01/2014 
Aarand Roos, Kalju kogudus
„Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele... Ja ta läks välja kolmandal tunnil... kuuendal ja üheksandal tunnil... ja üheteistkümnendal tunnil" (Mt 20).
Me teame, et tööpäeva lõppedes nurisesid esimesed, et viimased saavad sama palka kui nemad. Aga palga suhtes oli juba alguses kokku lepitud.
Tema kui hingekarjase soovid ja soovitused ulatusid meieni Vancouveristki.
Artur Proos jõudis eesmärgile, tema tööpäev on lõppenud, ja kellelgi ei peaks midagi olema tema töötasu vastu, sest Artur asus Issanda viinamäele juba noorelt ja püsis postil, kui peaaegu kõigil ta töökaaslastel oli juba ammu õhtu käes.
Kuidas ta teadis juba noores eas oma koha elus leida? – Tal olid eeskujuks vanemad ja vanavanemad: eks ole kergem elutõde leida nendel, kes on kasvanud usklikus perekonnas!
Artur oli põline tallinlane – ja nagu väga paljud eesti usklikud läänemaailmas, võrsunud Kalju (Kalamaja) kogudusest. Seal ta andis juba noorena hea panuse: toimis 1933–35 meie koguduse noortekoondise esimehena, võttis innukalt osa koguduse muusikatööst. Mälu värskendamiseks on meil mitmeid ülesvõtteid temast kontrabassi ja klarnetiga.
Siinkirjutaja on varasest lapsepõlvest Arturiga tuttav Rootsist ja hiljem Kanadast. Siin mõned mälukillud, mis tohiksid anda pildi heast usuvennast.
Oma Rootsi-aastatel oli Artur usin Jumala sõna kuulutaja, olles meile pastoriks Stockholmis ja kauaaegne esimees Eesti Baptisti Keskkoondises Rootsis. Tema kui hingekarjase soovid ja soovitused ulatusid meieni Vancouveristki.
Mind seob Arturiga igavene elulõng. Pärast üht jumalateenistust 1962. aasta maikuus kogunes Prooside korterisse Stockholmi eeslinnas kümmekond koguduseliiget ja üksteise järel tunnistasid nad oma usklikuks saamisest. Siis jõudis kord minu kätte, kuid ma olin alles poolel teel, otsekui oodates, millal Jeesus peatub minu ees. Seal see sündiski.
Ühel eesti jumalateenistusel USA-s Baltimore'is, vist 1978, kõnelesime kantslist mõlemad ja muusika eest hoolitses minu abikaasa Maaja.
Klaverikunstnikuna oli tal üks krooniliseks kippuv randmevigastus, millega ta pöördus Arturi kui tuttava arsti poole. Kõrvalruumis palvetasid nad koos – ja seda traumat enam ei olnudki! Nagu ei peakski muid maiseid meetodeid otsima.
Käes olid juba 1980-ndad, kui ühe vaimuliku konverentsi lõpetamisel Torontos oli kogunetud einelauda, kusjuures oli kavas spontaanne soovikontsert. Kirjuta aga loosipiletile oma muusikaline soov! Juhtus nii, et keegi oli kirja pannud, et sooviks kuulda Artur Proosi ja Kaljo Raidi duetti. Laulsidki, kuid rahvas kahtlustas, et tegemist oli Arturi huumoriga – tema sooviks oligi ise laulda!
Jah, mõeldes vend Arturile ja temale antud talentidele, tahaks küll laulda Issandale uut laulu!
