1/2009 Kalev Ainlo, Otepää Vabakoguduse pastor
Osvald Talts 16.09.1927 – 20.11.2008
20. novembril 2008 kutsuti igavikku Puka Vabakoguduse kauaaegne (1955-1997) pastor Osvald Talts.
Osvald sündis 16. septembril 1927 metsavahi peres Pärnumaal Häädemeestes. Koos vanematega veetis ta palju aega looduses. Metsade ning nurmede hõngu oli tunda tema juures läbi kogu elu. Noore mehena sattus Osvald kahe sõjajalal oleva vastasmõju keerisesse. Temast sai metsavend. Mõne aja pärast aga konserveerisid nad oma relvalao tulevaseks vabadusvõitluseks Eesti eest ja ta lahkus kodukandist.
Usklikuks sai Osvald 1947. aastal Tallinna Karmeli Vabakoguduses. Töö kõrvalt autobaasis lõpetas ta õhtukeskkooli. Tema lähedane sõber Dimitri Lipping meenutab unustamatuid palvetunde Osvaldi väikeses üüritoas Heina tänaval.
1955. aastal nimetas vanempresbüter Johannes Lipstok ta oma käskkirjaga Puka koguduse diakoniks presbüteri ülesannetes katseajaga 3 kuud. Augustis valis kogudus ta üksmeelselt oma karjaseks. Algul elas ta Pukas ja tutvus lähemalt kõigi koguduseliikmete elu-oluga. Aastal 1958 abiellus ta Tartu Saalemi koguduse õe Aleksandra Kogeriga. Abikaasa ostis Nõo alevikku majakese, mis tuli põhjalikult ümber ehitada. Nõos sündisid neile kaks tütart: Ruti ja Inge. Aastakümneid teenis Osvald igapäevast leiba üle koduhoovi asuvas Nõo meierei puidutsehhis.
1958 lõpetas Osvald usuteaduslike kaugõppe kursuste alamastme. Päevakorral oli tema presbüteriks ordineerimine, millest ta aga isiklikel põhjustel elu lõpuni loobus.
Osvald Taltsi elutööks oli kogudusevanema töö Puka koguduses ligi poole sajandi jooksul. Rahvarikkad aastapäevad kirikumäel olid otsekui Lõuna-Eesti suvepäevad. Üheks meelde jäävaks sündmuseks oli ühine ristimistalitus Päästjärves. Seda püüti küll hoida salajas, aga see tekitas kohalikes suurt huvi. Uskmatud noormehed tõid suured sületäied lilli Kristuse pruutidele. Tuldi jalgsi, jalgrataste ja veoautodega ning kahjustati järveäärset viljapõldu sedavõrd, et ürituse korraldajaid ootas suurem rahatrahv. Kompromissina pakuti välja linakitkumine, milleks kolhoosil polnud kunagi piisavalt tööjõudu. Töö tehti ära lauldes ja Jumalat kiites ning mitmest paigast kokkutulnud usklike rõõmsameelsus pakkus kõneainet pikaks ajaks.
Osvald oli armastatud kõneleja paljudes Eestimaa kogudustes ja uskliknoorte laagrites. Oli neid, kes pidasid Osvaldi kõrgharidusega meheks, järeldades seda tema suurtest ajaloolistest ja poliitilistest teadmistest. Jumalamehena palvetas ta poliitiliste arengute pärast ja tema südames oli eriline koht Eesti rahvale ja omariiklusele. Talle olid sümpaatsed põrandaalused usklikud Nõukogude Liidus, kes mõni kord ka Puka kirikumäel oma kokkutulekuid pidasid.
Osvald armastas palju lugeda, loetu põhjal analüüsida ja palvetada – julgelt esitada ja kaitsta oma põhimõtteid. Kirjandushuvi pärandas ta ka lastele. Tütred meenutavad, kuidas rutiinsed tööd tehti ära isa põnevate jutustuste saatel. Osvaldis elas maailmaparandaja vaimsus ja tema kompromissitut tõearmastust ei varjutanud konfessioonide piirid. Ta oli jõulise ning teravmeelse stiiliga kõneleja. Kord pidas ta unustamatu piiblitunni 7-pulgalisest armastuse redelist, valides madalaimaks astmeks „Kui te aga üksteisega purelete ja kisklete, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!" (Gl 5:15). Samas oli tal eitav hoiak jõulukuuse ja mõnegi traditsiooni suhtes. Vaimuinimesena ei häirinud teda isiklik ebaõnn, majanduslikud raskused ja mõnede unistuste mittetäitumine. Tähelepanu väärib ka tema piiritu usaldus kaastööliste suhtes, eelistades näiliselt nõrgemaid tugevatele.
Peale Osvaldi pensionile jäämist Puka kogudust teeninud pastorid Ago Rand, Üllas Linder, Taavi Palm ja teised kaastöölised kinnitavad kui ühest suust Osvaldi suurt heatahtlikkust tema töö jätkajate suhtes.
Kauniks testamendiks sobib tema loodud koorilaul „See rahu jääb", mille viisi aitas tal kirja panna Vardo Holm.
Tema omal soovil asetati Osvald Talts puhkama Puka kirikumäele.
