in memoriam Nikolai Orehhov

Oktoober 2019 24 nikolai orehhov
05.05.1949 – 11.09.2019


„Ja aega, mis ta Iisraelis valitses, oli nelikümmend aastat; Hebronis valitses ta seitse aastat ja Jeruusalemmas valitses ta kolmkümmend kolm aastat. Siis ta suri kõrges vanuses, tal oli olnud küllalt päevi, rikkust ja au…“ (1Aj 29:27–28).

Pastor Nikolai Orehhov kutsuti Issanda juurde oma sünnimaal Valgevenes 11. septembril 2019.
Tema teenistus oli sarnane kuningas Taaveti eluga. 40 aastat pastorina, millest 33 aastat ka EKB Liidu vene regiooni vanempastorina ja 7 aastat emeriitpastorina ühes koguduses. See on väga ainulaadne liidu ajaloos. 70-aastasena kutsus Issand enda juurde „oma südamele järgnenud mehe“, kellel oli olnud küllalt päevi, rikkust ja au.
Nikolai sündis 5. mail 1949. aastal Valgevenes Bresti oblastis usklike vanemate perekonnas. Kui ta oli kaheteistkümneaastane, asus perekond elama Eestisse. Kolimise põhjuseks oli usuline tagakiusamine Valgevenes.
Patukahetsuse ja uussünni elas ta üle 1972. aastal, kuigi Jeesusest Kristusest teadis alates lapsepõlvest. Ta ristiti Tallinna Vene Betaania koguduse pastor Leonid Konstantinovi poolt Pirita jões 30. juunil 1973.
Kui vend Konstantinov tervise tõttu pastori ametist loobus, jäi kogudus ilma karjaseta. Sel ajal oli liidu vanempresbüteriks Robert Võsu, kes määras 1. jaanuarist 1978 koguduse hooldajaks Arpad Arderi.
Mõne aja möödudes kutsus Robert Võsu Orehhovi oma koju vestlusele, millest võttis osa ka tema abi vene koguduste küsimustes ‒ Johannes Togi. Nikolaile esitati otsene küsimus: „Kas sa näed endal pastori kutsumust?“ Nikolai oli sel ajal 29-aastane. Veidi ebakindlana vastas ta, et on veel liiga noor ega oma vastava teenimistöö kogemust. Vend Võsu tsiteeris prohvet Jeremija raamatut: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin“ (Jr 1:7). Nikolai vastas, et kui see on Jumala tahe ja ta kutsub teda sellesse teenistusse, siis ta ei taha olla vastupanija.


Nikolaist sai pastori kohustusetäitja. 3. detsembril 1978. aastal ordineeriti ta Robert Võsu ja Arpad Arderi poolt diakoniks.
Pisut enam kui aasta pärast valiti ta ühehäälselt koguduse pastoriks. Kord helistas Nikolaile vend Togi ja ütles: „Me oleme unustanud, et sa ei ole veel pastoriks ordineeritud.“ ‒ Selle peale vastas Nikolai: „Ma ei tea sellest midagi. Täidan neid ülesandeid, mis mulle usaldati.“ 10. jaanuaril 1982 ordineeriti ta pastoriks. Vaimuliku talituse viisid läbi Robert Võsu, Arpad Arder, Leonid Konstantinov ja Nikolai Kolesnikov Moskvast. Kogudus saatis Nikolai Moskva Piibli Kaugõppe Instituuti, kus ta õppis koos pastor Üllas Linderiga Valgast. Nad lõpetasid kooli 1984. aastal.
Nikolai Orehhovil oli oluline roll EKB Liidu vene regiooni loomisel. Tema oli üks algatajest, kes pakkus välja koondada kõik venekeelsed baptistikogudused ühtsesse allüksusesse.
1986. aasta suve alguses kogunesidki venekeelsete koguduste ja gruppide juhid Pärnu Immaanueli kirikus, et arutada regiooni loomist. Milleks oli see vajalik? Esiteks, et üksteist paremini tundma õppida, kohtuda sagedamini palvetamiseks, ühiste seminaride läbiviimiseks, vaimuliku töö korraldamiseks ja uute koguduste rajamiseks, evangeeliumi kuulutamiseks Eesti venekeelse elanikkonna seas. Teiseks, et hõlbustada eestikeelsete koguduste pastorite tööd probleemide lahendamisel vene koguduste seas. Need ei olnud oma olemuselt dogmaatilised probleemid, vaid pigem sekundaarsed küsimused, näiteks jumalateenistuste läbiviimise kord.
Nikolai Orehhov oli alates vene regiooni moodustamisest selle vanempresbüter ja täitis oma ülesannet Jumala abiga 33 aastat. Selle perioodi jooksul külastas ta regulaarselt kõiki piirkonna kogudusi ja aitas korraldada nende tööd, kuulas ära vajadusi ja andis vajalikke soovitusi. Kõik küsimused ja probleemid lahendati koos. Nikolail oli alati jagada tarkusesõna, mis aitas ühte või teist konkreetset olukorda lahendada.
Nikolai Orehhov oli väga pühendunud teenimisele Eesti EKB Liidu vene regioonis ja oma kodukoguduses.
Teda jäävad mälestama abikaasa Olga, pojad Roman, Mark, Igor, Ilja ning tütred Rita ja Irina, lapselapsed ning EKB Vene Betaania kodukogudus.

Voldemar Mazurtšak,
Betaania kogudus