04/2014 
Kerli Indermitte, Oleviste kogudus
Lood peredest, kes kasvatavad teistest vanematest sündinud lapsi. Helen Michaels ja MTÜ Oma Pere, Tallinn 2014.
2012. aastal ringles mööda Eestit MTÜ Oma Pere fotonäitus „Lapsed sünnivad südames", mille fotod tegi Katrina Tang ja tekstid kirjutas Helen Michaels. Fotonäitus oli läbilõige erinevatest Eestimaa peredest, kus kasvavad lapsendatud lapsed. Näitust külastas ja perede fotosid tutvustavaid tekste luges üle 10 000 inimese. Neist piltidest ja tekstidest kasvaski välja raamat „Elamiseks mõeldud elu", milles saame tuttavaks 14 perega. Igal perel on oma lugu, oma tee.
Neid lugusid lugedes leiad sa eneses üles oma pere loo.
Siiras ja südamlik raamat räägib lapsendajaperede muredest ja rõõmudest, kuid tuletab meile kõigile meelde lihtsat tõde, et lapsed ja elu iseenesest on Jumala kingitus, mis on siin maa peal meie hoolde usaldatud. Ehkki seda raamatus otseselt ei öelda, jõuab selle järelduseni loodetavalt igaüks, kes raamatu lõpuni loeb.
Autor kirjutab raamatu sissejuhatuses: „Sotsiaalantropoloog Brian Palmer, kes peab loenguid Harvardi, Göteborgi ja Uppsala ülikoolides, on tegelenud kodanikujulguse teemaga tõsisemalt viimased kümme aastat. Teadlane on akadeemiliselt tõestanud, kuidas ühe inimese väike tegu, emotsioon ja lugu võivad muuta kogu maailma. (---) Nende perede lood on osaliselt ka meie endi lood – kaotused ja võidud, loobumised ja uued algused. Just need tavalised eesti perede lood meenutavad, „mida tähendab olla inimene ning mille nimel on mõtet elada", kui kasutada Palmeri sõnu."
Aastaid lapsendamisega tegelenud sotsiaalametnik Lea Möll toob raamatus paar näidet kirjadest, mida ta saab nii lapsest loobujatelt kui ka neilt, keda on lapsendatud.
„Aastal 1984 sündis mul Pärnus tütar. Olin sel hetkel noor ja sotsiaalselt ebaküps. Rasedus oli minu jaoks ootamatu, ma ei saanud millestki aru, ema ees oli pöörane hirm. Ema elas Türil ja oli väga range inimene. Oma esimesest rasedusest olen julgenud rääkida ainult ühele sõbrannale.
Tol hetkel polnud minu kõrval ühtegi toetavat inimest. Hingevalu oli suur, mure ja kahjutunne olid kogu aeg. Kui mu tütar lõpuks sündis, loobusin temast juba sünnitusmajas. Nüüd tagantjärele olen kogu aeg seda otsust väga kahetsenud. Sünnitusmajas öeldi mulle, kuhu lastekodusse mu tütar viidi, aga kui läksin aasta hiljem teda sealt otsima, siis oli ta juba ära lapsendatud. Saadan teile oma andmed, et kui mu tütar minu vastu ühel päeval huvi peaks tundma."
„Tere Lea, (---)mul oleks väga hea meel, kui oleks kasvõi kordki elus võimalik oma bioloogilisi vanemaid kohata. Loodan, et kui juhuslikult õnnestub kedagi neist leida, siis nad ei hakka kartma ja ei keeldu. Ma tõesti ei kavatse kellelegi midagi ette heita! Elus juhtub nii mõndagi. Mul pole põhjust neid hukka mõista, sest minu lapsepõlv oli tore ja senine elu on olnud muretu ja õnnelik. Kuid teadmine, et kusagil selles maailmas on olemas mu tõeline ema ja isa, võib-olla veel õde või vend, keda ma pole näinud, ei luba mul elada ilma neile mõtlemata..."
Raamat koosneb otsekui autori väikestest külaskäikudest erinevatesse peredesse, nende tänasesse päeva ja olukorda, kus võõrastest lastest on saanud juba oma lapsed – sellised, kelleta keegi oma elu enam ettegi ei kujuta. Ometi saame osa ka vanemate meenutustest selle kohta, kuidas nende pere lapsendamislugu alguse sai. Iga lugu on isemoodi, on naeru ja pisaraid, raskusi ja rõõme. Ja raamatut sulgedes mõistame paremini autori ridu, mis on kirjas esimesel lehel:
„Minu salasooviks on, et need 14 tegelikkuses sündinud lugu inspireerivad sind samamoodi, nagu need inspireerisid mind kirjutades. Et neid lugusid lugedes leiad sa eneses üles oma pere loo ning mõistad, et valikud, mille ette elamiseks mõeldud elu meid vahetevahel seab, on mitmekihilised. Põgus pildike teiste inimeste elust võib mõnikord olla sinu enese või sinu oma pere loo avastamisel võtmeks ja inspiratsiooniks."
Soovin kõigile ilusat lugemiselamust ja avatud südant, et elada elamiseks mõeldud elu!
Infot lapsendamise kohta Eestis leiab MTÜ Oma Pere kodulehelt: www.omapere.ee
