10/2009 Avo Rosenvald, Tartu Kolgata koguduse diakon
Tartu Kolgata Baptistikogudus tähistas oma kauaaegse pastori Imant Ridaliste 90. sünniaastapäeva. Lauldi omaaegseid laule, esines naisansambel, põhiosa moodustasid aga isiklikud mälestused.
Ridaliste aegne koguduse nõukogu esimees Leo Tenno seadis oma südamlikus sõnavõtus venna vaimuliku pärandi noortele eeskujuks. Pastor Leho Paldre ja diakon Allan Hallik tutvustasid Ridaliste tööd aastail 1963–1985. Sinna aega jäi ka pikaajaline viibimine kipsvoodis. Raske katsumuse ajal valmisid tal kirjutised "Sõnumid tulisest ahjust", millest sündis sari piiblitunde ärkamise teemal..
Kuulsime katkendi Ridaliste jutlusest Mt 5:14 põhjal – kogudusel olgu nähtamatu mõju (sool) kõrval ka nähtav mõju (valgus). Aktuaalsena kõlas tõdemus, et maailm ootab küll kristlastelt kõige heakskiitmist, aga meie osa olgu avalik väljaastumine kõigi valede vastu.
Kuressaare Siioni koguduse endine pastor Hermann Mäemets lisas venna eluloo esitusele mitmeid isiklikke mälestusi. Imant Ridaliste (sünninimega Alfred Piile) sündis 28. septembril 1919. aastal Ridala (tollal Sinalepa) vallas. Lapsena karjas käies pidas ta kivil seistes lammastele kõnesid – tõeline karjane juba siis! Hea diktsioon ja selge kõne sai alguse ilmselt sealt. Ka hiljem kooli kõnevõistlusel oli ta üks võitjatest.
Lapsena karjas käies pidas ta kivil seistes lammastele kõnesid - tõeline karjane juba siis!
Tema vanemad olid vennastekoguduses, isa oli "lugija-vend". Alfredil puudus algul usuline huvi. See tekkis 12-aastasena vestluses naabripoisiga. Ridala ärkamise 100. juubelil kõneles Imant Ridaliste: "Hakkasin lugema ja uurima Uut Testamenti. Mind vaevas mõte: kui Jeesus tuleb, mis siis minust saab? Ja sügisel astusin pühapäevakooli, kus oli meid 70 last. Tekkis elav huvi Piibli suhtes. Valmistusime jõuluks. Ärkamine algas peale jõulupühi külakoosolekutes, mida peeti laupäeva õhtuti. /.../ Läksin naabritallu tundi, tuba oli rahvast täis. Kuulasin teisest toast. Saadud elamus oli nii võimas, et tuli igatsus minna eestpalvele. Aga rahvast oli nii palju, ja olin arg. Kuid ahastus oli hinges. Läksin koju ja palusin lumehanges, samuti teisel päeval kooliteel... Nii algas ärkamine külatundides ja hiljem palvelas, milline oli pühapäeviti inimestest tulvil. Tuldi asja uurima, algul muigega huulil, aga üsna pea olid neil pisarad silmis. Lõpetati kõned ja kutsuti eestpalvele. Inimesed langesid patuahastuses maha ja enne ei tõusnud, kui olid saanud seesmise rõõmukülluse. /.../ Ühtki eriti nimekat äratusjutlustajat ei olnud. Evangeeliumi kuulutasid kohalikud vennad nii külatundides kui palvelas."
Ridaliste tuli elavale usule Ridala teise, majanduskriisijärgse, ärkamise laineharjal. Usuline inspireeritus ja vaimulik erksus jäid talle omaseks ja oluliseks elu lõpuni. Juba gümnaasiumiaastail kõneles ta külatundides ja evangeeliuminädalatel Lääne- ja Hiiumaal.
Õpingud Eesti Baptisti Usuteaduse Seminaris jäid aga pooleli Nõukogude võimu tulekuga. Esimene tööpõld koguduse karjasena oli Pärnus. Saksa okupatsiooni ajal oli ta Koluvere raskestikasvatatavate poiste koolis õpetaja. Ridaliste tädimees käis selles koolis ahjusid ehitamas ja küsis poistelt, et kuidas siis õpetajad-kasvatajad on? Poiste hinnang oli: „Nõlvak on kõva mees, Ridaliste pehme." Aga see "pehme mees" oli tööriist Jumala käes, kui ta elu jooksul kõneles kümnetel äratuskoosolekutel, kus paljude elud said päästetud.
Ridaliste oli kogudusevanem Pärnus, Otepääl, Elvas ja Tartus Kolgatal. Ta oli ka presbüterite nõukogu liige, mistõttu oli tal ka sügaval stagnaajal luba külastada teisi kogudusi.
Ridaliste algkooli pinginaaber dr Heino Noor meenutas, et Alfredist õhkus juba tol ajal erilist vaimset sära, mida ka klassikaaslased tunnetasid.
Liivi Rosenvald meenutas, kuidas 1960ndate salajasel lasteteenistusel Kolgatal mõjus talle julgustavalt Ridaliste tunnistus oma pöördumisest. Liivi saigi päästetud juba 10-aastaselt.
Ridaliste vanem poeg Illimar oli Ameerikast saatnud videotervituse. Tütar Imbi on lahkunud igavikku, aga jumalateenistusel viibis tema vanem poeg abikaasaga. Noorem poeg Ilo elab Hiiumaal ja tema poeg Indrek oma abikaasaga on Kolgata koguduse innukad kaastöölised.
Mälestused jätkusid kohvilauas. Saime teada, et Imant ise ei osanud öelda, mitut keelt ta valdab, kuid aru sai ta 18 keelest! Kord, kui kogudus kinkis talle enda arvates väga haruldase ja tundmatu lille, asus botaanikahuviline Imant kohe kinkijatele selle lille omadusi tutvustama. Jumal oli talle kinkinud mitmeid andeid ülevoolavalt.
Me kõik kogesime, et mälestused jumalamehest on meie südant soojendanud ja virgutanud. "Mälestus õigest jääb õnnistuseks" (Õp 10:7).
