5/2009 Margus Kask, Jõgeva baptistikoguduse pastor
Daniel Luik 05.07.1930 – 16.03.2009
Pastor Daniel Luik sündis 6-lapselises peres 5. juulil 1930 Selli külas, Jõgeva vallas.
Isa ja ema usklikus kodus korraldati äratuskoosolekuid. Nii jäid Danieli südamesse juba varasest noorusest ususeemned.
Daniel lõpetas Selli algkoolis 6 klassi ja omandas Tallinna Raudteekoolis side- ja signalisatsioonimontööri eriala. Peale seda järgnes sõjaväeteenistus Jõhvi demineerijate väeosas. Seejärel asus ta elama Tallinna, kus töötas peamiselt ehituse alal.
1959. a augustis abiellus Daniel Milvi Laidiga. Selles kaunis ja armastusrohkes abielus sündisid Marge (1961), Merle (1968) ja Argo (1974). 1961. a koliti Pärnusse.
Danieli isa Aleksander küsis surivoodil: „Poeg, kas sina tahad viia edasi seda tööd, mida mina tegin?" Peaaegu aasta hiljem, veebruaris 1966 Pärnu Immaanueli koguduses, andis ta oma elu Jumalale. Abikaasa sai Jumala lapseks 3 nädalat hiljem. Märtsis laulatas pastor Albert Tammo nad kristlikku abiellu.
Daniel võttis osa koguduse kooride tööst, tunnistas innukalt Jumalast ning tema Sõnast. 1974. a sügisel õnnistati ta Pärnu Immaanueli koguduse diakoniks.
Sama aasta lõpus valmis Danielil oma maja. Aga Jumalal olid tema jaoks teised plaanid – teda kutsuti jumalariigitööle Mooste Baptistikogudusse. Hoolimata lähedaste soovitustest, alustada elu oma ehitatud kodus, ei saanud Daniel oma Õnnistegija kutsest loobuda.
Pere kolis Moostesse ja jaanuarist 1975 sai Daniel Luigest sealse koguduse presbüter. Mooste kogudus osutus üheks Effataa ärkamise kaastööliseks. Tol ajal külastas kogudust palju vendi, kogeti avatud Püha Vaimu õhkkonda, inimesed said oma hinge- ja ihuhädadest vabaks ning päästetud. See ärkamiselaine jäi Danieli jaoks elu lõpuni üheks suundaandvaks perioodiks.
Vend teenis suure armastuse ja ustavusega nii kogudust Jaanimõisas kui kogu ümbruskonda.
Daniel ehitas palvela juurde kõrvalhoone (garaaž, saun, puukuur), rajas suure viljapuuaia, ehitas teisele korrusele külalistetoa. Pühakoda uuendati nii seest kui väljast.
Tema andumusest said osa paljud teisedki kogudused. Ta käis abiks ehitustöödel Kohtla-Järve, Elva, Kuressaare Siioni, Ridala ja Tallinna Kalju koguduses.
Danielile meeldis külastada inimesi, ta vestlused võtsid ära valu ja leina, andsid lootust. Väga veendunult tunnistas ta Jumala Sõna. Ta armastas muusikat. Tal oli väga hea hääl, temast kujunes koguduse puhkpilliorkestri hing.
Daniel Luik lõpetas Moostes pastoritöö 15. juulil 1998. Räpinasse elama asudes jäi veel mõneks ajaks tema vastutada sealne Mooste koguduse tööpunkt. Paar aastat hiljem leiti elukoht Tartus.
Jumalal oli aga Danielile veel kohustusi. 2005. a hiliskevadel koliti koos perega Jõgevale ja astuti kohaliku baptistikoguduse liikmeteks. Ka siin oli Daniel ääretult ustav kõiges: remonditöödel, aia korrashoiul, kuulutas jumalasõna, viis läbi jumalateenistusi. Daniel oli igas mõttes noore pastori abi, nii tõelise mentori kui vaimuliku juhina. Ta oli ka koguduse juhatuse liige.
Daniel Luik elas 78 aastaseks. Natuke üle 5 kuu jäi puudu kuldpulmade tähistamisest, mida ta juba planeeris. Ta oli väga nooruslik, käis lastelastega suusatamas, matkadel, oli kirglik kalamees. Ta oli väga hea abikaasa, emotsionaalne, tundeline, väga armastav.
Oma tegevuses oli ta väga loov ja leidlik erinevate lahenduste peale. Viimastelgi aastatel abistas nii tütart kui poega majaehitusel.
Danieli lahkumine 16. märtsil 2009 oli ootamatu nii perele, kogudusele kui kõigile tema lähedastele. 21. märtsil sängitati ta viimasele puhkepaigale Siimusti kalmistul.
„Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." (Ilm 21:3-4).
