Nähes Jumalat ootamatutes kohtades

10/2008 Kaarel B. Väljamäe, Tallinna Allika kogudus

Kuna "Nähes Jumalat ootamatutes kohtades" on artiklikogumik, mille teemadering väga lai, siis kokkuvõttev arvustus kujuneks ehk liiga killustatuks. Seega on järgnev hoopis väike tribuut kogu eesti keeles ilmunud Philip Yancey loomingule, mille lugemine on olnud minu jaoks üks neid kogemusi, mis aidanud vabaneda teatavast identiteedikriisist – olles kristlane ei tea õieti, mida tähendab olla kristlane.

Minu esimene kokkupuude Yancey'ga oli tema raamat „Mis on armus nii hämmastavat?" (eesti k 2005). Mitmed kulumiseni kuuldud, kuid õõnsavõitu sõnad täitusid tähendusega. Nagu ühest toonasest arvustusest võis lugeda: Yancey tekst /.../ on nagu balsam, mis pingutusest väsinud liikmete valu leevendab ja südameängistust ravib. (T.Pilli, Teekäija 2006, 1) Pidin tõdema oma meeldivat ehmatust selle üle, et armu inimlikult võttes lausa kriminaalne mõõtmatus ei olnud mulle varem päriselt tuttav. Eelarvamuste ja hirmude kapslis olin nagu amööb, kes näeb täpselt nii palju, et valguse käest pageda.

Samavõrra värskendav oli uus tutvus Jeesusega ("Jeesus, keda ma ei tundnud", eesti k 2004), mille käigus pühapäevakooli flanellpehme tegelane sai juurde rea inimlikke omadusi. Õieti said need minu jaoks reaalsuseks. Jeesus kannatas päriselt, kurvastas päriselt, tundis päriselt kiusatust. Kõik see inimlik oli seni mingi esteetilise loori taga. Jeesuse valu oli müütilise kangelase oma, kes kõike mängeldes talub. Kõige raskem avastus oli see, et tõenäoliselt ei oleks ma end tema seltsis väga mugavalt tundnud. Jeesuse ettearvamatu käitumine ning kirju kaaskond oleks mind "turvalisse" kaugusse peletanud.

Yancey teksti iseloomustab pehme huumor, eneseiroonia, täpne ja tundlik keelekasutus. Kirjutatu on piibellik, maailmale vastandumata. Siin puudub propaganda kirbe ving ning stiil on üdini leebe tegemata sisulisi kompromisse. Peamine on aga see, et ta kirjutab lugejale sarnaselt positsioonilt. Ei teki muljet, et autor teab kõike nö loomulikust intelligentsist ning püüab seda oma tarkuse kõrgustest meile nüüd selgitada. Ta ei kirjuta sellepärast, et ta juba teab, vaid seepärast, et ta ise ka veel ei tea. Nõnda tekib tunne, et loed iseenda mõtteid, autor pelgalt assisteerib. Yancey ei ütle midagi radikaalselt uut, kuid selgitab vanu tõdesid lihtsalt ning teeb keerulised ideed arusaadavaks selliselt, et need saavad meis endis uue elujõu. Ning seda kannab tõelise skeptiku läbikatsutud usk. Yancey sõnul: ikka ja jälle avastan end kahtlemas terves ususüsteemis tervikuna. (lk 47) Ta julgeb küsida väga otseseid ja valusaid küsimusi. Vastused neile on alati kui uus usuhüpe, elukestev pöördumine.

Meie, kristliku koguduse liikmed, Jeesuse järglased, oleme jäetud täitma ülesannet ilmutada Jumala riigi märke, meid jälgiv maailm aga otsustab Jumala riigi väärtuse üle meie järgi. (Jeesus, keda ma ei tundnud, lk 327) – see on Yancey maailmanägemise võti. Selle pilguga on kirjutatud "Nähes Jumalat ootamatutes kohtades". Kuigi Yancey kirjutab veenvalt nii universumist, kirjandusest kui globaalselt poliitikast, on selle raamatu peategelased lihtsad Jumala teenrid. Need, kes oma elu on võitnud, kaotades selle Jeesuse pärast. Inimesed, kes osutavad armu seal, kus inimlik mõte oskab vaid kohut mõista või lihtsalt mööda vaadata.

Samal ajal Yancey raamatuga sattus minu lugemislauale Joseph Ratzingeri teos "Sissejuhatus kristlusesse", kust leidsin sellised read: Tänapäeva teoloogilises keelepruugis /.../ väljendub painav võimetus purustada mõtlemise ja kõnelemise harjumuspäraseid šabloone ja tuua inimesteni teoloogiliste küsimuste tõsine tähendus nende elule. (lk 32) Yancey't lugedes on hea meel kohtuda autoriga, keda selline võimetus sugugi ei vaeva.

 

.