Mõtteainet ja inspiratsiooni

12/2008 Toivo Pilli

Eestlast mõjutavad kristlusest kõneldes kaks ootust. Ühelt poolt tahab ta ratsionaalselt arutleda, kriitiliselt vaagida. Teiselt poolt soovib ta ehtsust ja kogemust. John Ortbergi raamat „Jumal on lähemal, kui sa arvad" (Tallinn: Allika, 2008) pakub mõlemat – mõtteainet aruteluks ja lugemiselamust vaimuelu inspireerimiseks.

Jumal on lähemal kui sa arvad. Usukogemus – selle sõna sügavas ja tähendusrikkas mõttes – võib meile osaks saada kõige ootamatumates kohtades. Kuid tähtis on teritada märkamisvõimet, et mitte elada pindmiselt. See raamat on kristluse elulisusest.

.

Ortberg pakub üllatusi, ahhaa-elamusi. Näiteks kogesin avastusrõõmu, kui lugesin vikerkaarepäevadest, mil on kerge uskuda ja lihtne palvetada. Siis „tunneme rõõmu elusolemisest, iga hea asi annab põhjust Jumalat tänada ja patt ei tekita enam kiusatust. ... Siis võivad lapsed valada punast morssi valgele vaibale ja te üksnes naeratate kannatlikult ja tuletate neile meelde, et teie endaga juhtus lapsena sama lugu." Jah, tean, millest ta räägib! Kuid autor lisab mõtlemapanevalt: „Vikerkaarepäevadega on kerge ära harjuda ja võime hakata arvama, et need kunagi ei lõpe... Targad inimesed õpivad hindama selliseid vikerkaarepäevi kui kingitust. Nad panevad need tallele ajaks, mil Jumalat on raskem leida."

Raamat räägib ka vaimuliku elu harjumustest, ja sellest, et erinevatele inimestele on omased erinevad vaimuliku kasvu ja arengu teerajad. Ta räägib kannatusest ja suhetest. Ta räägib argipäevatoimingutest, mis samamoodi nagu väärikad vaimulikud rituaalid võivad suunata inimese mõtted Jumalale. Isegi hommikune tualett võib muutuda palveks, väidab Ortberg: „Jumal, nii nagu vesi ja seep puhastavad mu ihu, puhastagu Sinu Sõna ja Vaim minu südant ja hinge." See meenutab lugu ühest Eesti pastorist, kes käib regulaarselt veekeskuses ja on avastanud, et võib Jumalale öelda tänu iga ujumisliigutusega. Rahulik tõmme – ja süda ütleb: „Tänu Jeesus!" Teine tõmme – ja taas tänupalve: „Kiitus Sulle, Püha Vaim!"

Julgen ennustada sellele raamatule keskmisest laiemat lugejaskonda just arutlusainese ja vaimuelustuse läbipõimumise tõttu. Autor sõnastab kristliku usu tegelikkust uudselt ja värskelt. Kujundid ja seosed ei ole äraleierdatud, tekstist kumab mängulisust. Juba avalehekülgedel kasutatud Michelangelo fresko „Aadama loomine" tõlgendus paneb kaasa mõtlema. Aga mida tähendab Mini-Mikk või mis on KSSA-palve, seda saab lugeja juba ise raamatuga tutvudes teada.

Seda sinise-musta-valge kaanega raamatut on meeldiv lugeda. Kas kaanekujunduse värvid viitavad Eesti Vabariigi juubeliaastale? Või on see lihtsalt juhus? Sinine on lootuse värv. Ja sisust lootusrikkust aimubki. Tõlge on ladus ja arusaadav. Saatesõna aitab mõista autori mõttemaailma, elada sisse järgnevasse teksti. See on nagu isuäratav eelroog hästi valmistatud lõunasöögi eel. Aga nojah, eks kulinaarsed harjumused ole ju erinevates kultuurides erinevad.