Jaapani õied Eesti rüüs

4/2010 Aarand Roos, Tallinna Kalju kogudus

Jumala looduses jalutades imetled selle ilu ja harmooniat. Peatud ühtelugu, et tutvuda lähemalt mõne detailiga. Näed taevas sinivalgeid pilvevagusid, näed pajuokstest edevaid ripsmeid ja urbi, mis heidavad oma seemned tuulde. Foto püüaks need kinni, kuid mitte su mõtteid ja muljeid. Võtad appi sõnakunsti, igale mõttesähvatusele kolm rida, ja tervik on käes. Silpides 5-7-5 satud iidsele jaapani kunstile, haikudele, mida ehivad juba sada aastat ka Euroopa keelterüüd. Ja mõnikümmend aastat on neid võrsunud ka eesti keele originaalidena, ühtekokku lausa kümnete eesti poeetide haikudekogudes – kes siis ei tahaks kätt proovida!

Ühe luulekogu ja neli proosateost avaldanud Tõnu R. Kallas on samuti jõudnud selle vormini. Need tema miniatuurid ripuvad otsekui kunstigalerii seintel ainealade kaupa, peamiselt aastaaegade järgi, sest aja ja looduse vahelduvad faasid ongi haikude pärusmaa.

Kuid galerii taevapoolse aknaga saalis vaatavad külastajale otsa igavikulised teemad ja Jumala armastuse näited, sest autor on usklik mees. Kõike loodut imetledes näeb ta ka Looja kätt. Ja mõtet selle taga nagu jõulusalmides suurimat kingitust inimkonnale.

Ja nagu maaligaleriis liigud ka siinses haikukogus eksponaatide järjekorras, peatud mõne juures põgusalt, teise juures kauemini ning vahel pöördud korduvalt tagasi, et mõnda tabamust võrkkilele jäädvustada. Selleks on need pildikesed armsad ja kodused. Mis siin imestada, Tõnu Kallas elas oma elu esimesed viis aastat salapärasel väikesaarel nimega Koipsi. See oli muidugi täis lüürikat, ainult mine ja korja! Seda poiss tegigi, kuid kirja pani ta kõik talletatu hoopis hiljem – ja hästi.

Tõnu R. Kallas: MAAILMA MAALILINE NÄGU. Maarjamaa haikud. Eesti Raamat, Tallinn, 2010. 88 lk.