01/2016 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Kord, kui seisin oma elu oluliste valikute ees ja rääkisin neist onu Antoniga, ütles ta mulle: „Loobud sa, õnnistab Ta.” Seda oli ta oma elus kogenud, seda olen võinud kogeda ka mina. Alljärgnev on kokkuvõte Johannes Laksi poolt koostatud kirjutisest.
Kas elu koos Jumalaga või alatiseks ilma temata?
Lapsepõlv Raplamaal
Anton Roosimaa sündis 1896. a Rapla lähedal Sauna külas Sõeru talus. Oma vanemate seitsmest pojast oli ta viies. Pereema soovide kohasel peeti nende talus mõnikord palvetunde, kus teenisid kohaliku vennastekoguduse vennad. Kodu majanduslik olukord oli raske. Emal oli tõsist peamurdmist, kui isa seitsme pojaga söögilauda istus. Olukord muutus veelgi raskemaks, kui suri isa ja ka vanim poeg. Ema otsis lohutust elavalt Jumalalt ja sai 1908. a tema omaks.
Laste mängude hulka kuulus palvetundide pidamine. Väike Anton harrastas n-ö lugija-osa. Ta seadis tooli kantsliks, ronis selle peale ja ütles palvevendade eeskujul ette laulusõnu ning palvetas.
Antoni suur soov oli saada vankrimeistriks nagu tema isa, kuid teine soov oli saada rahvale ettelugejaks, nagu seda olid vanad lugupeetud palvevennad.
Üsna varakult pidi Anton aitama kaasa kodutöödes, suuremaks sirgudes tuli aga asuda võõrsile ja ise enda eest hoolitseda. Külaelukohane koolis käimine kestis kolm talve. Neist kaks tuli istuda teises klassis, sest esialgne usinus andis järele ja kolmanda klassi raamatute ostmiseks puudus raha.
Noorusaja otsingud
Teiste noorte eeskujul ellu sukelduda Antonil ei õnnestunud. Lihtsalt rahapuudus ei võimaldanud. Tahtes olla emale kuulekas poeg, läks Anton pühapäeval kirikusse, aga mitte kiriku enda pärast, vaid ümbruskonna noortega kohtuma. Kui kirikuõpetaja hakkas juba teateid ütlema, astus sisse ka Anton, et siis kodus emale teatada, mis kirikus räägiti. Talvel sõitis ema kirikusse hobusega ja kutsus kaasa ka Antoni. Raplas oli kombeks, et pärast kirikut läksid usklikud vennastekoguduse palvelasse teisele teenistusele. Nii pidi ka noormees sealsed pikad tunnid kaasa tegema. Mida Anton sellest mõtles, jäi tema südame saladuseks.
16-aastaselt jõudis kätte leeriaeg. Tava kohaselt elati selle ajani vanematekodus. Kristlik komme nägi ette, et ükski korralik perekond ei lase oma lapsi enne leeritamist kodunt lahkuda. Seoses leeriga väljendas Anton, et kogudusse õnnistamise päev ja armulaualkäik tekitasid temas tõsiseid tunded ja panid mõtlema.
Anton oli julge tunnistaja, hea sõnaga mees, kes oskas oma soove väljendada kaunis, arusaadavas vormis ja keeles.
Unustamatu pöördumispäev
Tollal peeti Valtu ümbruses siin-seal palvetunde, mida Anton külastas. Seal tekkis temas huvi, kas need, keda arvati ärganuteks ja kes palvetundides nutsid, on ikka tõsised Jumala otsijad? Kord kohtas ta külas üht sellist ärganud noort, keda poisid nokkisid ja halvustasid. See usklikuks saanud noor käitus väga julgelt ja avameelselt nagu Issandas tõesti uueks saanud inimene. Tema hoiak ja olemine puudutasid sügavalt Antoni südant. Järgmisel päeval puhkes tema hinges seletamatu torm. Kas elu koos Jumalaga või alatiseks ilma temata? Õhtul oli külas palvetund, kuhu ta oma hingehädas läks. Seal toimunu kohta märgib Anton ise väga lühidalt: „See 27. detsember 1912. a sai mulle ununematuks pöördepäevaks, uue elu leidmise ja õnnistuse päevaks.”
Lahkumine kodutalust
Talu, kuhu Anton peagi teenima läks, ei olnud jumalakartlik. Kuid leping oli sõlmitud enne usklikukssaamist ja see kuulus täitmisele. Seal tuli olla oma usus iseseisev. Hiljem töötas ta usklike taludes.
1914. a alanud esimene maailmasõda haaras ka Antoni sõjateele. Kaardiväepolgus jalaväelasena teenides sai ta Koveli linna all haavata. Terasest šrapnellikild jäi tema puusaluusse pidama ega lasknud ennast vahelduvate valude ja vaevade tõttu unustada.
1920. a kevadel kodumaale tagasi jõudes asus Anton korraks oma vanemate tallu. Kuid juba sama aasta lõpul siirdus ta Tallinna. Esimeseks linnaelu leivaks oli kirjakandja paluke. Järgmiseks tööpaigaks sai hubane rätsepa töötuba, kus polnud enam tarvis joosta treppidest üles ja alla. Varsti aga avaldas rätsepmeister arvamust, et uus õpilane peaks mõtlema oma kehvale tervisele ja valima teistsuguse tegevusala.
Kuidas saaks olla kasulik jumalariigitöös?
