In memoriam Valter Toompuu

01/2017

24 valter toompuu
14.02.1931–8.12.2016

Jõulukuul kutsus koguduse Issand taevakoju kauaaegse Pahapilli koguduse pastori Valter Toompuu.
Pahapilli Valter, nagu teda siinkandis kutsuti, sündis 14. veebruaril 1931. aastal Pahapilli külas kaluri pojana. Ema, vanaema ja üks vanaisa olid usklikud. Usklik vanaisa oli esimene Pahapilli kandi usuvend. Teine vanaisa oli Leisi vallavanem ja hea muusikamees.

Üks õde suri, teine õde põgenes Rootsi. Ema tapeti 47aastasena. Valter jäi 13aastaselt emata.
Kooliteed tuli käia 6 km, kokku 6 klassi. Valteril oli väga lahtine pea – ta õppis ainult viitele. Kooli juhataja oli lõpetamisel öelnud: „Ainuke, kes meie 150 õpilasest võiks kõrgkooli minna, on Valter Toompuu.”

1942. aastal sai Valter Jumala lapseks. Küllalt noore mehena hakkas ta kaasa töötama Pahapilli koguduses. Ta tõi külast palvelasse harmooniumi, et sellega saata koguduse üldlaulu. Üsna pea hakkas Valter juhatama koguduse laulukoori, mängides ise viiulit. Ta tegi palju muudki, sh valmistas koosolekusaali jaoks ekstra gaasilambid, mille hele valgus meelitas inimesi palvelasse.

Tema sõnul mängis ta igat pilli, mida kätte sai: alustades suupillist, kitarrist, mandoliinist, lõpetades akordioni, harmooniumi ja süntesaatoriga. Kui 1944. aastal rannakülade rahvas Läände põgenes, kaalus ka Valteri isa minekut, aga meie võime olla tänulikud, et see pere ja Valter Toompuu siia jäid.
Ajalikku tööd alustas Valter 17aastase noore mehena kohalikus kaluriühistus. Seda tööd tegi ta 28 aastat, enamuse ajast kalurite brigadirina, 15 viimast aastat sellest juba paralleelselt ka koguduse pastorina.

Valterit kutsuti siia ja sinna vastutavatele ametikohtadele, ka kooliõpetajaks, sadama kapteniks ja isegi rahvamaja juhatajaks. Valter aga loobus Jumala riigi kasuks.

Jumala imesid koges Valter oma elus väga palju. Varese sadama kalurite brigadirina anti talle valmistada suurpüünis – seisevnoot. Kõik tuli endal välja mõelda – detailide kujud, rakenduskoefitsiendid kuni väljalõikamiseni – 10 meetrit sügav kastmõrd. Kalurite töötasud ja teenistus olid kaalul. Valter palus oma uue püünise vettelaskmisel Jumala õnnistust. Järgmisel hommikul koges ta Peetruse kalasaagi imet – ainult sellest mõrrast said nad 14 tonni kala. Nad jätsid pühapäevad vabaks, kuigi teised mehed „kammisid” igal pühapäeval merel. Kui kommunistist naaberbrigaadi brigadir nägi, et baptistist Valteri saagid olid ikkagi suuremad, jätsid ka nemad oma pühapäevad puhkepäevadeks.

Valter on elanud üle ka laevahuku. See oli ühel novembri pimedal ööl suures tormis, kus laine murdis kõigepealt kajuti uksed eest, siis pardad puruks, ankruköie katki – ja laev hakkas vajuma koos meestega sügavas meres kohutavate murdlainete käes. Valter kirjutab, kuidas ta ahmis õhku kahe laine vahel. Eemalt kostis uppujate kisendamist. Korraga kuulis ta enda sees ja kohal laulu: „Kallis vaikne rahuase keset lainetavat merd, sinna vaenlane ei pääse, sest ta kardab Talle verd. Oh mis rahu, oh mis rahu, magus rahu kõigis elutormides.” Ta elas läbi Piibli imelise salmi: „Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Fl 4:7). Ei olnud mingit surmahirmu. Laev purunes ja uppus. Laine viskas Valteri rannale. Seal sai ta oma kaaslasi veel surmahädas aidata.

Valter valiti Pahapilli koguduse pastoriks 30aastaselt ja ordineeriti 1964. aastal. Hiljem saabus aeg, kus Liidu juhid soovitasid tal jääda ainult kogudusetööle. Siis võttis ta lisaks Pahapillile ka naabruses asuva Meiuste koguduse oma karjatada, seega oli ta 18 aasta jooksul pastoriks kahele kogudusele.

Valter ja Aasa laulatati vend Johannes Tammepõllu poolt tuisusel päeval, 8. detsembril 1957. aastal Pahapilli palvelas. Kahekesi koos tegid nad suure armastusega koguduse tööd sellest ajast alates. Viimased viis aastat elasid nad Kuressaare linnas. Võimalusel külastas Valter Siioni kogudust ja astus siin ka kõnetooli. Viimase jutluse pidas ta 14. augustil, lugedes: „Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat…” (2Tm 1:8).
Valter Toompuu lahkus meie hulgast 8. detsembril, oma pulma-aastapäeval. Teda jäävad leinama abikaasa Aasa-Linnu, omaksed, Pahapilli kogudus ja Saaremaa usukaaslased.
Margus Mäemets, Kuressaare Siioni koguduse pastor