Lootusrikaste harmooniate looja Ruuben Reinvald

01/2016 04 kihlus
Liivi Reilson, tütar

Tallinna Kalju kirikus tähistati 10. jaanuaril Ruuben Reinvaldi (11.01.1916–17.11.1988) sajandat sünniaastapäeva. Heliloojanimega Herbert Ruben kujundas 30 aasta vältel Kalju baptistikoguduse mitmekülgset muusikatööd.

Minu isa Ruuben sündis Leningradis. Mõned aastad hiljem kolis nende pere Tallinna. Kalamajas asuva Kalju kiriku kõrval olevasse Tetermanni majja saadi väike korter. Isa lapsepõlveaastad möödusid kiriku õuel. Kirikus oli harmoonium, mis käis lukku. Kui pill lahti oli ununenud, hiilis väike Ruuben seda proovima. Isa oli andekas, sest helid tema peas võimendusid heliteoseks ilma erilise muusikahariduseta. Oma täpsuses oli ta loomupärane statistik. Kiriku kuuri katuselt meeldis tal autosid loendada ja üles tähendada, mitu korda üks või teine päeva jooksul mööda sõitis. Hiljem asendusid autonumbrid nootidega.

Aastal 1929 koliti oma majja Nõmmele. Isa oli siis 13-aastane koolipoiss ja õppis Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumis. Seal sai 17-aastane Ruuben oma laulule „Sära, päike, sära“ lauluõpetaja Gustav Ernesaksa muusikalise tunnustuse.

Gümnaasiumi järel astus isa Tartu Ülikooli, kuid terviserikke tõttu tuli õpingud pooleli jätta. Järgnes sõja- ja keeruline Stalini-aeg. Isa küüditati kümneks aastaks Siberisse. Kui ta 1957. a kodumaale tagasi jõudis, pakuti talle Kalju koguduses muusikajuhi kohta. Organisti ja koorijuhina vastutas ta siin muusikatöö eest elu lõpuni. Kokku lõi ta üle neljakümne heliteose. Tuntuimad on ehk koorilaulud, nagu „Sära, päike, sära“, „Hommik on saabunud“, „Laul sõbrale“, „Ma seisin kord mõtetes rannal“, „Abimägede poole“ ja mitmed soololaulud.

Aastal 1977 kirjutas isa raamatu „Kuldrannake“. Suures osas on see minu vanemate armastuse lugu. See raamat on meie perekonna reliikviaks ka jäänud. Mulle tundub, et see on lugu, mida isa tahtis kogu elu mulle jutustada.

Olin kolmene, kui isa õpetas mulle jõuluevangeeliumi pähe. Ma ei osanud veel r-tähte välja öelda. Meile tulid külalised ja isa tõstis mu tooli peale ning palus jõululoo ette lugeda. Alustasin siis: „Ja ingel ütles neile,“ ohkasin sügavalt ja jätkasin, „Älge kaltke!“

Jalutuskäigud Kadrioru pargis ja paadisõidud Pirita jõel olid üheks meie lemmiktegevuseks. Isa tõi mind muusika juurde, õpetas armastama koorilaulu ja gospelmuusikat.

Olin 24-aastane, kui mu isa suri. Kui mul elus millestki kahju on olnud, siis sellest, et ei osanud tol ajal isale veel õigeid küsimusi esitada.
Imetlen sügavalt isa heliloomingut – seda helgust, mida elus paljukogenud inimene hingest esile suudab tuua – sõjaaja traagikas lohutavat, lootusrikast harmooniat! Isa elulooraamatust otsisin vastust küsimusele, mida mõtles ja tundis ta neid laule kirjutades?

Ta kirjutab: „Inimese elu võrreldakse eluga avaral merel. Seda merd nimetatakse elumereks. Igaüks purjetab sellel oma isikliku purjekaga. Siin ei ole tegemist juhusliku merele sattumisega. Igaühel on oma eesmärk, oma kindel siht.

Meri võib olla peegelsile, aga hetk hiljem ähvardav ja tormine. Samasugune on elumeri, millel iga inimene oma päevad mööda saadab. Teekonnad on purjetajail erinevad, siht aga ühine – jõuda kord välja kuldsele rannale.

Elasin oma elu paremad aastad nagu pilvise taeva all. Sageli olid pilved päris tumedad, sähvis välku, kõmises kõu – seda eriti siis, kui viibisin kaugel kodust, eemal neist, kes olid lähedased, keda armastasin.

Oma nooruspäevadel – lapseeas unistame kaugest tulevikust. Ent selle maailma range paratamatusena ei jõua kõik kuldsele rannale. Aastaid ootasin pilvede hajumist pikisilmi. Janunesin päikese järele, see aga ei tahtnud kuidagi särada.
Jõudnud taas kodumaale, tundsin, nagu oleksin saabunud suurelt elu-lahinguväljalt, kannatuste tallermaalt. Olin võidelnud, kannatanud külma ja palavat. Lootuses paremale tulevikule ei jätnud see võitlus mind häbisse. Mul oli tugev seljatagune. Mind toetas eluraskustes Tema – kellel on palju nimesid. Aga kauneim kõigist nimedest – HALASTAJA!

Olen vaadanud ennast ja teisi, jäänud seisma ja siis pidanud ütlema: inimene, sa oled küll tubli, võimekas, andekas... Kuid mõtle sellele, et sa oled ikkagi ainult inimene. Mõtle rohkem selle üle, kuidas olla päikeseks oma kõrval seisvale inimesele Su lühikese eluea jooksul selles keskkonnas, kus sa oled.“