02/2019 
15.02.1935–15.02.2019
Tiit Niilole saabus kutse 84. sünnipäeva pidulikule tähistamisele taevakodus 15. veebruari varahommikul.
Tiit sündis ja käis koolis Haapsalus. Isa Alfred ja ema Aurelie olid jumalakartlikud inimesed. Tiidul oli mängukaaslaseks noorem vend Vello. Keskkooliaegsetel vaimsetel otsingutel külastas ta Haapsalu erinevaid kogudusi, mis lõppesid põlvitades isatalu tamme all. Oli emotsionaalne hetk, tuli astuda järgmisse eluetappi – Tartu Ülikool ootas. Hea oli pidada oma esimene palve ja minna sealt edasi koos Jeesusega.
Tiidu usukindlus ja alandlikkus kandsid teda läbi kõigist kommunistlikest repressioonidest. Ülikoolist visati ta välja, Põllumajanduse Akadeemiat ei lastud lõpetada ja Kuusalu kolhoosis kardeti vist, et ka loomad võivad usule tulla. Igal juhul soovitati töölt lahkuda. Diplomitöö õnnestus kaitsta 32 aastat hiljem, kui „kurjuse impeerium“ oli lagunenud.
Ülikooli ajal tekkis Tiidul palju sõpru kogu eluks Tartu, Tallinna ja teiste paikade uskliknoorte seas. Korraldati erinevaid üritusi, uuriti Piiblit ja palvetati.
Tiit Niilo ja Aili Kallis abiellusid 1960. aastal ning võisid aastaid koos teenida kogudust. Alguses Olevistes, siis 40 aastat Valklas ja selle ümbruses ning lõpuks taas Olevistes. Aastakümnete jooksul tuli läbi viia sadu matuseid, millest kujunes väga eriline misjonipõld. Paljudes paikades, eriti Hiiu- ja Saaremaal, oli Tiit armastatud külalisjutlustaja. Teda mäletatakse väärika, empaatilise ja julgustavana. Heatahtlik huumor ja sõbralikkus tõmbasid teda ka noorte ja laste poole. 90-ndatel alustati koguduses pühapäevakooliga.
Tänu oma Ameerika tädi kutsele avanes Tiidul võimalus korduvalt USA-s ja Kanadas käia. Tekkisid pikaaegsed sõprussuhted väliseesti inimeste ja kogudustega Torontos ja Vancouveris. 1973/74 sai Tiit õppida Soomes piiblikoolis. Reisipisik viis Tiidu kokku erinevate inimestega, mis tema jaoks tähendas alati evangeelse sõnumi kuulutamist. Vanemas eas oodati teda eriti endiste kooli- ja töökaaslaste kokkutulekutel.
Eriliseks Jumala kingituseks oli armas Valkla kodu maalilise oja kaldal, palvemajaga sama katuse all. Seal oli mitu väikest toatäit raamatuid ja suur õunaaed. Aiatöö ja pildistamine olid Tiidu lemmiktegevused – puhkuseks, inspiratsiooniks ja külarahvaga suhtlemiseks. Pastoriametist lahkumise järel võtsid Tiit ja Aili ette veel suure projekti – ehitasid palvemaja kõrvale uue kodu. Kümmekond suve võisid nad tunda rõõmu oma väikesest majakesest. Tiit oli korraarmastaja ja austatud mees kogu külale.
Keegi ütles Tiidu kohta: „Tal oli alati kaasas palju armastust, mida jätkus kõigile!“ Selle eest on tänulikud abikaasa Aili, poeg Rein, Auri, tütar Vilja, Tarmo ning armsad lapselapsed Josua, Lisete ja Jonatan, Katariina, väikesed Aaron, Hugo ja Naatan. Samuti sõbrad Valklast, Olevistest ja mujalt.
„Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!“ (Mt 25:21).
Vilja ja Tarmo Lige
