02/2011 Kristi Mänd, Kohila baptistikogudus
Kolmekuningapäeval lõppes Kohila Baptistikoguduses järjekordne Alfa. Kursusel kogetut meenutasid: Viljar (V) – koguduse pastor, lektor ja rühmajuht; Maarja (M) – Alfa koordinaator ja rühmajuht; Ingrid (I) ja Silvi (S) – kursusel osalenud; Külvi (K) – kokk; allakirjutanu – üks lektoreid ja rühmajuhte.
Kuidas olete rahul lõppenud Alfa kursusega?
V: Tänu Jumalale, et seekord osales piisaval arvul inimesi, kes tulid otsima tõde ja vastuseid oma elu küsimustele.
M: Mis Jumal tegi, oli palju kõrgem kui see, mida mina enne Alfat oskasin igatseda.
I: Mina olin eelnevalt hingeliselt väga katki. Kunagi olen ju kristlikku teed alustanud, aga vahepeal sellelt ära kadunud. Võitlesin Jumalaga ja tahtsin ise hakkama saada. Palves sain ilmutuse: olin mäe otsas, mille all oli must kuristik. Teadsin, et kui sinna astun, siis ma enam välja ei tule. Ja keegi nagu ütles, et mine kirikusse. Kuna ma ei julgenud ise minna, palusin, et Jumal saadaks mulle vahendaja. Üks päev enne kursuse algust see vahendaja tuligi ja tõi mulle Alfa kutse. Siis tulingi suure põnevuse ja ootusega, et saada uut jõudu ja kontakti Jumalaga.
S: Mina tulin oktoobrikuus, nagu ikka: hing muserdatud, tööprobleemid... Minu tulemisest annab täiusliku pildi mu luuletus "Teelahkmel".
Maarja, kuidas oli vedada esimest korda sellist kursust?
M: Mulle endale andis see väga palju. Mingis mõttes tegi see minu usuelule restardi. Ma õppisin, et meie võime küll teha kõik, et inimesed muudaksid oma elu ja otsustaksid Jumala kasuks, aga meie peame sellest lahti laskma. Ainult Püha Vaimu vägi võib muuta elusid. Jumala töö ei sõltu meie tunnetest, oskustest või tarkusest. Meie sõltume temast, mitte vastupidi. Paljud uskliku elus nii tavalised asjad saavad sellistes olukordades uue sisu. See oli väga praktiline Jumala usaldamise kogemus. Kui näiteks väikerühmades esitati küsimusi, tundsin vahel, et mulle nagu anti tarkust rääkida.
V: Sooviksin lisada, et meie juhtidena tundsime siirast rõõmu oma koguduse töötegijatest, kes olid väga mobiliseerunud. Meil oli tõeliselt hea meeskond. Sinna kuulus ligemale paarkümmend inimest. Kogu kogudus oli siin südamega kaasas.
Mis oli erinev eelnevatest kursustest?
V: Kursuse näo annavad ikka inimesed, kes tulevad. 2007. a tuli Alfale suur hulk teismelisi poisse, kellega tuli osata olla vastavalt nende arengutasemele, eriti grupitöös. Vastukaaluks oli seekord kursusel ülekaalus keskealiste põlvkond, kellel on rohkem oma arvamusi; grupiaruteludel sooviti kaasa rääkida, väljendati julgelt oma mõtteid... Mina nautisin väga seda, et rühmajuht ei pidanud monoloogi pidama. Äramärkimist väärib ka see, et paljud hakkasid juba Alfa jooksul käima ka pühapäevastel jumalateenistustel.
Kas te muutsite midagi Alfa agendas?
M: Alfa võti on väikegrupid. Professionaalset loengut on alati hea kuulata, aga kui kogu aur läheb loengutele, ei tööta see nii hästi. Väikegrupid on see töövorm, kus inimesed saavad oma küsimustele vastuseid. Loeng on eelkõige informeeriv.
