02/2011 Adrian Plass, „Why I follow Jesus", tõlkinud Kristi Ugam
„Misasja?" reageeris otsekohe mu sõber, kellele selle kirjatüki pealkirja nimetasin. „Ma pole võib-olla just maailma parim piiblitundja," jätkas ta paraja irooniaga, „kuid tihkan üpris veendunult väita, et evangeeliumid ei teata kusagil, et Jeesus oleks oma vaenlased pikali pannud. Isegi mitte siis, kui sõdurid talle Ketsemani järele tulid. Või olen ma kusagil – häbiasi küll – kahe silma vahele jätnud mõne olulise koha, kus algteksti sõna on lähedalt sugulane mõistega kung fu?"
Ei, seda ma igatahes ei mõtle. Minu sõnaraamat ütleb, et jaapani sõna jiu-jitsu esimene tähendus on 'hell oskus'. Tolle hella oskuse üks tahk on see, et kellegi kehakaalu, kiirust ning ründejõudu saab kogenud vastane ta enese vastu ära kasutada. Ja just seda oskab Jeesus nii hästi. Oma hella oskusega oskas ta teisi inimesi nende enda eelarvamuste, viha, häda, seisukohtade ja igatsustega niimoodi alt tõmmata, et see tõi välja asjad, mille pärast nad ise iial poleks osanud karta – tihtilugu veel nende eneste imestuseks ja hämminguks.
Paar näidet on kohe võtta. Variserid ja kirjatundjad püüavad teda õnge võtta abielurikkuja naisega. Nad küsivad, mis karistuse käsuõpetus tollele määrab. Jeesus ei raiska aega sõnavahetusele. Lõpuks siiski vastates ütleb ta midagi sellist nagu: „Jajah, muidugi tuleb ta kividega surnuks visata, nii ütleb käsuõpetus. Hakake aga pihta, visake surnuks. Mõni, kes veel iial pole pattu teinud, tõusku aga püsti ja visaku esimene kivi."
Seepeale käisid nad tal kõik nii-öelda matile. Ühtegi kivi ei visatud ning too naine läks minema, oma elu korda seadma.
See lugu pärineb Johannese evangeeliumist, kuid ohtralt taevase jiu-jitsu näiteid leiame ka teistest evangeeliumitest. Loe korra Jeesuse vastust ülempreestritele ja vanematele, kui need seadsid ta autoriteedi kahtluse alla Luuka 20. peatükis. Muhele ta käsitluse juures keisrile maksu maksmisest Matteuse 22. peatükis. Sedasama hella oskust rakendab ta mitmetes tähendamissõnades. Halastaja samaarlase lugu Luuka 10. peatükis näiteks võtab mängu kuulajaskonna loomulikud eelistused ja nende armastuse juttude vastu, mille abil laseb Jeesus neil endil leida vastuse oma küsimusele „kes on mu ligimene". Nagu teame, polnud see vastus üsna kindlasti mitte see, mida nad oodanuks.
Vaid vähesed reageerivad positiivselt, kui nad kuulevad ainult seda, mida kõike nad valesti teevad.
Uue Testamendi järgmistel lehekülgedel näeme apostel Paulust oma õpetajat järele tegemas. Apostlite tegude 17. peatükis küsivad uudishimulikud ateenlased temalt kristluse kohta ning kui ta näeb paganlikku altarit pealiskirjaga „tundmatule jumalale", ei karjata ta mitte otsekohe: „New Age! New Age!", nagu mitmed vennad tänapäeval ehk teeksid. Selle asemel kasutab ta sellele altarile kirjutatud sõnu hüppelaua või lähtekohana oma sõnumile ainsast tõelisest Jumalast. Paulus oli ka täitsa tubli judomees.
Mind teeb natuke nukraks, et seda kunsti tänapäeval nii vähe harrastatakse. See teeb mu nukraks sellepärast, et kui inimestel vähemalt alustuseks miski tuttav ette tuleb, on palju suurem võimalus, et nad tee Jumalani üles leiavad. Vaid vähesed reageerivad positiivselt, kui nad kuulevad ainult seda, mida kõike nad valesti teevad. Kuid just seda me tihtilugu teeme, olgugi et meil on Jeesuse eeskuju. Paljud kristlased kardavad, et vastastikune loominguline kontakt mitte-kristlastega on mingit liiki pettus. Parimal juhul saame niiviisi verevaese evangelisatsioonivormi, mis ei tõmba ligi, vaid võib hoopis eemale tõugata.
