Meie siin, kuid nemad juba seal

2/2009 Erki Tamm, Kalju koguduse pastor

„Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted" (Js 55:9).

Liis Kohv 14.10.1988 – 25.01.2009

Jürgen Lahesalu 02.06.1989 – 25.01.2009

Armsate noorte, Jürgeni ja Liisi lahkumine meie keskelt traagilise õnnetuse kaudu, lõhestas kogu olemise siin- ja sealpoolseks. Valus ja leinas ümbritsesid kümned ja sajad inimesed üle maa üksteist eestpalvete lootusega. Me oleme veel teel, kuid tahaks jõuda sinna, kus olete juba teie.

Kui tähenduslikuks muutub noore inimese elu, mis järsku siin lõpeb?! Liisi naeratused ja õrnad kallistused, mida ta armastusega oma lähedastele nii ohtralt kinkis. Siiras usk Jeesusesse, millega ta pühapäevakooli lapsi lummas. Aastatepikkune tublidus koolis sai möödunud kevadel kuldse medaliga pärjatud, et unistuste õpetajaametit matemaatikas tudeerima hakata. Need plaanid jäid pooleli.

Jürgen säras noore talendina korvpalliplatsil. Omaealiste hulgas koguni maa meistriks tulles. Kuid sport ei saanud ta elu sisuks. Seda tõelist ta alles otsis. Elasin kaasa tema otsingutele ning olin tunnistaja noore mehe Jumalale avanemisest. Seepärast lubage, et jagan pisut pikemalt. Ta ise kirjutab oma blogis:

„Ma võtsin raamaturiiulist eile ühe uue raamatu "Ingli puudutus". Olin aastaid tagasi selle ostnud jõuluks. Nüüd leidis see alles kasutust. See oli see, mida ma vajasin. Kell võis olla umbes 2 öösel. See tõesti puudutas ja puudutab mind väga... see raamat oli oma aega oodanud, et mõjuda mulle sügavamalt ning tugevamalt, kui ta oleks teinud seda aastaid tagasi. Raamatu tegelastes leidub nii palju headust ning usaldatavust ja kõike muud head, mida on võimalik ettekujutada... kuid see on kõik peidus selle kalgi ja külma, ükskõikse pealispinna all... ning selleni jõuab vaid appi saadet ingli ja Tema puudutuse kaudu."

Mäletan seda pühapäeva, kui pärast jumalateenistust Jürgeniga rääkisime. Juba suvest oli ta püüdnud selgusele jõuda. Endas. Jumalas. Elus. Meie jutt jäi pooleli. Miski takistas lõplikult otsustada. Kuid õhtul lahenes kõik, kui ta pisarais palvetades oma elu Jeesusele andis. Sellest kirjutab ta:

„Täna on tõeliselt eriline päev! Täna on pühapäev, isadepäev, mardipäev, Lootuse festivali alguse päev... täna on PÄEV, mil ma tegin lõpliku otsuse ja võtsin vastu Jumala oma südamesse.

Seda tunnet ei saa kirjeldada, see lihtsalt tekitas nii kerge tunde nagu koorem oleks laskunud südamelt. Ma olen üliõnnelik, et sain jagu oma Minast ja egost ning alandusin Jumala ees ning tunnistasin, et ei saa elada ilma Jumala juhtimise ja armuta."

Aastavahetuse laagris Kuressaares koges ta midagi erilist. Ehk Püha Vaimu puudutust. Seni nii tagasihoidlikust Jürgenist sai tulihingeline misjonär. Tal oli kiire sellega, külastades koos sõpradega erinevaid kogudusi. Viimasena Tartu Kolgata talvelaagrit Nuutsakul, kust nad tahtsid jõuda Lasnamäe Lootuse koguduse Oaasi. Ta igatses jagada seda, mis Jumal oli talle teinud. Oma tuppa, kaminasimsile jäi poolikult täidetud Andrease kaart, talle kallite inimeste nimedega. Küllap palvetavad nad nüüd Liisi ja Jeesusega meie kõigi pärast, et meil oleks sama lootus, mille nemad olid juba leidnud.

Nagu lendtähtedena on Liis ja Jürgen sellest maailmast põledes läbi lennanud. Nad on julgenud särada. Nende noorte inimeste elu eeskuju paneb meidki silmi üles tõstma, et otsida Jumala igavesi teid. Kuid siin olles ja oma teid jätkates hoiame üksteist armastuses ja eestpalvetes.

 

.