1/2009 Joosep Tammo, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident
Möödunud aastal kutsuti igavikku Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II (1929 -2008).
Astudes 1990. aastal ametisse oli ta viieteistkümnes kirikupea alates patriarhaadi loomisest Venemaal 1589. Väikesevõitu järjekorranumber on seletatav asjaoluga, et Peeter I kaotas institutsiooni. Pärast selle taastamist ning patriarh Tihhonit, kes kinkis Eesti Õigeusu Kirikule autonoomia, oli ta teine patriarh, kes sai ametisse enam-vähem vabadel valimistel. Eriliseks tegi patriarhi eestimaalaste jaoks tema siitkandi päritolu ja armastus Eesti maa ja rahva vastu. Õppides Aleksius II lähemalt tundma oikumeenilistel kohtumistel võib öelda, et ta oli väga soe ja südamlik inimene, kes suhtus suure lugupidamisega ka teiseusulistesse. Tal oli isiklikes vestlustes alati öelda mõni soe ja osavõtlik sõna. Kui eesti ajakirjanikud mõne aasta eest temalt küsisid, milliste auavaldustega nad peaksid kirikupea poole pöörduma, vastas ta: „Olen karjane, kelle esmane kohustus on teenida oma kogudust." Tegemist oli tõepoolest esmajoones vaimuliku isaga, kellele olid tähtsad kiriku õpetus ja õigeusu väärtused. Eestis teenis ta Jõhvi vene ja Tartu eesti õigeusu kogudusi.
Aleksius II vaimulikutee algas ajal, mil tollane Leningradi Vaimuliku Seminari rektor taganes avalikult usust ja kellele järgnesid mitmed seminaristid. Kirikuid kiusati süstemaatiliselt taga ning päevakorral oli koguduste ja kloostrite sulgemine. Ilmselt tänu Aleksisus II säilisid mitmed pühakojad ja eelkõige Kuremäe klooster. Ta jäi elu lõpuni ustavaks Jumalalt saadud kutsumusele, ehitada Vene Õigeusu Kirik taas üles. Nii kujunes tagakiusatud, pooleldi põrandaalune organisatsioon suursuguseks ja säravaks vene ühiskonna eestkõnelejaks.
„Uuel ajaloolisel ajal aitas just tema kiriku jalule," sõnas Ehho Moskvõ teleajaloolane ning Ühiskondliku Palati liige Nikolai Svanidze. „Ta oli väga suur kuju. Arvestades, millises seisus võttis ta kiriku vastu ja millisena jättis. Aastatel 1991–1993 oli tema käitumine eeskujulik – ta suutis vältida nii langemist äärmustesse kui ka näo kaotamist."
Meie mälestusteraamatusse jääb ta Eesti Kirikute Nõukogu loomise initsiaatorina 20 aastat tagasi ja inimesena, kes hoolis Eestist ja siinsest õigeusu kogukonnast.
Eesti EKB Liidu juhatus saatis Moskva patriarhaadile raske kaotuse puhul kaastundeavalduse.