Hilja-aegu küsis mu tuttav Robert, kas ma saaks talle nõu anda. Talle oli tehtud ettepanek kirjutada kohalikule raadiole kuus lühikest vaimulikku „mõtisklust", mis siis nädala jooksul, üks päevas, eetrisse läheks. Produtsendi juhtnöörides oli kirjas, et need mõtisklused peaksid olema lühikesed, selged ning kergesti jälgitavad; üks mõte peaks olema selgelt peamõte ja kiriklikku keelekasutust tuleks nii palju kui võimalik vältida, kuna viimane võiks olla barjääriks uskmatutele kuulajatele.
„Asi on nii," ütles Robert, "et mul on need juba paberile pandud ja minu arust on nad sel kujul küll üsna korralikud, aga kas ma tohiksin need sulle siiski veel korra ette lugeda. Äkki on sul nende peale midagi öelda või kritiseerida? Sina oled ju nagu ennegi selliseid asju teinud?"
Ütlesin talle jah, kuid mitte kõhklemata. Tõsi küll, olen aastate jooksul palju selliseid kirjatükke paberile pannud. Mul on aga ka palju kogemusi inimestega, kes on peale käinud, et ma pean absoluutselt ausalt ütlema, mis ma nende kirjutisest arvan, kuid kes on hakanud nutma, ärritud või saanud päris kurjaks, kui ma nende sõnade järgi ka tegin.
„Oled sa ikka päris kindel," ütlesin, enne kui toru hargile panin, "et sa ootad mult täit ausust?"
„Jah, loomulikult," naeris Robert, nagu ma oleks midagi imelikku öelnud. "Sellepärast ma selle jutuga sinu juurde tulengi! Muidu poleks sest ju midagi tolku?"
Panin toru hargile ja tõrjusin oma hirmu mõttega, et Robert on intelligentne ja tundlik inimene, kes on elus läbi teinud, mis tarvis. See peaks ju ometi ta tekstidest läbi kõlama? Kuid ei.
Tema esimene 'mõtisklus' rääkis lindudest kevadel: kui ilusasti need laulavad, nokakesed üle voolamas süütust rõõmust kiituseks Jumalale, kes neid toidab ja kaitseb. Neid peaksime järgima, ütles Robert oma kirjutises, ja jätma järgi igavese kraaklemise omavahel.
Pidin mõtlema kõigele, mida olin kunagi lugenud või kuulnud enamiku linnuliikide võimsast territooriumijanust. Meenus lugu sõbra suust, kes oli pealt näinud, kui ägedalt kolm harakat nokkisid laululinnu kallal, kes oli söandanud tikkuda liiga lähedale nende kuningriigile puuladvus – viimasel tuli selle eest eluga maksta. Säärane 'süütu rõõmuavaldus' on enamasti tegelikult sõimusõnade pagi, suunatud võimalike sissetungijate vastu.
Aga häda oli nüüd selles, et kui ma Robertile ütleks, mis ma ta loost tegelikult arvan, siis poleks tegu enam ülesehitava kriitikaga – algtekstist ei jääks enam mitte midagi järele. Ning ülejäänuga oli lugu täpselt sama – üksteise järel ettepanekud kuulajale raadio kinni panna või hakata midagi muud tegema, oodates midagi köitvamat.
Mitte esimest korda ei imestanud ma, mis imeprotsess see ometi on, mis paneb Jeesuse järgijaid – erilisi, väljendusrikkaid inimesi, kes elust normaalselt osa võtavad – ühtäkki nii suhtlemisvõimetult oma usust rääkima. Miks on inimestel selline hirm anda oma sõnumis koht enda või kuulaja inimlikkusele?
Robert luges kõik kuus kirjatükki üksteise järel mulle ette ning kui ta peaaegu lõppu välja oli jõudnud, keerles mul peas hulk mõtteid. Mida ma ometi oskan öelda? Oletame, et ma eksin ja et Jumal just tahab, et see niimoodi raadios kõlaks? Võib-olla olen ma lihtsalt kitsarinnaline, liiga rutusti kohut mõistmas. No-jah, kõik võib olla, aga ma otsustasin liikuma hakata ainsa valguse suunas, mis mulle paistis.
"Vaataks äkki korra seda viimast juppi, seda juttu loteriist?" laususin.
"Hea küll!" Robert noogutas äraootavalt.
„Sa ütled oma loos, et me elame väga materialistlikus ajas ja et inimesed ei peaks mitte selle peal väljas olema, et palju raha võita, vaid selle asemel peaksid järele mõtlema oma vaimse elu üle ning taipama, kui palju Jeesus nende heaks on teinud. Õigupoolest annad sa neile enam-vähem pähe selle eest, et nad loteriis osalevad, on nii?"
