Et sinu usk otsa ei lõpeks

9/2009 Andres Saumets, Kirikuloo õppejõud

Taasavatud seminari 20. aastapäeval esitleti raamatut „Et Sinu usk otsa ei lõpeks. Pühendusteos Peeter Roosimaale". Pühendusteoste (liber amicorum, Festschrift) traditsioon sai alguse 1640. aastal Saksamaal ning on tänaseni säilitanud oma klassikalise, mõnele õpetlasele või institutsioonile pühendatud artiklite kogumiku kuju. Käesolev teos sündis seoses teoloogiadoktor Peeter Roosimaa 60. sünnipäevaga. Sõna pakuti neile õpilastele, sõpradele ja kolleegidele, kellel on temaga „oma lugu".

Piibliteadlane

Neli kaastööd käsitlevad piibliteaduste erinevaid aspekte.

Usuteaduskonna Vana Testamendi teadur, dr Urmas Nõmmik, juhatab oma artikli „Psalm 22 ja Jeesus ristil" sisse sõnadega: „Vana Testamendi teadlased uurivad ja töötavad kristlikus kontekstis Uue Testamendi teadlaste hüvanguks. Mõeldes Peeter Roosimaa aastatepikkusele tööle Uue Testamendi õppejõuna ja uurijana, esitab üks Vana Testamendi teadlane järgnevas oma mõtteid seoses ühe VT psalmiga, millest mitmel põhjusel on UT jaoks saanud oluline tekst." Artikkel avab uusi tahke ristil sureva Jeesuse kannatusloo tõlgendamises ning näitab, „kuidas VT tõlgendamine murrab ühel hetkel oma piiridest välja... tekkivas kristlikus traditsioonis UT evangeeliumitesse ja kirjadesse. Jeesust võib mõista kui omamoodi elavat ja paradoksaalset Kirja ehk VT tõlgendajat ja tõlgendust, aga ühtlasi ka Kirja täideminekut."

Uue Testamendi ja süstemaatilise usuteaduse lektor Ain Riistan käsitleb ühe kaasaegse Jeesus-uuringute rahvusvahelise koolkonna uurimisprogrammi, mille keskmes on ajalooline Jeesus. Artikkel „visandab selle tööprotsessi kontuurjooned, mille käigus Jeesus-Seminari Jeesus oma näo leiab" ning väärtustab seda tänapäevases Uue Testamendi ja varakristluse uurimises.

Eesti Humanitaarinstituudi ja EELK Usuteaduse Instituudi usundiloo ja Uue Testamendi lektor dr Jaan Lahe võtab vaatluse alla 1Kr 2:6-8 ja arutleb teemal, kes ikkagi on seal need „selle ajastu valitsejad" ning annab ülevaate kolmest tuntumast tõlgendusviisist eksegeetika ajaloos – demonoloogilisest, poliitilisest ja kompromisstõlgendusest. Autor peab võimalikuks üksnes väljendi poliitilist tõlgendust. Ta tõdeb: „"Selle ajastu valitsejad" kui maised võimurid ei saanud Jeesust Lunastajana tunnustada, sest nad otsustasid tema üle „selle ajastu" (1Kr 2:7-8) ehk „maailma tarkuse" (1Kr 1:20) põhjal, mis ei ole võimeline taipama Jumala väge ja tarkust (1Kr 1:24)."

EELK Valga praostkonna praost ja Tartu Teoloogia Akadeemia Uue Testamendi lektor mag Vallo Ehasalu arutleb selle üle, kas apostel Paulusega seostuv koolkond oli filosoofiakoolkond või evangeeliumikogudus. Autor annab ülevaate Paulust ümbritsenud koolkonnast ning selles levinud „Paulusepildist", mis rõhutab erinevaid jooni: vang, reisimees, õpetaja ning kirikukorra looja. Filosoofiakoolkonna kasuks kõnelevad ennekõike Pauluse kaastööliste suur hulk ja Pauluse järel tekkinud pseudoepigraafika, teisalt aga sarnaneb teda ümbritsevate kaastööliste tegevus kristluse levitamisel ka kogudusesuhetele, mistõttu on ebaselge, kus lõpeb kogudus ja algab koolkond. Pauluse koolkonda nähakse siiski tema kirjade jäljendamises ning õpetuslikus järelmõjus.

Lai haare

Kolm artiklit sisaldavad uurimusi ajaloo, misjoni ja ühiskonna teemadel.

Dr Toivo Pilli on pööranud artikliga „"Armas wend 1897" ja Andres Tetermann: eesti varase baptismi ajakirjanduslik katsetus" pilgu kodumaise vabakirikliku ajaloo radadele ning andnud huvitavaid taustaandmeid eesti baptistide käsikirjalise ringkirja „Armas wend" ja selle toimetaja Andres Tetermanni kohta. Töös on vaatluse all „Armas wend" ainsa säilinud numbri tekst koos autoripoolsete kommentaaridega. Selle olulise allikapublikatsiooni kaudu püüab autor anda vastust küsimustele, millist rolli täitis „Armas wend" 19. sajandi lõpu eesti baptistide elus ja mida võib selle teksti põhjal öelda noore liikumise usu ja praktika kohta. Jäägu avastamisrõõm siinkohal artikli lugejatele...