V: Teemade järjekorda sai muudetud vastavalt sellele, kuidas lektorid tulla said. Aga Püha Vaimu teema, kus tegelikult on kolm erinevat alateemat, oleme me ka varem pannud kokku ühte loengusse.
Millised teemad olid rasked/kerged?
S: Minu jaoks polnud rasket midagi, sest kõik sai hästi lahti räägitud. Isegi kurjuse teema muutus kasulikuks, sest siin õpetati teda ära tundma ja talle vastu seisma.
V: Et vaenlast võita, pead teda ju tundma.
I: Kuna ma olen luteri kiriku leerikoolis käinud, siis minu jaoks oli tegemist kordamisega.
V: Kõrvalt vaadates oli võib-olla üks raskemaid "Kuidas vastu panna kurjale?" Grupiarutelus tuli välja, et teine raskem teema, ka lektorile, oli "Miks Jeesus suri?"
I: Need kaks teemat on mittekristliku taustaga inimestele raskesti mõistetavad.
M: Mulle jäi mulje, et raskeimad teemad olid mingis mõttes ka võtmeteemad. Näiteks kurjuse-teema andis vastused paljudele küsimustele, kuigi algul tekitas ka (negatiivseid) emotsioone, aga ta loksutas asjad paika.
Kuidas võeti vastu ühised üritused – väljasõit, jõulupidu?
I: Just väljasõidul toimusid kõige suuremad imed. See oligi pöördepunkt. Mina sain kinnitust, et Jumal on igaühe jaoks olemas ja minul tekkis temaga kontakt. Ühispalves puudutas mind Püha Vaim. Samal hommikul olid mul südame rütmihäired, aga palve ajal nagu puudutas mind kellegi käsi ja ma kogesin suurt vabanemist.
S: Jumal puudutas ka mind Keila kirikus. Ühispalve aja oli mul parem käsi üleval, kui korraga hakkas see õhus tõmblema. Mina ehmatasin esiotsa ära, et käsi läheb krampi. Palve lõppedes püüdsin kätt alla lasta, aga see imiteeris õhus kirjutamist ega allunud minu tahtele. Tulemuseks oli luuletus "Minu esimene rist".
V: Kui ma olin Püha Vaimu teema lõpetanud, hakkas Vaim toimima. Loeng ei jäänud osalejatele ainult informatsiooniks, vaid nad said inspiratsiooni, et hakata teda igatsema oma elus. Palve ajal teenides nägin ja tundsin, kuidas Jumal kõneles läbi prohvetliku sõnumi ja puudutas erinevaid inimesi ehedalt ja individuaalselt. Mitmed huvitavad ilmingud juhtusid lisaks Ingridile ja Silvile ka teistega sel õhtul.
M: Meil oli keskne mõte, et kursus ei seisaks eraldi koguduse igapäevaelust, vaid soovijad saaksid koguduse liikmetega luua juba Alfa vältel isiklikke suhteid. Kuna väljasõidul oli meil ka selline "vaba aeg", kus sai omavahel vabalt suhelda – nimelt käisime lõunapausi ajal Keila-Joal –, siis see lõi soodsa pinnase isiklike suhete tekkimiseks. Kuigi Püha Vaimu teemaga seoses olid küll suured lootused, usaldasime kogu väljasõidu Jumala kätesse. Meie tänu oli otsatu, kuna ta vastas meie palvetele ülirohkesti.
Kui suur oli kursuse „loomulik kadu"?
V: Paar-kolm inimest katkestasid. Mitmed ei saanud töö pärast iga kord tulla. Kolmandaks korraks oli paigas, kes jäävad kursuse lõpuni. Tunnistusi andsime välja 20.
Kas ja mil viisil jätkub suhtlemine kursuslastega?
M: Meil oli kolm väikegruppi ja kõige suuremast on kasvanud välja kaks osadusgruppi. Kõigil kursuslastel on kontaktisikud grupijuhtide näol. Kontaktid tekkisid hästi loomulikult, mis näitab, et isiklikud suhted toimisid juba kursuse ajal. Osad alfalased teenisid ka jõuluõhtul segakooris kaasa lauldes. Ja, nagu juba öeldud, käib valdav enamus ka pühapäevastel teenistustel.
