7-8/2010 Margus Kask, KUS rektor
Käesoleva aasta kevadel kaitses Ingmar Kurg Tartu Ülikooli usuteaduskonnas oma doktoriväitekirja. Kaitsmine oli edukas, usuteaduskonna nõukogu omistas Ingmar Kurele doktorikraadi usuteaduses. Järgnevalt tahan esitada kõigest mõned mõttekäigud 353-leheküljelisest kaitstud doktoritööst. Loodan, et lugeja saab seeläbi aimu Ingmar Kure poolt läbiviidud ühest olulisest uurimusest Eesti kirikuelu jaoks.
Ingmar Kurg muretseb evangeeliumi kuulutamise tuleviku pärast euroopalikus ühiskonnas
Enamasti tundub kõrvalseisjaile, et teaduslikud käsitlused koguduse- ja usuelust on midagi sellist, mis asetsevad kusagil kaugel suurte mõttelabürintide maailmas. Lihtsat inimest need ei paista puudutavat. Küll aga on igale inimesele (rohkem küll kristlastele) oluline evangeelium ja selle kuulutamine. Sellest doktoritöö kõnelebki.
Ingmar Kurg muretseb evangeeliumi kuulutamise tuleviku pärast euroopalikus ühiskonnas. Euroopalikule mõõtmele vihjab juba töö avasõnade kirjutamise kuupäev 9. mai 2009, mil tähistatakse Euroopa päeva. Laia mõõdet kajastab ka töö pealkiri: „Oikumeenilise evangelisatsiooni perspektiiv Euroopa kontekstis: missioloogiline ja religioonisotsioloogiline uurimus."
Euroopa kirikutes, nagu Eestiski, on juba aastaid teatud, et ühiskond muutub järjest ilmalikumaks. Tundub nagu evangeeliumi haare ja jõud justkui väheneksid. Ometi ilmutab evangeeliumi kuulutamine ilmalikustunud Euroopas tõehetke kiriku evangeelsele tööle. Just selles kontekstis selgub, kui tõeline on see evangeeliumi jõud, mida koguduste kuulutus endas kannab.
Euroopa tuleb uuesti Kristusele võita!
Evangeelium kutsub pöördumisele ja muutumisele. Ühelt poolt puudutab see patust inimest, teisalt aga ka kirikuid ja kogudusi endidki. Evangeelium paljastab kriitiliselt nii ühiskonna kui kiriku. Jumalasõna on kui peegel. Kristlik kogukond (pean silmas kirikuid ja kogudusi) peab selle peegli abil õppima rohkem tundma oma Issandat ja tema tahet. Selle kaudu tunnetame ja näeme ka ühiskonna vajadusi. Evangeeliumi kuulutamine toob iga inimese ellu uued võimalused. Samas esitab Kurg ka küsimuse kiriku evangeelse töö asjatundlikkuse kohta – kuivõrd on ikkagi esikohal tõeline Kristuse evangeelium ja milles see eeskätt seisneb?
Doktoritöös on esitatud ka provokatsiooniline küsimus kristliku kogukonna igapäevaelu kohta: kas kirikud tegutsevad omaenda kiriklik-religioosses miljöös või konventsionaalses-ühiskondlikus miljöös? Ingmar Kure uurimuses kõrvutatakse neid võimalusi.
Doktoritöö autor provotseerib veelgi, öeldes, et Euroopa sattumisel ilmalikustumise teele on ka kirikul kaasamängija roll. Esmapilgul ei oska siin kirikute „süüd" tuvastada. Kuigi, kui lugejad mõtlevad omagi koguduse peale, siis kindel see, et ühiskonda ulatuv evangeelne töö oleks võinud läbi aastate mõjukam olla. Doktoritöös esitatud uurimus otsib ilmalikustunud inimest, et märgistada tema võimalikud kokkupuutepunktid kristliku sõnumi muutva väega. Igal juhul ütleb Kurg selgelt, et Euroopa (sh ka Eesti!) tuleb reevangeliseerida, Euroopa tuleb uuesti Kristusele võita. Doktoritöö esimene peatükk kõneleb Euroopast kui „misjonimaast". Sellele põllule tuleb viia evangeelium. Evangeeliumi vägi sisaldab eneses palju rohkemat kui üksikisiku pääste, see peab ulatuma ka sügavale ühiskondlikku toimlemisse. Kure sõnutsi peab kristlik kogukond evangeeliumi väega taaslooma ühiskonda igas aspektis.
Evangeeliumi kuulutamine põrkub inimesega, kelle jaoks on kõik religioonid justkui turul – vali, mida soovid. Kurg toob esile, et nüüdisaja konfessioonitu inimene ei huvitu kristliku usu konfessionaalsetest erinevustest, ta ei vajagi neid. Kuid ta vajab teadmist ja eelkõige kogemust evangeeliumi vabastavast väest.
Ometi kohtume erinevate konfessioonidega. Kirikute tähtsus on liikunud ühiskondliku elu keskusest ääremaale. Kirikute roll meid ümbritsevas elus on marginaalne. Seda olulisem on tegelikult märksõna, mis läbib kogu doktoritööd. Ingmar Kure jaoks pole tegu lihtsalt ühe mõistega teiste hulgast, vaid mis tähistab jõuliselt nii tegevust kui olemust kristlikus kogukonnas. Ja see märksõna on „oikumeenia". Oikumeenia ei tähenda kõigi kirikute ühendamist ühtse õpetuse alla. Oikumeenia toimub ja toimib siis, kui kirikud tunnevad teistega koos töötades end koduselt. Tegelikult seob kõiki kristlikke suundumusi evangeelium Kristusest – risti löödud, maha maetud ja üles tõusnud Kristusest. Sellel pinnal liikudes tunneme end koduselt. Sellel pinnal toimub ka konkreetne evangeelne koostöö.
