02/2015 
Kerli Indermitte, Oleviste kogudus
Eelmisel aastal ühiskonnas toimunu sundis mitmeid inimesi peatuma ja järele mõtlema selle üle, mis on perekond ja miks me seda väärtuslikuks peame. On hea meel, et mitmed kristlased on pidanud seda teemat piisavalt oluliseks, et pühendada sellele oma tähelepanu. 2014. a sügisel andis Maarjamaa Haridusselts välja Nadežda Hramova raamatu „Perekond – õppematerjal gümnaasiumiõpilastele, õpetajatele ja kõigile, kes soovivad õnnelikku elu perekonnas". Raamatu on vene keelest tõlkinud Riina Schutting. Ja seda tasub lugeda. Saatesõnas on kirjutanud metropoliit Kornelius nõnda: „Pean oluliseks ja õigeaegseks, et see raamat ilmub eesti keeles, kuna eesti noored jäljendavad pimesi tarbimisühiskonna meelelahutusmeedia poolt pakutud elustiili. Aga selles tähelepanuväärses raamatus, mida käes hoiate, räägitakse sellest, kuidas luua perekonda Evangeeliumi õiguse alusel. Andku Jumal, et see raamat leiaks laialdast kasutamist Eesti koolides."
Raamat tutvustab perekonna kristlikku pärandit, mis paljude inimeste elust on puudu jäänud.
Kindlasti ei ole perekonnaelu midagi sellist, mida inimesed peaksid raamatust õppima. Läbi aegade on seda ikka edasi antud oma lastele ühise igapäevaelu ja oma pere traditsioonide loomulikus õhkkonnas. Meie tänase ühiskonna probleem pole selles, et inimesed ei teaks (vähemalt teoreetiliselt), mis perekond on (ehkki seegi teadmine kipub hägustuma), vaid paljudel inimestel puudub isiklik praktiline kogemus tervest, toimivast ja kestvast perest. Seetõttu on väga tänuväärne, et raamat annab võimaluse tutvuda selle osaga kristlikust pärandist, mis paljude inimeste elust on puudu jäänud. Raamatu autor annab endale aru, kellele ta kirjutab:
Nüüdisaegsele inimesele jääb kristlik perekond pahatihti üheks arusaamatumaks inimolemise korralduseks. Erilist nõutust võivad esile kutsuda selle põhiväärtused: abielueelsete suhete karskus, abikaasalik truudus, lasterikkuse rõõm, evangeelne vagadus. Pärast enam kui sajand kestnud üleskutseid perekonna tühistamiseks „selle tarbetuse tõttu", pärast tõsiseid sotsiaalseid ja juriidilisi katseid kiskuda see sõna otseses mõttes alusteni maha, on tänaseks saanud möödapääsmatuks tõsiasjaks, et perekond on inimese vaimse ja moraalse heaolu seisukohast asendamatu.
Loodan, et seda raamatut lugedes on igaühel võimalus (taas)avastada kõrgemaid ideaale ja mõtestada omaenese elu, kuna Nadežda Hramova raamat käsitleb sügava pieteeditundega inimelu tervikuna – nii noore inimese elu, kes iseseisvudes oma perekonna loob; uut inimelu juba enne sündi, aga ka vanema põlvkonna väärtust ja väärikust. On oluline, et õpiksime Jumalalt saadud tarkusest ise ja annaksime selle edasi ka oma lastele ja lastelastele. 
Raamat näeb välja pisut vanaaegne: šokolaadipruunidel kaantel on valik pilte vanadelt gravüüridelt, mõned sajanditagused fotod ja mõned fotod tänapäeva noortest peredest. Kujundus annab hästi edasi raamatu sisu: meil kõigil on oma lugu, oma esivanemad, oma perekond, kuhu Jumal on lasknud meil sündida, ning täiskasvanuks saades on meilgi võimalus luua oma perekond – see kõik kõneleb elu väärtusest ja järjepidevusest.
Arhailisest väljanägemisest hoolimata on raamat oma sisu poolest üllatavalt julge ja selge, tuues Pühakirjast lähtuvad põhimõtted täiesti avalikult lugeja ette. Ei mingit keerutamist ega hinnaalanduse tegemist. Arvan, et noortele, kes on kõigil aegadel silma paistnud kõrgete ideaalide poole pürgimisega ning alati väljakutseid otsinud, võib selle raamatu lugemine olla suureks julgustuseks pühenduda oma perekonna loomisele, hoidmisele ja kasvatamisele koos Jumalaga.
