Roosimaa ja ristimine

07-08.2016 13 ristim raamat
Aare Tamm, pastor emeeritus Ridalast

Miks selline pealkiri? Sellepärast, et Uue Testamendi õppejõud ja usuteaduse doktor vend Peeter Roosimaa on saanud kaante vahele väärtteose „Raamat ristimisest“. Miks ma nimetan seda raamatut väärtteoseks? Kindlalt selle teose praktilise väärtuse pärast. Sellist oleks juba ammu tarvis olnud. Selle vajaduse selgituseks olgu üks vana lugu.

Ilmselt võtab keskmine kristlane ristimist üsna lihtsustatud kujul ja sügavam mõte kaob lihtsa praktika varju.

Olin olnud umbes 6-7 aastat pastoriametis kogudusi teenimas. Siis sain sõbraks ühe teise uskkonna pastoriga. Tuli ette, et kumbki püüdis oma uskkonna tõekspidamisi kaitsta. Need olid viljakad jutuajamised. Õppisime mõlemad ja tagajärjeks oli, et oskasime ka teistsuguseid vaatenurki heatahtlikult analüüsida. Kord küsis sõber: „Mis on teie uskkonna usuõpetuse aluseks?“ Võristasin vapralt talle ette päheõpitud vormeli: „Meie usuõpetuse aluseks on Vana ja Uue Testamendi kanoonilised raamatud!“ Vaatasin võidukalt kolleegile otsa – kas nüüd said?! Ja siis küsis sõber heatahtliku muigega: kas teil on see ja see ka usulises praktikas? On! Aga kus see kirjas on? Olin tupikus. Seepeale lahendas ta asja nii: „Meil on usu aluseks nii Pühakiri kui ka ajaloolised pärimused ja koguduslik praktika. Teeme üsna mitmeid asju, millel ei ole sõnasõnalist katet, aga nii on usuinimesed ikka teinud ja praktiseerinud.“ See oli ammune jutt ja minu teadmisedki olid toona üsna tagasihoidlikud.

Olen väga tänulik Peeter Roosimaale, et ta näeb vaeva meie usu ehitamisel selgele Pühakirja alusele. Seda selleks, et me oskaksime põhjendada, mida-milleks me teeme ja mida-miks me usume. Miks me nii toimime, nagu me toimime.

Üheks usulise praktika võtmeasjaks on ju ristimine. Oskame peast lugeda: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka“ (Mk 16:16). Selle tõdemuse sisu mõistmiseni on ajaloos tulnud läbi käia pikk ja käänuline tee.

Kohe oma raamatu sissejuhatuses tõstetakse ristimise mõistmise keerukus meie ette. Ma ei püüa raamatut ümber jutustada, aga siiski toon ära mõne mõtte, mis näitab, et ristimise tähendus polegi nii ühene. Toon vaid näite raamatust.

Raamatu autor tõdeb: „Kristluse üks alustrajavaid toiminguid on ristimine. Selles ollakse üldiselt üksmeelsed, et kristlik ristimine lähtub Johannese ristimisest. Kuid mida ristimine algselt tähendas, selles nii üksmeelsed ei olda. Ristimise teemat uurides olen mõistnud, et tulemus võib väga suuresti sõltuda sellest, millisest lähtekohast või -eeldusest probleemile vaadata. Nii võib küsida, kas ristimise puhul on tegemist andestusriitusega (vrd nt Mk 1:4), pesemisriitusega (vrd Ap 22:16), matmisega (vt Rm 6:3–4), sisenemisriitusega (vrd 1Kr 12:13), Kristusega riietumisega (vrd Gl 3:26jj), lepingu sõlmimisega, sarnaselt ümberlõikamisega (vt Kl 2:11–12), uussünniga (vrd Tt 3:4–5). Peetruse esimeses kirjas on ristimisel aga pigem palvetähendus, täpsemalt hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu (1Pt 3:21). Kõigest sellest jääb mulje, et algkristluses ei mõistetud ristimist sugugi täiesti üheselt.“

Ilmselt võtab keskmine kristlane ristimist üsna lihtsustatud kujul ja sügavam mõte kaob lihtsa praktika varju. Selles raamatus on ristimise vormel korralikult lahti seletatud ja põhjendatud. Muidu mõni ristib nii ja mõni naa ja mõni kõhkleb. Ristitakse nii „nimesse“, kui ka „nimel“. Selge on see, et ristitakse ikka vette ja selgem on sõna „nimel“, s.t kellegi ülesandel ja volitusel.

Raamat ristimisest viib meid algkristlaste arusaamadest tänapäeva arusaamisteni. Hakkame mõistma ristimise arengulugu ja selle akti sügavat tähendust. Ristimise väärtus tõuseb veelgi.

Raamat on kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt. Samas ei puudu ka teema sügavus tõsisema uurija jaoks.
Raamat on kindlalt vajalik igale ristijale ja samuti ka ristitavale. Palju segast saab selgemaks ja ristimistalitus veelgi olulisemaks, millest ei saa mööda vaadata. Ekskursid raamatu lõpuosas võib tavalugeja jätta südamerahuga teoloogide pärusmaaks. Neile on see kullaauk, aga tavalugejale jääb raskeks.
Suur tänu Peeter Roosimaale väga vajaliku raamatu eest!