Paul Himma 100, kas tõesti juba?

06/2010 Andres Jõgar, Tartu Salemi kogudus

Sõidan sageli Tartust Jõgeva suunal välja, samuti ka tagasi. Baptisti kalmistu on kohe linna servas. Sealt möödudes tuleb sageli silme ette pilt eelmise sajandi kaheksakümnendatest. Valasime seal koos Salemi vendade Aleksander Partsi ja Kalju Sauliga ühe äärmise haua betoonranti. Kalju oli autojuht, Aleks ettevõtja, meister jm, aga mina abiline. Kui tegime pausi, läks Aleksander paari hauaplatsi jagu kõrvale ja ütles: "Vaata, see on Himma Pauli plats, ta laskis mul randi ära valada. Päris hästi tuli välja, püsib aastaid – kuni tarvis läheb. Näed, minu enda plats on seal, nii et nagu koguduses." Siis märkasin mitmete koguduseliikmete platse läheduses, mis toona oma aega ootasid. Siis tulin esmakordselt mõttele, et kalmistu nurgake võib olla osa kogudusest. Nii on tänagi: kogudustel on uued liikmed, uued pastorid, aga osa kogudust koos oma pastoriga on igavikus. Kalmistu nurgas on neid veel meelde tuletamas maine osa.

Paul Himma oli inimene, kelle ümber leidus kuulajaid. Ta võis korrata sageli samu näiteid, lugusid, aga see ei tüüdanud, ei olnud oluline. Oluline oli see, mida ta rääkis Jumalast, usust, pühitsusest, Kristuse taastulekust – need olid tema teemad. Inimesest, tema hingehädadest rääkis ta tollel ajal, mil mina teda mäletan, üpris harva. Vaimulikus diskussioonis oli tal, toetudes Piibli kirjakohtadele, kombeks esitada oma seisukoht. Ta ei sõnastanud diskussiooni teemat, ei kritiseerinud jutluses vastaspoolt ega toonud välja nende seisukohti. Lihtsalt jutlustas nii, nagu vaimulikult tundus õige olevat. Tema ajal oli taoline jutlus mõjuv ja selle hea tulemus tuntav.

Paul Himma ei olnud palju kooliharidust saanud, kuid kes seda ei teadnud, arvasid sageli, et mehel on vähemalt tugev eestiaegne gümnaasium seljataga. Ta oli iseõppija ja tema arutlused on meelde jäänud loogilistena. Jutuajamistes tõi ta näiteid vaimulikest raamatutest, kuigi akadeemilisem vaimulik kirjandus oli siis kättesaamatu. Tundus, et tema heade tuttavate hulgas leidus neid, kellelt ta sai küsida vastuseid oma küsimustele, mis puudutasid ka teisi erialasid, lisaks vaimulikule. Tema maailm ei olnud väike ja eeskujusid leidus ka väljaspool Eestit.

Kogudus oli siis teistsugune. Koguduse pastor pidi olema usaldusväärne, kogenud. Vaimulik elu oli surutud kitsasse kanalisse. Usklik olla tähendas kannatada. Küllap kujundas Himmat ka ümbritsev elu. Tema parima tööea ajal ei saanud ükski pastor avalikku tunnustust. Nad olid "kultuseteenrid", "kodanlikud igandid", "vaimupimeduse jüngrid", nagu väitis riiklik propaganda. Sotsialismi arenedes pidid nad kaduma. Sellises olukorras pidi väga jälgima, mida, kus ja kellele öelda. Aastaid vaimulik olla sai vaid siis, kui oli sisemine stabiilne usuelu ja osadus, mis kompenseeris välimise alandamise, laimamise, poolõigusetu seisundi ja infosulu laia maailmaga.

Nii pole ime, kui Himma valis oma vaimuliku raamatu pealkirjaks "Jeesus Kristus – maailma ainus lootus", sest ta ei näinud teist teed. Ajast, mida mina saan meenutada, liitus Salemi kogudusega mitme aasta jooksul rida noori, kellele Himma oli kahtlemata vaimulikuks vanaisaks. Enamusel nendest noortest puudus vaimulik taust, mõnel olid tõelised raskused oma kodustega, kes ei tahtnud usust kuuldagi. Peab olema ikka eriline inimene, kes ise, olles seitsmekümnene, suudab olla eeskujuks, õpetajaks, pihiisaks neile, kes on 16-20 aastased. Ei kuula ju noored vanu, välja arvatud siis, kui vanad on elukogenud, selge elukäsitlusega, head eeskujud ja lahked ning ise natuke uljad. Eks igaüks sellest noorteseltskonnast arvas, et "Paul on minu õpetaja". Tõde aga seisnes selles, et Himma oli paljudele noortele – veel enam – lausa eri generatsioonide noortele, kes üksteist ehk ei tundnudki, olnud õpetaja. Aga tuntud oli Himma ütlemine organiseeritud iseseisva noortetöö kohta, mis toimus kogudusetöö eraldi haruna, eemal kogudusest ja jumalateenistusest. Ütlemine oli umbes selline: "Uues Testamendis on noortetööst eraldi juttu vaid ühel korral, see oli siis, kui noored mehed kandsid Ananiase ja Safiira surnukehad välja". Himma tahtis, et noored oleksid koguduse juures. Ega ta ka vahel omaette olemise vastu olnud, kuid ta oli selle vastu, et noortetöö kogudusest eraldiseisvaks noorte ajaviitmise vormiks muutus.

Jah tõesti, Paul Himmal siis sada aastat sünnist. Õnnitlust talle igavikku saata ei saa, aga neid, kellele ta oluline oli ja kes teda siinses maapealses koguduses mäletavad, võib küll heas mõttes õnnitleda, et neil kord selline pastor oli.

Tänuga meenutades Andres Jõgar, Kunagine Salemi koguduse noor liige