Märts 2020 
2.06.1922–25.02.2020
Reinhold Müür sündis 2. juunil 1922. aastal Järvamaal Valasti külas. Hiljem sündisid perre veel õed Helga ja Laine. Kodukülas alanud koolitee jäi tema isa surma tõttu lühikeseks. Tuli hakata jõudumööda talus tööle, et aidata kolme lapsega leseks jäänud ema. Unistus oli küll minna kunstikooli, aga unistuseks see jäigi. Elu keeras ühe karmi lehekülje teise järel. Tulid sõjaväeteenistus ja sõda, mis kestis viis ja pool aastat. Ta rääkis palju neid lugusid, mis lahingute ajal juhtusid. Need katsumused õpetasid kõigist olukordadest koos Jumalaga läbi minema.
Kuna ema oli peale abikaasa surma liitunud Koeru vabakogudusega, sai ka Reinholdi usutee alguse Koerus. Ta ristiti 1940. aastal Väinjärves. Hiljem, kui valmis Järva-Jaani palvemaja, tuli ema koos lastega sinna kogudusse, mis asus kodule tunduvalt lähemal. Siis käidi koosolekutel jalgsi või hobusega.
Peale sõda abiellus Reinhold Tapa koguduse õe Elma Reinglasiga. 1948. aastal sündis perre poeg Ülo ja aasta hiljem tütar Lea. Nädal peale poja sündi suri Reinholdi ema Magdaleena vähki.
Oma elu jooksul on Reinhold jõudnud pidada mitmeid ameteid: tuletõrjuja, autojuht, autoremondi lukksepp, elektrik. Ei leidunud tööd, kuhu ta poleks ulatanud oma abikätt, kui selleks oli vajadus. Kõike püüdis ta teha hästi, seda on ka märgatud ja talle on tubli töö eest omistatud mitmeid tänukirju. Ajal, mil ta töötas keevitajana, kirjutati temast isegi ajalehes. Elu jooksul on ta ehitanud üles kaks maja.
1950. aastal valiti Reinhold Müür Järva-Jaani koguduse diakoniks. Hiljem oli ta paar aastakümmet koguduse vanemaks. Alati leidis ta aega teisi abistada ja öelda sõna sekka nõrgemate kaitseks. Ta on laulnud kooris, kirjutanud luuletusi, joonistanud, mänginud mandoliinikooris, kasutanud kõiki oma andeid koguduse ja kaasinimeste teenimiseks. Tema koolitee oli küll lühike, kuid 97 aastat 8 kuud ja 23 päeva elatud sisukas elus kandis ja hoidis ta pühi väärtusi ning andis head eeskuju.
Mõned seigad tema eluringist. Päev enne 90. sünnipäeva pühkis ta puhtaks maja korstna. Alles hiljem taipasin, kuidas me teda küll lubasime! Kuid me olime harjunud, et tema saab kõigega hakkama. Samasugune lugu oli, kui isa leidis puu otsast mesilasesülemi. Läksin talle redelit tooma, aga tagasi tulles ei näinud isa kusagil. Ta oli juba puu otsas.
Jumal andis talle jõudu ka oma pika tee viimasel päeval, 25. veebruaril 2020, käia perearstikeskuses vitamiinisüsti saamas, seisatuda Järva-Jaani koduõues otsekui hüvastijätuks. Seal luges ta veel läbi postkastist võetud kirja, milles oli kutse kauaaegsete vaimulike töötegijate koosviibimisele. Kuid jõudes oma viimases kodus Tallinnas trepi ülemise astmeni, saabus korteriuksel kutse taevakoju.
„Mälestus õigest jääb õnnistuseks“ (Õp 10:7).
Tütar Lea Soon Järva-Jaani kogudusest
