Misjonärina maailma kolmandas suurriigis

7-8/2011 Evelyn Apinis, misjonär Lätis

Kui ma 17-aastaselt Piiblipäevadel läksin koos paljude teistega lava ette näitamaks, et tahan järgneda Jumala (misjoni)kutsele, ei teadnud ma veel, millisesse riiki mind teenima kutsutakse. Viis aastat hiljem kuulsin misjonikonverentsil:

Kui kõik maailma puuetega inimesed elaksid ühes riigis, oleks see oma 650miljonilise rahvaarvuga Hiina ja India järel maailma kolmas riik;

selles riigis oleks kõige vähem haritud inimesi;

see oleks maailma kõige suurema tööpuudusega riik;

see oleks maailma vaeseim riik;

selles riigis oleks vaid väga vähestel võimalus kasutada transpordivahendeid;

see oleks maailma kõige vähem evangeliseeritud riik...

Nendest faktidest sai minu misjonikutse ja olen juba pea 10 aastat olnud Lätis rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni „Noorte Missioon" täisajaline töötegija. 2007. aastal alustasime koos abikaasa Kaspariga seal uue tööharuga „Wings for Wheels" (tõlkes: tiivad ratastele). Meie eesmärgiks on teenida Lätis elavat 120 000 puuetega inimest ning leida võimalusi, kuidas nad saaksid kuulda evangeeliumi. Üheks meie meetodiks on suvelaager „Challenge" (tõlkes: väljakutse, katsumus). Laagri eesmärgiks on tuua liikumispuuetega inimesed välja argirutiinist ning näidata ja tunda, et koos Jumalaga saab võimatu võimalikuks.

„Challenge 4" toimus 2.-9. juulini Raiskumi internaatkoolis Cesise lähedal. Läti erinevatest paikadest saabus 23 läti ja vene rahvusest laagrilist. Neile lisaks tuli kohale 24 isiklikku abistajat/vabatahtlikku Lätist, Eestist ja Soomest aitamaks osavõtjatel erinevate katsumustega toime tulla.

Selline laager ei ole põnev ainult osalistele, vaid on katsumus ka organiseerijatele. Ka sel aastal oli meie väljakutseks raha või õigemini selle puudumine. Kaks nädalat enne maksmise tähtpäeva oli meil olemas sellest vaid väike osa, kuid samal päeval jõudis meie pangakontole suur summa ja peale seda hakkasid saabuma ka väiksemad toetused ning kõik plaanitu sai teoks! Jumal kinnitas meile järjekordselt, et tema varustab meid kõigega, kui oleme tema juhtimises.

Laagri programmi oleme koostanud nii, et osavõtjatel oleks võimalik põnevalt aega veeta ja Jumalat tundma õppida. Päevakavas oli mitmeid juba eelnevates laagrites läbiproovituid katsumusi: viktoriin, et panna proovile aju; hommikvõimlemine, et uni kehast välja sirutada; fotomäng, et tuleproovi saaks näitlemis- ja pildistamisoskus; orienteerumine, et leida võõras kohas õige tee; sportmängud, et panna proovile oma kehaline võimekus ning kaks füsioterapeuti, kes töötasid kõikide soovijatega individuaalselt. Õhtuti vaatasime filmi, „sõitsime" Kaspari juhtimisel ja piltide abil Ugandasse ning istusime vorste süües ja Jumalat ülistades ümber lõkke. Toimusid loengud teemadel: madala enesehinnangu ravi, kuidas mõista Jumala kutset oma elus, mida teha, kui elu seab usule katsumusi ja kuidas läbi raskuste Jumala juurde jõuda.

Sellele lisaks oli meil kolm erinevat kunstitöökoda. Esimeses töötoas võis lasta oma fantaasial lennata ja teha kollaažpilt kasutades oma fotot ja vanu ajakirju. Iga osaleja sai muuta end kellekski teiseks ja me nägime tuttavaid nägusid rüütlitena, kangelastena, modellidena jne.

Teise töötoa viis läbi klaasipuhumise meister, kes õpetas, kuidas töödelda klaasi ja valmistada klaasist ripatseid ja muud huvitavat. Igale osalejale anti võimalus endale midagi ise valmistada. Probleemiks polnud ei nägemispuue ega ka käeline võimekus, kuna meister seisis kogu aja õpilaste selja taga ja abistas, kus vaja.

Kolmandas töötoas oli võimalik nahka ja pärleid kasutades teha erinevaid aksessuaare – käevõrusid, kõrvarõngaid, kaelakeesid jne.

„Challenge" laagri kulminatsiooniks on igal aastal ekstreempäev. Selle mõtteks on kogeda võimatutena näivate raskuste ületamist. Mullu käisime seiklusrajal ja 20 meetri kõrgusel lendoravana hõljumas. Nüüd läksime Gauja (Koiva) jõele parvetama. Katsumuseks oli juba see, kui pidime 14 ratastoolides inimest kõrgelt kaldalt kolmele parvele aitama ning nendega koos kaks tundi mööda Gauja jõge parvetama. Meid teenindanud kompanii hoiatas, et maabumine ja miniloomaaeda jõudmine võib olla ratastoolides klientidele natuke keeruline, aga me otsustasime selle väljakutse vastu võtta. Kohale jõudes selgus, et „natuke keeruline" tähendas „mägironimist" ratastoolist kitsamal teel kõrge kraavi veerel. Alguses tundus paljudele, et see on meie jaoks ületamatu takistus, aga peale tund aega plaanimist, tassimist, lükkamist, tõmbamist, haigeid selgu ja rampväsinud mehi, olid kõik õnnelikult üles jõudnud ning valmis kohtuma laamade ja kaamelitega. Üks laagrilistest kirjutas viimasel päeval: „Suur tänu abi eest parvetamise päeval. Te tõepoolest andsite meie ratastoolidele tiivad ning andsite meile võimaluse kogeda kõike teistega võrdselt."

Mitmetele osalejatele on laager ainukeseks võimaluseks kodust lahkuda, teiste inimestega kohtuda ja olla osaduses kristlastega. Kahjuks ei ole paljud kogudused ei Eestis ega Lätis ratastoolides inimestele ligipääsetavad. Alati ei aitaks ka see, kui ehitada kirikule kaldtee, kuna paljudele on kodust väljumine võimatuna näiv ettevõtmine. See kõik seletabki juba artikli alguses olevat fakti, miks puuetega inimesed elavad maailma kõige vähem evangeliseeritud „riigis". Siin on igaühel võimalus mõelda, kuidas mina, sina ja meie kogudus saaks seda olukorda muuta, sest see „riik" algab juba meie koduväravas.

"Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel." (Lk 14:12-14)

16_DSC7830-XL. Foto Robert J. N. Sanchez. Laul ja muusika sulatasid laagripere ühtseks tervikuks.

16_taurini_lidojums. Foto Wings for Wheels. Kiigeplats oli paljudele ahvatlev väljakutse.

17_DSC7669-XL. Foto Robert J. N. Sanchez. Klaasipuhumine meistrikäe juhendamisel avas uue maailma.

.