Olen Ilmutusraamatusse alati suhtunud austuse ja aukartusega. Kohati hirmuäratavad nägemuspildid tekitavad segadust. On see kirjutatud eeskätt tollasele vastsündinud kristlikule kogudusele või räägib see kaugetest määratlemata aegadest tulevikus? Kas selles ilmutuses on aktuaalne sõnum ka tänasele ühiskonnale, minu kogukonnale, kogudusele, mulle? Nendele ja paljudele teistele küsimustele pakub vastuseid Peeter Roosimaa raamat „Johannese ilmutus. Kuidas seda tõlgendada?”Allika kirjastus 2017, 166 lehekülge.
Raamat kirjeldab lühidalt Ilmutusraamatu tekkelooga seonduvat ajastu tausta. Tõlgendamise põhimõtted ja erinevad seletusmeetodid aitavad mõista, miks on seda Piibli raamatut interpreteeritud erinevatel viisidel ja miks antud raamatu autor on mõtestanud seda lahti just selliselt, meile esitatud kujul.
Ilmutusraamatu ülesehituse tutvustus näitab raamatut mitte kui üksikute pildikeste kogumit, vaid kui ühtset tervikut. Autori sõnul ei leidu selles ühtegi mõtlematut lauset ega juhuslikku väljendit. Kasutatud on mitmesuguseid stiilivõtteid. Nende jälgimine on oluline sümbolite lahtimõtestamisel, sest näiliselt sama sümbol võib Ilmutusraamatu eri osades omada täiesti erinevat tähendust. Struktuurilt jaguneb Ilmutusraamat kaheks peaosaks. Esile tulevad seitsmeastmeliste nägemusridade omavahelised seosed.
Kui eelnev loob teatava taustainfo, siis Ilmutusraamatu kesksete teemade seletused aitavad nägemusi mõista detailsemalt. Kes on see, kelle ilmutust Johannes vahendab? Kus on kasutatud sümboleid ja kus tuleks sõnumit mõista sõna-sõnalt? Kirjad erinevatele kogudustele loovad ilmekad pildid tolleaegsetest linnadest ning samas võime leida sõnumi meie oma aega ja ellu. Nii on autor Sardese kogudusele öeldud sõnumit (Ilm 3:3.4) kommenteerinud järgmiselt: „Kristlased peavad olema valvsad oma vigade suhtes, aga nad peavad valvama ka oma tugevate külgede üle. /…/ Siiski ei ole ajastut ega olukorda, kus Jumala abiga ei saaks säilitada oma puhast südant.”
Nii mõneski kohas annab raamat uudse vaatenurga. Paljudele meist on tuttav Jeesuse ütlus: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan” (Ilm 3:19). Olen korduvalt kuulnud selle kirjakoha tsiteerimist meeleparandust ja päästet vajava inimese kohta, kelle südamele Jeesus koputab. Autor toob välja, et see on hoopis pilt koguduse masendavast olukorrast. Minu silmade ette tõusis pilt asjatavast kogudusest, kes Jeesuse nimel teeb tähtsalt jumalariigi tööd, samas kui Jeesus on ukse taga ja koputab, et teda sisse lastaks. Ta on valmis pakkuma oma jumalikku elumuutvat osadust.
Huvitav on lugeda autori käsitlust kaosest ja kosmosest. Loomise juures andis Jumal algsele kaosele, tohuvabohule, käsud ja korraldused, mida tänapäeval nimetatakse loodusseadusteks. Jumala soov on, et inimene oleks tema kaastööline. Jumalast lahus ja iseseisvana langeb ta kaose mõju alla, väljapoole Jumala kaitsvat kätt. Ilmutusraamatus muutub kosmos jälle kaoseks. Ometi on selles suur lohutus ja kinnitus, et maailma tulevik ei ole antud ei kurjade inimeste ega kurjade jõudude kätte, vaid see on Jumala käes. Maailma lõppu ei määra mitte tuumariigid, vaid Jumal.
Kus Kristus hakkab valitsema, seal toimub ka kurjuse esiletulek. Kristus ise ei loo kurjust, kuid kurjus ei saa enam varjule jääda. Kurjus on kõige ohtlikum siis, kui seda ei tunta. Pattu tuleb tunnistada, tuua see avalikkuse ette. Siis on loota paranemist. Paranemine algab meeleparandusest. Kurjuse paljastamine ei ole mitte saatana, vaid Jumala töö.
Ilmutusraamat ei ole kirjutatud tuleviku ennustamiseks. See on pigem Issanda vaimulik sõnum oma kogudusele. Kuigi Ilmutusraamatus on nii mõndagi, mida käesoleva raamatu autor nimetab saladuseks, toob see peamise mõttena esile kogu Uue Testamendi tähtsa sõnumi: koos Kristusega saavutab Jumala rahvas oma täiuse.
Iga deemonite väljaajamine on eelmaitse deemoniteta ühiskonnast.
Iga pattude andestus on eelteade puhtast linnast.
Iga leppimine on tükike vendlust taevas.
Iga haige tervendamine signaliseerib midagi paradiisist.
Iga Kristuse nimel kooselu on eelkogemus täiuslikust osadusest Jumalaga.
Ees on ootamas Jumala auriik, mida iseloomustavad Kristuse valitsus ja jumalikku täiust väljendav arv tuhat.
Raamatut lugesid Tiina Teppo ja Eevi Niinemets Rakke kogudusest, mõtted pani kirja Tiina.