TÜ üldpolitoloogia lektor mag Alar Kilp arutleb seni väheuuritud fenomeni, sekulaarset ehk mitteusulist fundamentalismi. Artikli esimese osa eesmärgiks on tuvastada fundamentalismi kõige üldisemad tunnused, et neid saaks kasutada nii usuliste kui ka mitteusuliste maailmavaadete puhul. Teises osas tuuakse viis huvitavat näidet sekulaarse fundamentalismi avaldumisvormide kohta ning viimases osas keskendutakse relativismi küsimusele, millele põhinevad teadus, ühiskonnaelu korraldus, poliitika ja ka inimeste isiklikud moraalsed valikud kaasaegses liberaaldemokraatlikus ühiskonnas.

Mag Ingmar Kurg, EMK Teoloogilise Seminari süstemaatilise teoloogia lektor, vaatleb usulist pöördumist misjoniteoloogilises perspektiivis. Usulise pöördumise eelduseks on piibellik käsitlus inimese ja Jumala suhtest, mille kvalitatiivset mõõdet esitab „lepituse" teema. Lepitus triumfeerib pöördumises. Artiklis antakse ülevaade erinevatest pöördumismotiividest misjonitekstides, isikliku pöördumiskogemuse psüühilistest ja sotsiaalsetest komponentidest. Autor tõdeb lõpetuseks: „Pöördumine sisaldab rohkemat, kui vaid sõnumi aktsepteerimist – see on Kristuse järelkäijaks saamine... Ent pöördumine annab ka uued perspektiivid suhetes kaasinimeste ja ühiskonnaga."

Küps isiksus

Raamatu lõpetavad kaks isiklikku laadi mõtisklust Peeter Roosimaast kui õpetajast ja kolleegist ning ühe pühendusteose lahutamatu osa, lühike tagasivaade elule ja tööle.

Kõige olulisem väärtus inimese elus on usk. Ja selle usu olemasolu ning säilitamine ei ole ainult inimese enda jõupingutuste asi.

Kalju Baptistikoguduse pastor Erki Tamm vaatab tagasi seminari esimestele aastatele. Autori humoorikad kirjeldused taasavatud seminarist ja selle esimestest tudengitest, nende ees seisnud väljakutsetest ning asutaja-rektori rollist vaimuliku juhi ja õpetajana avavad ühe olulise tahu meie vendluse lähiminevikust. Ebastabiilse algusaja taustal hindab autor „sedavõrd enam tollaste juhtide, eriti Peeter Roosimaa järjekindlust oma vaimuliku visiooni elluviimisel ja esimese koolijuhi raske koorma kandmisel. Tagantjärele võib öelda, et kui Jumal on kellelegi midagi oma plaanidest ilmutanud, siis ei pruugi see tähendada kerget teed. Küll aga kannab see töö pikemas perspektiivis head vilja, sest see vili on tärganud Jumala õnnistatud pinnasest."

TÜ usuteaduskonna religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar avab erinevaid tahke Peeter Roosimaast kui õpetajast ja kolleegist. „Peeter Roosimaa on olnud üks minu karmimaid õppejõude. Tema suulised eksamid on olnud minu haridustee ühed keerulisemad. Tema käest ei pääse niisama ega kuidagimoodi. Illusioon, et olen õppinud, puruneb teisele lisaküsimusele vastates. Kes ei tea, kukuvad läbi, kes teavad, saavad rahuldava, kes mõistavad, nendel on lootus pääseda heaga või harvadel juhtudel isegi väga heaga." Kolleegina on ta jäänud alati iseendaks – stabiilseks ja usaldusväärseks inimeseks, kes on valmis toetama ja võtma vastutust. Samuti toob autor esile oskuse andestada, võime vabaneda sisemisest haavumisest ja ikkagi koostööd jätkata, olles samas hingehoidjaks paljudele. Autor tõdeb, et me oleme nii suured, kui suur on see, kellele või millele me pühendume, ja ta võib isiklikust kogemusest lähtuvalt öelda: „Olen Peeter Roosimaad tundma õppinud kui inimest, kes on osanud pühenduda endast suuremale – olgu see pastorina kogudusele ja õppejõuna ning juhina seminarile ja usuteaduskonnale. Sageli on ta olnud kohal just siis ja seal, kus ta on olnud möödapääsmatult vajalik."

Tagasivaate Peeter Roosimaa elule, õpingutele ja vaimulikule tööle teeb pastor Ermo Jürma, õpingukaaslane Buckowi seminari päevilt ja kauaaegne kolleeg seminaris nii piibliteaduste õpetamisel kui ka seminari juhtimisel. Need faktid, sündmused ja kommentaarid kõnelevad enda eest ise – lugeja ees avaneb mitmekülgne pilt tegusast ja küpsest vaimulikust isiksusest, autoriteetsest juhist, õpetajast ja perekonnapeast, kelle kohta võib öelda, et „ta on olnud paljudele inimestele hea teejuht ja kaasteeline, kel on jätkunud oskust ja tahtmist neid ära kuulata ja julgustavat nõu anda."

Raamatu saatesõnas on toimetajad öelnud: „Kõige olulisem väärtus inimese elus on usk. Ja selle usu olemasolu ning säilitamine ei ole ainult inimese enda jõupingutuste asi. Nii õpetas meid, toona noori üliõpilasi, õppejõud Peeter Roosimaa, kes juba kaua tundnud huvi oma Piibli nimekaimu vastu. Nendes mõtetes väljenduv elutarkus ja vaimulik küpsus on meie hilisemates aastates ainult kinnitust leidnud." Vaadates nii taasavatud seminari kahele aastakümnele kui ka Peeter Roosimaa kolm korda pikemale eluteele, tuleb vaid nõustuda Heebrea kirja autoriga, kes on kirja pannud usu „kuldse definitsiooni": „Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse ja veendumus selles, mida ei nähta."