10/2017 
Tarmo Lige, Teekäija lugeja
Vancouverist sain kingina kaasa Karl Kaupsi raamatu „Rändelamusi Ameerikas” (1930). Põnev lugemine. Kas või juba vana eesti keele pärast. Avastasin taas, et ei ole midagi uut siin päikese all!
Andres Tetermann alustas Eestis Teekäija väljaandmist 1904. a. Kolides New Yorki, asutas Tetermann seal 1923. a „Ameerika Teekäija“. 1924. a otsustatakse see Eestis ilmuva Teekäijaga ühendada, sest „sõjaraskuste möödumisel on Eestis jälle võimalik vabalt lehte välja anda”.
Samuti osutus määravaks, et „kodumaa „Teekäija“ välimus ja paber olevat niivõrd paranenud, et seda ka Ameerikas tarvitada võib”.
Kuue Ameerikas ilmunud aasta jooksul oli ajakirja kahjum 3858 dollarit (uus auto maksis siis 600 dollarit). Kuidas puudujääki korvata? Kogudus oli ohvrimeelne. Ja küllap New Yorgi Eesti Baptisti koguduse pastor ja kirjastajast ärimees John Felsberg pani alati selle lõpuks puuduva summa juurde!
Mis meil on siit õppida? Kui meie oma Felsberg, vend Juhani Pesu koos abikaasa Tiiuga, aastaid tagasi oma trükiäri lõpetasid ja pensionile läksid, ei muutunud tänase Teekäija rahaline seis sugugi paremaks. Liit (ehk meie kogudused) on tõenäoliselt kogu aeg ajakirjale peale maksnud. Meil on praegu tellijaid umbes 500 (ajakirja loeb hinnanguliselt vähemalt 2000). Aga võiks olla rohkem. 1923. a oli New Yorgis tellijaid 300, 700 eksemplari kingiti ära. See oli kui misjoniprojekt.
Nüüd on aeg teistsugune. Paberväljaannetele on ennustatud juba viimased kümme aastat pikka ja piinarikast surma. On paratamatu, et ajakirjandus kolib veebi. On tõsi, et noorematest inimestest ligi 80 % ei tarbi üldse klassikalist meediat (raadio, televisioon ja paberväljaanded). Nad vaatavad Youtube`ist videot. Inimeste lugemus ja keskendumisvõime vähenevad.
Täna on meil kristlik raadio ja televisisioon, vaimulikud raamatud. Internetist igal ajahetkel leitav on meie vaimuliku toidulaua valikut niipalju rikastanud, et seda kõike sisse „süües” saaksime „kõhuvalu“, ei muud.
Kas oled tähele pannud, kui hea on Teekäija kujundus ja paber praegu? Ma olen märganud, et kunagi ei ole Teekäija nii hea välja näinud. Kirjutajate hulka on lisandunud nooremaid ja professionaalseid ajakirjanikke. Kuid kaastööd tehakse ikka vabatahtlikkuse alusel.
Loodus- ja majandusseaduste vastu ei saa. Aga tasub koos mõelda, kui võimsat mootorit on vaja, et gravitatsioonijõud, veetakistus või muu jõud ületada.
Nüüd on sinu kord midagi ära teha! Kirjuta –, et sisu oleks veel huvitavam. Telli või kingi sõbrale! Kirjuta toimetajale, millest veel sooviksid lugeda! Mida usujulget sooviksid ise oma elust lugejatega jagada?
Kui üks kogudus ja üks ettevõtja suutsid ligi 100 aastat tagasi kinni maksta ajakirja kahjumi, siis kas täna me koos ei suuda? Küsimus on tahtmises. Sest ainult Internetist lugedes või hinda märkimisväärselt tõstes lõikaksime päris suure hulga inimesi harjumuspärasest osaduskonnast ära. Seniks, kuni peame Teekäijat meie üheks identiteedi kandjaks (mitte lihtsalt paberväljaandeks teiste paljude hulgas), tasub ju koos pingutada!
Kui tahame ja pingutame, tuleb Jumal appi seal, kus ta näeb meie head tahet.
Ando Henno: „Mul oli võimalus esmakordselt osaleda 2016. a GLS-il. Kui meie Hiiumaa Kristliku Misjonikoguduse pastor selle välja pakkus, ei teadnud ma GLS-ist midagi ja seda suurem oli meeldiv üllatus kohapeal. Need kaks sisukat päeva andsid palju julgustust avada esmakordselt oma kunstigalerii Kärdlas. Minu jaoks jäi eelkõige kõlama mõte, et meil on igal päeval võimalus lisada kellegi ellu midagi väärtuslikku. Seda püüangi nüüd teha.”
Henno maalib GLS juubelikonverentsi laval kahe päeva jooksul lõuendile loodusmaali, mille saab kohapealt osta ja selle müügitulust pool läheb GLS Eesti tegevuse toetuseks.