Raamatus on 160 lehekülge tihedat teksti, mis on jagatud järgmisteks peatükkideks: Jumalast seatud perekond (1), Perekonnainimese kujunemine (2), Perekonnaelu alused (3), Edukas vanemlus (4), Kaasaegse abielu probleemid (5), Perekultuuri kristlikud ideaalid (6), Perekond ja kaasaegne ühiskond (7).
Mõnes mõttes on raamatu puhul tegu visandiga perekonnast, nii nagu seda kristlikus kirikus on läbi aegade mõistetud ja tõeks elatud. See ei ole „uus võimas õpetus", pigem „hästi ära unustatud vana".
Mõned mõtted sellest raamatust.
Inimesele on omane otsida õnne, armastada ja olla armastatud, ihata heaolu ja tervist, püüda luua ja rõõmustada, õppida tundma omaenda elu mõtet. See on ka loomulik, sest sellesse on algselt kätketud pürgimus täita oma kõrgemalt poolt antud eluülesannet.
Jumal on loonud perekonna armastuse suurendamiseks ja inimkonna elu jätkamiseks maa peal. Võttes osa teiste inimeste elust, on igaühele meist antud võimalus ühineda nendega armastuses, töös, sõpruses, ajaloos ja igavikus.
Perekond algab abieluga. Perekond on Jumalast õnnistatud püha liit, inimeste kooselu loomulik vorm. Inimesele on antud võimalus rajada see püha liit armastuse ja vabaduse alusele.
Perekond, mitte lihtsalt endisaegses tähenduses, vaid kristlikus tähenduses, on elav kooslus, mida on vaja luua, tundma õppida, armastada ja kasvatada. Autor edastab igipõliseid kristlikke arusaamu väga lihtsal ja selgel moel, püüdmata mingilgi kombel kohanduda meie sekulaarse ühiskonna „kaasaegsete normidega". Näiteks mehelikkusest ja naiselikkusest räägitakse raamatus kui millestki Looja poolt antust, mitte sotsiaalsest konstruktsioonist.
Väline erinevus mehe ja naise vahel on ilmne. Samuti eksisteerib ka sügav olemuslik erinevus meheliku ja naiseliku natuuri vahel. See väljendub mehe ja naise erinevas eluülesandes.
Kui ühiskonnas maad võtvad eeskujud naeruvääristavad voorusi ja ülistavad pahesid, neid peale surudes, kui moodsat tendentsi, siis on väga oluline hoida Jumala sõna ja sellest lähtuvaid norme tõe allikana.
Seda raamatut lugedes tajusin Jumala plaani suurust, tarkust ja ilu.
Võib-olla kõige tänuväärsem selle perekonnakäsitluse juures ongi lugejale edastatav teadmine, et Jumal, kes on meid kavandanud ja loonud, soovib kinkida meile perekonna, mille elus ta ka ise osaline tahab olla.
Ümbritsev mõjutab meid rohkem, kui arvame, ja ilmselt rohkem, kui sooviksime. Kui ühiskond meie ümber ei toeta kultuurilis-kõlbelisi väärtusi, vaid propageerib pahet kui sotsiaalset normi, on see suureks ohuks tervete ja õnnelike perekondade loomisele ning hoidmisele ja seeläbi tervele ühiskonnale. Seda enam oleme kristlastena kutsutud elama teistsugust elu, olles maa soolaks ja maailma valguseks. Et seda teha, peaksime oma pereelu korraldama vastavalt Jumala sõnale, jagades ja õpetades kristlikke väärtusi ja elupraktikat ka oma lastele. Soolaks ja valguseks olemise juurde kuulub ka tõe eest seismine meid ümbritsevas ühiskonnas sel moel ja määral, nagu keegi meist seda suudab.
Seda raamatut lugedes tajusin taas Jumala plaani suurust, tarkust ja ilu.
Jumal õnnistagu selle raamatu lugemist, loetu üle mõtisklemist ja selle järgi tegemist!