Evangeliseerimise peaküsimuseks on, kuidas tõlgendada evangeelium tänapäeva inimese keelde ja meelde nii, et sõnum oleks mõistetav ja vastuvõetav
Doktoritöös on loomulikult oma osa teoloogilis-teoreetilisel argumentatsioonil ja erinevatel mudelitel. Kuid nagu Kurg ka ise ütleb, „võivad teoreetilised kontseptsioonid olla kuitahes head, kuid oikumeenilise evangelisatsiooni elluviijateks on siiski kohalikud kogudused kohalikus keskkonnas".
Siit lähtubki üks doktoritöö peamisi küsimusi: kuidas on võimalik oikumeeniline evangelisatsioon? Kindlasti ei tohi oikumeeniline hoiak kahjustada evangeeliumi. Nii oikumeenia kui evangelisatsioon leiavad oma lähtepunkti mitte kristlasest, kirikust ega traditsioonist, vaid just ja ainult Pühakirjast.
Doktoritöö originaalseim tulemus on seotud oikumeenilise evangelisatsiooni käsitusviisiga. Viimane tugineb Saksa religioonisotsioloog Detlef Pollacki mudelile. Ingmar Kurg käsitleb seda loovalt. Ta kirjeldab selle abil nii evangeeliumi kuulutamise toimimist kui ka kirikutevahelist ühist evangelisatsiooni. Ilma et Teekäija lugeja saaks siinkohal detailse ülevaate küllaltki teoreetilisest, kuid samas äärmiselt huvitavast materjalist, soovitan koguduste pastoritel ja töötegijatel sellega kindlasti tutvust teha. Iga vähegi otsiva koguduse juhi jaoks kasvab alati teoreetilisest materjalist väga praktilisi ideid.
Uurimuses esitab Ingmar Kurg ka lootusrikka noodi seoses ilmalikustunud ühiskonnas elava inimesega. Religioon liigub üha enam ühiskondlikult tasapinnalt individuaalsele pinnale. Sellele vihjas ka käesoleva aasta juunis avalikustatud Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud Saar-Polli uuring „Usust, elust ja usuelust". Privaatne usklikkus aga otsib taas teed sotsiaalsete suhete tasandile. Religioonisotsioloogide järgi on kiriku „ressursiks" pakkuda inimestele sotsiaalset sidusust. Siin avanebki mitte ainult kirikute, vaid konkreetsete koguduste jaoks võimalus astuda vastu ilmalikustumise protsessile ja seda just suhetevõrgustiku kaudu. Tõsi on ka muidugi see, et kirikut ja kogudust ei saa pidada ainuüksi sotsiaalseks klubiks. Kaugel sellest, kogudust liidab eelkõige Kristus, usk temasse. Viimane väljendub alati siiski ka usklike osaduses. Evangeliseerimise peaküsimuseks on, kuidas tõlgendada evangeelium tänapäeva inimese keelde ja meelde nii, et sõnum oleks mõistetav ja vastuvõetav.
Iga vähegi otsiva koguduse juhi jaoks kasvab alati teoreetilisest materjalist väga praktilisi ideid
Kurg esitab uurimuse evangelisatsioonist ilmalikustunud Euroopa kontekstis Eesti näitel. Eesti on seotud lääneliku kristluse traditsiooniga, Eesti taotleb euroopalikke majandus-, poliitilisi ja sotsiaalseid suundumusi ja suuremat lõimitust Euroopaga. Seetõttu kõrvutab Kurg Eestit Euroopaga. Käesoleva aasta 7. augusti Arteris ütleb Eestile nime teinud dirigent Neeme Järvi, et „meie omal maal ei ole küllalt oma inimesi, kes mõtlevad oma maa moodi". Ingmar Kurg ütleb olulisi asju oma maa keeles ja meile arusaadavalt. Horisondiks on aga Euroopa.
Milles väljendub siis käsitletava doktoriväitekirja tähtsus? Esmalt selles, et siin on eesti keeles süstemaatiliselt kirjeldatud ja põhjendatud oikumeenilist evangeeliumi kuulutust. Siit tõuseb tulu eestikeelsele teoloogilisele sõnavarale ja kirjandusele. Kasu saavad usuteaduse üliõpilased, kel on võimalus kasutada järjekordne väga heas ja laduses keeles kirjutatud uurimus. Kindlasti leiavad tööst inspiratsiooni ka kirikute juhid oikumeeniliseks koostööks.
Doktoritööle lisab kaalu autori enese praktiline pikaaegne kogemus vaimulikus töös. See algas omaaegsest noortejuhitööst, mis tänaseks on tipnenud pastori, teoloogi ja kirikutevahelise koostöö ühe eestkõneleja rolliga Eestis. Tallinna Ülikooli professor Rein Veidemann hindab oma arvamusloos Ingmar Kure doktoritööd ühiskonnasisese dialoogi algatajaks. (http://www.postimees.ee/?id=256282 08.08.2010) Loodetavasti algab esimene dialoog aga doktoritöösse süveneja mõtetes. Kindel aga seegi, et võime ühineda kõigiga, kes õnnitlesid 19. aprillil 35ndat pulmaaastapäeva pidanud Ingmar Kurge usuteaduse doktorikraadini jõudmisel.
16_30 034 Foto Ermo Jürma: Moodsas Tallinnas peab silma pingutama, et kirikuhoone üles leida.
16_IMGP4962 Foto Kristi Jürma: Vaimulike ametiriietus on üks nende väliseid tunnuseid.
16_Ingmar_ Foto Kristi Jürma: Pastor Ingmar Kurg on misjonimõtet järginud ja uurinud kogu oma usuelu.
