Kes oli C. S. Lewis?

05/2015 21 lewis-1

Alister McGrath

Paljude jaoks on C. S. Lewis (1898–1963) Narnia fantaasiamaailma looja, kes on kirjutanud lasteraamatud, mis kuuluvad 20. saj kõige tuntumate ja kõneainet pakkuvamate hulka. Viiskümmend aastat pärast oma surma on Lewis jäänud üheks meie aja kõige menukamaks autoriks. Teda peetakse kirjanduslikuks ja kultuuriliseks maamärgiks.

Lewises on midagi erilist. Tema kauaaegse sõbra Owen Barfieldi arvates oli tegelikult kolm Lewist. Lisaks menuraamatute autorile oli veel teine, vähemtuntud persoon – kristlik autor ja apologeet Lewis, kes soovis edastada ja jagada oma rikkalikku nägemust ristiusu mõtte- ja kujutlusjõust – usust, mille ta leidis ning mis osutus tema jaoks mõistuslikult ja vaimulikult veenvaks. Lewise raamatut „Lihtsalt kristlus" nimetatakse tänapäeval 20. saj kõige mõjukamaks usuliseks teoseks.

Lewise kolmas tahk on enamikule tema imetlejatest ja kriitikutest vähemtuntud: ta oli väljapaistev Oxfordi ülikooli õppejõud ja kirjanduskriitik. Tema improviseeritud mõtisklused inglise kirjanduse üle tõid loengusaalid pilgeni täis ja ta oli ka Cambridge'i ülikooli esimene keskaja ja renessansi inglise keele professor.

Milline siis on nende kolme Lewise omavaheline suhe? On nad tema elu eri tahud või on nad kõik üksteisega kuidagi seotud? See raamat jutustab loo, kuidas vormus ja väljendus Lewise mõtlemine, keskendudes tema kirjatöödele. Selles ei dokumenteerita Lewise elu igat aspekti, vaid uuritakse keerukaid ja põnevaid seoseid tema välis- ja sisemaailma vahel. Vaatluse all on Lewise tee kuulsusele ja mõned selle taga olevad tegurid. Üks asi on kuulsaks saamine, teine aga kuulsaks jäämine ka viiskümmend aastat pärast oma surma.

Lewis oli oma aja ja ajastu prohvet; samas oli ta vastumeelne prohvet. Isegi usku pöördumine toimus vastupidiselt tema oma paremale arusaamisele. Usu teemadel võttis ta sõna rohkem seepärast, et need, kes oleksid tema meelest paremini osanud neid küsimusi avalikult käsitleda, kas vaikisid või jäid arusaamatuks.

Lewis mõjub ekstsentrikuna selle sõna õiges tähenduses – ta oli inimene, kes erines tunnustatud, tavapärastest ja sissejuurdunud normidest või viisidest. Ehkki Lewisest sai Briti kristluses väga mõjukas isik, tegutses ta pigem selle äärmustest kui keskmest lähtuvalt ja tal polnud mahti suhete arendamiseks religioossete võimustruktuuride juhtivate tegelastega. Võib-olla just see omadus lähendas teda mõnele ajakirjanduse esindajale, kes püüdiski leida autentset usuhäält väljastpoolt peasuuna kirikuid.