjust elada jätkuvalt patust elustiili ja võimalust öelda, et te oled kaitstud, leiab ta.
Sa hakkad mõistma, kui tähtis on elu, kui lühike on elu ja mis juhtub peale seda elu.
Küsimusele, kas Franklin Graham on kunagi mõelnud elada nii kaua, et temast saab vanaisa, vastab ta: „Ma pole kunagi mõelnud sellele, et minust saab vanaisa. Teate, kui olete kolmekümnendates, siis ei mõelda elu lõpule. Ja mina ka ei mõelnud sellele piisavalt enne kui sain 40. Aga kui ma sain 50, siis tundus nagu mingi lüliti oleks välja lülitunud. Korraga hakkasin mõtlema: ohoo, kui kiiresti on möödunud viimased 20 aastat. Sa hakkad mõistma kui tähtis on elu, kui lühike on elu ja mis juhtub peale seda elu. Kas see ongi kõik? Või on midagi, mis on Jumalal meile pärast seda elu? Piibel õpetab et on ka igavene elu ja et surm on värav, mis viib meid sellest elust tulevasesse."
Alles hiljuti tähistas Franklini isa Billy Graham oma 90 juubelit. Veel kaks aastat tagasi, kui see intervjuu sündis, uuris ajakirjanik suure jutlustaja pojalt, mida ta on õppinud oma isa eakusest: „Ma imetlen teda, et tal selles eas on veel soov jutlustada ja ta on sama terav kui ta oli 30 aastat tagasi. Ma arvan, et ta on vananenud erakordselt hästi. Ma loodan vaid, et suudan pooltki nii tubli olla!"
On teada, et Grahamid ei karda rääkida patust, nimetades asju nende õigete nimedega. Kui ajakirjanik küsis Franklini käest, kas ta endiselt armastab sõita mootorrattaga, vastas too jaatavalt. Kuid mitte enam ilma kiivrita nagu nooruses. Siit libisebki jutt patule. „Piibel ütleb, et meie ihud on Püha Vaimu tempel. Ja kui me teeme midagi, mis teeb haiget me ihule: liigsöömine, vale toidu tarbimine, liigjoomine, siis me teeme haiget ihule, mille Jumal on meile andnud. Ma arvan et me anname sellega oma keha riski meelevalda, just nii nagu seda on ilma kiivrita mootorrattal sõitmine. Jumal on andnud meile aju. Ta eeldab, et me seda kasutaksime."