„Noo, eks ma ole selle vastu ka."
„Aga kas sa sellele positiivsemalt ei saaks läheneda, selle asemel, et ainult öelda, et nii ei kõlba? Nii teed sa inimeste unistused pihuks ja põrmuks, ilma et sa end nende ossa paneks."
„Ei-noh..."
„Miks osalevad inimesed loteriis?"
„Et rikkaks saada."
"Jah, see on üks võimalus. Saad ka nii öelda: seepärast et nad igatsevad, et nende elus lõpuks ometi kord midagi tõeliselt head juhtuks."
„Jah, aga raha ei tee..."
„Oota natuke, oota natuke! Nii kaugel me veel ei ole. Nad tahaksid, et nende elus midagi head juhtuks, miskit, mis kõik teistsuguseks muudaks. Kui nüüd Jeesus tuleks nende ellu, siis oleks seegi midagi head, mis kõik teistsuguseks muudab, on ju nii?"
„Täpselt, ja seepärast..."
„Niisiis on see igatsus neis hea, aga võib-olla igatsevad nad valet asja – nõus?"
„Jah, võimalik, aga see rahaahnus on vale asi. Ma tahan seda igatahes öelda."
„Oled sa Robert kunagi sellele mõelnud, et Jeesus lubas rohkem kui üks kord rikkust palgaks neile, kes teda järgivad?"
Robert raputas toolil niheldes pead. "See pole tõsi. Ta ütles, et rikkal on raske pääseda taevariiki."
„Mis ta ütles, et me endale taevasse peaks koguma?"
„Varandusi, jah, aga ta ei rääkinud seal rahast, ta mõtles..."
„Oota natuke – oota natuke, seal maal me veel ei ole. Sellega toetus ta sellele osale inimloomuses, mis tahab rikkaks saada? Ta ütleb meile: rikas olla on normaalne, kui me ainult sellest aru saame, mis on kõige tähtsam valuuta meie elus. Oled nõus? Ja kui me taevasse saame ja nii-öelda kõnnime seal mööda poode, mis valuuta seal siis on? Mis on trükitud kupüüridele, mis inglid kassas meile väljastavad arvelt, mille soetasime maa peal elades?"
„Armastus?"
„Jah täpselt! Taeva vääring on armastus. Kui Jeesus meie ellu tuleb, saame äkki varanduse pärijaiks, ja meil on igavik aega selle kulutamiseks. Niisiis peaks me võib-olla loteriis osalejatele ütlema: „Tubli! Vaimses mõttes olete õigel lainel. Te tahaksite tõelist murrangulist sekkumist oma ellu ja te tahaksite rikkaks saada. Ainult sellest pole te aru saanud, et seda mõlemat on saada ilma, et teil sentigi tuleks välja anda, ja märkimisväärselt suuremate võiduvõimalustega." Mis sa sellest arvad, Robert? On sinu arust mingit mõtet seda teemat niimoodi arendada?"
Vaatasin talle lootusrikkalt otsa. Ta vastas mu pilgule nagu maarott, kes on logu parvega kange tormi käes triivima läinud. „Ei-noh... ma arvan tegelt, et jätan ta siiski nii nagu ta on."
Tundsin end seljatatuna. Mis siis ikka, nii see asi judos käib.
Adrian Plass on inglise kristlik kirjanik ja kõneleja, kes on kirjutanud viimase 20 aasta jooksul üle 30 raamatu ja selgitanud kristlust ka Briti raadios ja televisioonis. Adrian Plassi kristliku elu kitsaskohti puudutavad jutustused ja poeesia on ausad ja läbi põimitud muheda briti huumoriga: "Ma olen püüdnud jagada oma teekonda Jumala armastuse mõistmisel ja juba väga varakult sai mulle selgeks, et minu puhul on huumor selle eesmärgi saavutamiseks parim vahend." Tema tuntuim raamat on päeviku vormis satiiriline teos kaasaegse kiriku kohta "Adrian Plassi püha elulugu" ("The Sacred Diary of Adrian Plass").
Tsitaate Adrian Plassilt
"Piibel on inimeste jaoks, mitte inimesed Piibli jaoks. See on Jumala kiri mulle, Adrianile. See algab: "Armas Adrian" ja lõpeb "Tervitustega, Jumal". Raske on teha reegleid, ilma et see paneks inimesed sundusse, aga ma leian, et Piiblit peaks lugema vähemalt mingi kindla regulaarsusega."
"On peaaegu võimatu olla hea, kui sa ei tunne, et sind armastatakse. Ma soovin, et inimesed teaksid, et Jumal armastab neid."