Mitmed panid tähele, et Antonist võib saada vaimulik töötaja. Ta oli julge tunnistaja, hea sõnaga mees, kes oskas oma soove väljendada kaunis, arusaadavas vormis ja keeles. Varsti pärast usklikuks saamist lubati tal astuda lugemislaua taha. Need võimalused jätkusid ka pärast sõda. Erinevaid paiku külastades jõudis ta Kosele. Seal tundis ta Issanda kutset asuda tööle äratuseks ja usklike kasvatamiseks. Olles kutsele kuulekas, asuski ta sinna elama. 1921. a abiellus Anton Marta Vorsiga. Sellest abielust sündisid kaks tütart ja poeg.
Tegevus Kosel maalis Antoni elutöölehele kauni aja mälestuse. Seal sai ta rakendada kõiki oma võimeid, huvi ja armastust pühal tööl. Oli pühapäevi, mil tuli külast-külla rännates pidada kolm koosolekut päevas. Tuli palju kõnelda, palvetada, anda edasipüüdjatele nõu ja abi. Seda võib ja suudab esimene armastus ning altarile pandud tahe ja usk.
Kuid Kosel tuli oli ka raskusi. A. Roosimaa ei olnud kiriklike traditsioonide austaja. Oma sisemise veendumuse kohaselt astus ta 1922. a luteri kirikust välja, kuid jäi endiselt vennastekoguduse liikmeks. Tema kätte usaldatud töös pidas Anton vajalikuks teha mõningaid uuendusi. Üheks küsimuseks oli Issanda surma mälestamine. Kuidas saavad usklikud olla ilma omavahelise leivamurdmiseta? Anton hakkaski asja soovitud suunas organiseerima. Kuid osa vendi ja ka Kose praost H. Põld olid vastupidisel seisukohal. Noorel vennal oli siiski edu ja tema soov leidis hiljem teostamist. Vaimulikku talitust pidasid selleks õpetaja E. Tanneri poolt ametisse õnnistatud vennad, nagu soovitas piiskop J. Kukk. Teiseks uuenduseks oli noortetöö organiseerimine Kosel. Vastasrindest hoolimata kinkis Jumal oma õnnistuse mõlemale.
Kahjuks ei kestnud see kaunis aeg kuigi kaua. Põhjuseks oli vaesus. Pere oli sunnitud asuma Tallinna. Koselt lahkumine polnud kerge. Aastaid koos töötades oli ta süda sealsete usklikega ühte kasvanud.
Asumine Tallinna
Tallinnasse asuti 1929. aastal. Anton liitus vennastekoguduse juures alkohoolikutega tegutseva „Salemi” seltsi tööga ja hiljem ka Euroopa Kristliku Misjoni Seltsiga.
Vennastekoguduse ärksamad vennad, eesotsas E. Tanneriga, üritasid luua luteri kirikust lahus olevat vennastekogudust. Põhikirja koostamise komisjoni kuulus ka A. Roosimaa. Kuid kõik ei läinud sujuvalt, tekkisid lahkhelid. Osa vendi mõistsid iseseisva koguduse pooldajad hukka. Koguduse juhi Jüri Leidtorfi ja tema mõttekaaslaste seisukoht oli: Eesti Vennastekogudus peab jääma sõltuvaks siinsest Luteri Kirikust ega tohi viimase hooldamisest lahkuda. Küsimuse pidi otsustama ülemaaline vendade sinod jaanuaris 1939. Selle otsus oli järsk: heita kõik Euroopa Kristlikku Misjoni kuuluvad liikmed vennastekogudusest välja. Selle otsuse teravik oli suunatud nende vastu, kes taotlesid iseseisva vennastekoguduse asutamist. Väljaheidetute hulgas oli ka A. Roosimaa.
Nüüd kaalus Anton, et ehk on õige aeg liitumiseks Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudusega, mis oli tema tõekspidamistele kõige vastuvõetavam. Sinna kuulus juba aastaid ka tema vend Otto koos perekonnaga. Siiski jäi see samm astumata, sest Antoni saatusekaaslased said võimudelt loa, asutada Vennaste Usuühing. Anton valiti ühingu nõukogusse ja töötas laste ning noorte keskel suure sisemise rahu ja ohvrimeelsusega.
Pärast teist maailmasõda muudeti see usuühing EELK filiaaliks. Senised kaastöölised ei tahtnud Antonit kaotada ja andsid nõu, astuda uuesti kiriku liikmeks. Seda soovitust ei saanud aga A. Roosimaa oma veenete tõttu täita ja lahkus senisest ringkonnast lõplikult.
Kaastöö Olevistes
Nüüd algas Anton Roosimaa elus ja töös sootuks uus etapp. 1950. a suvel õnnistati ta koos abikaasa Martaga Immaanueli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudusse. Septembris liideti kõik Tallinna usklike kogudused ühiseks Oleviste EKB Usuühinguks. See tõi ka Antoni tollesse kogudusse. Sealne nõukogu määras ta jutlustajate kontingenti. See avas talle võimaluse koos teiste vendadega kasutada suure kiriku kuulsat kõnetooli. 1960. a valimised viisid ta Oleviste koguduse nõukogusse. A. Roosimaa tööd Oleviste koguduses võib lugeda tema vaimulikus tegevuses kõige tähtsamaks.
Anton Roosimaa lahkus igavikku 3. jaanuaril 1976. 5. veebruaril möödub 120 aastat Oleviste koguduse kauaaegse jutlustaja Anton Roosimaa sünnist.