V: Suhete tekkimisel mängis olulist rolli iga Alfa kokkusaamise algul toimuv lauaosadus. See pool tundi kohvitassi taga vestlemist oli üksteise tundmaõppimisel väga oluline.
Mõni eriti ere mälestus möödunud Alfast?
I: Need jõulud olid minu elu kõige ilusamad. Ma laulsin kooris ja sain ise osaleda jõulukavas. Sain ka jõulude sõnumist lõpuks aru. See on sõnulkirjeldamatu! Kõik tänu Jumalale ja Alfa kursusele.
M: Järgmisel korral pärast väljasõitu räägiti grupiarutelul, mis toimus inimestega väljasõidul ja selle järel – see oli minu jaoks täielik vau-efekt!
Mida teeksite järgmistel kursustel teisiti?
M: Kursus peab olema hästi paindlik. Peale iga kokkusaamist istusime tiimiga maha ning arutasime läbi, kuidas edasi minna. Ei saa teha kogu kava enne kursuse algust valmis ning käia rangelt selle järgi. Lähtuma peab eelkõige osalejatest ja korraldajad peavad olema valmis muudatusteks.
V: Meil oli palju lektoreid: mina pidasin neli loengut, ülejäänud igaüks ühe. Kahjuks ei saanud mõned lektorid osaleda rohkem, kui ainult oma loengul. See lahendus ei ole päris hea, kuna loengupidajal pole nii võimalust grupiga kokku kasvada.
Mõned soovitused tulevaste Alfa kursuste korraldajatele.
M: Kõige olulisem on isiklike suhete tekkimine koguduseliikmete ja alfaliste vahel. Osalejad ütlesid, et siia on hea tulla. See emotsioon oli jääv, isegi kui loengute sisu ununes. Samuti peaksid korraldajad jooksvalt tegelema küsimusega, kuidas kursuslasi koguduse ellu integreerida.
V: Minu soov on, et need, kes kogesid kursusel Jumala puudutust, võiksid järgmisel Alfal juba kaasa teenida. Näen meie alfalastes mitut, kes võiksid tulevikus olla tiimis. Hea oleks ka see, kui lektorid leitaks oma kogudusest, kuna ühekordne „külalislektor" jääb kursuslastele kaugeks.
Kas mõtlete juba järgmisele Alfale?
V: Arvatavasti ei oleks Kohilas otstarbekas igal aastal kursust korraldada. Tähtis pole mitte kvantiteet, vaid kvaliteet. Siin on paras intervall 2-3 aastat.
M: Igal aastal Alfat tehes muutuks see töötegijatele rutiiniks, seepärast olen nõus, et paariaastase vahe puhul on inimesed värskeid mõtteid kogunud ning kursus pakub ka neile rohkem.
Millised on Alfa koka muljed?
K: Minule kõrvaltvaatajana jättis seekordne kursus sügava mulje. Olen ju ennegi Alfal süüa teinud. Kohvilauas ei olnud keegi üksi. Hakkas silma, et kui tuldi, teretati ning hakati kohe suhtlema. Teisest-kolmandast korrast tekkis väga soe ja avatud õhkkond ja see on siiani jätkunud.
Omalt poolt lisan, et mina liitusin Kohila kogudusega Alfade-vahelisel perioodil. Nüüd, olles lektoriks ja rühmajuhiks, ise eelnevatel kursustel osalemata, tundsin end rohkem õpilase kui õpetajana – sain oma senistele teadmistele lisa ja kinnitust ning kogesin Jumala erilist juhtimist.
Tänan umbes 20 koguduseliiget, kes Alfal kaasa teenisid, aga ka ülejäänud kogudust ning kõiki neid, kes selle kursuse pärast palvetasid ja toeks olid.
