Samizdat „Logos“ pani taas kirjutama

10/2011 Ingmar Kurg

Samizdat oli nõukogude aja üks mitmetähenduslik kirjastamise viis. Säärast nimetust kasutati enamasti põrandaaluste kirjutiste puhul, mille trükkimiseks ei saadud riiklikku luba. Samas olid samizdatil ka mitmed voorused: tal polnud tsensuuri ega pidanud ta ka ootama aastaid, millal väljaanne ükskord ametlikult trükitud saab. Isetegemisel oli võlu, kuigi varasematel aastatel tõi see kaasa ka läbiotsimiste ja arreteerimiste valu, ent võimaldas 80ndatel juba vaikselt omi asju toimetada.

.

Samizdat ajakiri „Logos" asutati aastal 1981 ja ilmus kuni 1988. „Logosel" oli niihästi ideelisi kui praktilisi eelkäijaid, mis testisid punavõimu taluvuspiiri: eelkõige Elmar Salumaa koostatud „Teoloogilised kogumikud" ja Joosep Tammo toimetatud „Lectio" 70ndate teisel poolel. Selle tegevuse kaudu fikseeriti tolleaegset eestimaist teoloogilist mõttekultuuri. Samal perioodil toimetas ka Tiit Salumäe ajakirja „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik", ent ametliku trükiloa hankimine päädis sellega, et ajakiri ilmus 6 korda harvemini. Kui edenes Eesti taasiseseisvumine, andis „Logose" toimetus oma kontaktid ja materjalid üle ajakirjale „Teekäija", mis alustas taasilmumist aastal 1989.

Eelkõige pühendumus, sest 70ndatel organiseeritud noortetöö ja 1979. aastal alustatud piiblipäevad ei olnud ühekordne eksperiment, vaid pidi saama terve kristliku põlvkonna tulevikuprojektiks.

„Logose" ellukutsujaks oli noorte meeste teotahe ja pühendumus. Eelkõige viimane, sest 70ndatel organiseeritud noortetöö ja 1979. aastal alustatud piiblipäevad ei olnud ühekordne eksperiment, vaid pidi saama terve kristliku põlvkonna tulevikuprojektiks. Tol ajal unistasime meie, kuidas anda oma parim vendluse heaks, nagu me mõistsime ja tajusime EKB koguduste liidu olemust. „Logose" ümber koondus noorte töögrupp: idee autor ja toimetaja Ingmar Kurg, idee kaasautor ja ajaloorubriigi toimetaja Jaan Bärenson, kunstnik Heli Veigel, köitja Mati Bärenson, levitaja Indrek Luide. Keeletoimetust tegi Hilja Kuusk, kirjutusmasinal tippis Linda Nõlvak. Ajakirja trükiti 10 eksemplari kaupa ja niipalju kordi, kui koguduste võrgustik vajas.

Ajakiri haaras suurt hulka vendluse kaastöölisi. Võib-olla tundub täna arusaamatu, ent nõukogude aja tingimustes oli jumalameeste kirjutamisoskus hakanud soikuma. Vaimuliku kirjanduse levitamine oli ju keelatud ja selles hirmus jätkas oma mõtete sihikindlat kirjapanemist vaid veel mõni jutlustaja. „Logos" avas uusi võimalusi ja tõmbas kirjutamise hea traditsiooni taas käima. Kogumikule andsid kaastöid Osvald Tärk, Robert Võsu, Àrpàd Arder, Efraim-Joel Dahl jt. Rakendust leidsid äsja välismaalt saabunud värskelt koolitatud teoloogid: Joosep Tammo, Peeter Roosimaa, Ermo Jürma, Ants Rebane ja Jüri Puusaag.

„Logose" sisuline ja žanriline mitmekesisus oli märkimisväärne isegi nüüd, 30 aastase vahemaa tagant vaadates. Sagedusega 6 väljaannet aastas toimetati 8 aasta jooksul ca 2400 lehekülge teoloogilist- ja teabeteksti. „Logos" dokumenteeris koguduste sise- ja väliselu, niipalju kui seda söandati avalikustada. Ühest vähe teadaolevast asjaolust võin nüüd rääkida: vendluse esindajate välisreisidest teavitamine oli sellevõrra lihtsam, et niikuinii pidid komandeeringutel käijad esitama aruandeid usuasjade volinikule, mistõttu saime algmaterjali kätte korrektselt ja kontrollitult. Rõõmu tundsime sellest, et „Logose" aegadesse mahtusid Eesti baptism 100 ja Osvald Tärk 80 ning nende juubelite tähistamiseks ilmusid eriväljaanded. Juubelilogo jäi „Logose" tiitellehte kaunistama kogu 1984. aastaks.

„Logose" suunitlus oli olla eelkõige teoloogiline väljaanne. Teemade haardeulatusest annab tunnistust aastatel 1981-1988 koostatud süstemaatilise register (vt pildil). Kõiki artikleid kataloogiv sisukord haarab 10 lehekülge. Ent nagu ikka, mõjutab tegijaid ajastu kontekst. „Logosel" on tema tegijate nägu ja see joonistab välja 80ndatel tehtud valikuid ja võimalusi. Selles on üleskutseid mitte ainult oma kaasajale, vaid ka Eesti kristlaste järgmistele põlvkondadele. Tol ajal puudus kontseptsioon koguduste rajamisest, misjonist ja diakooniast ning pole imestada, sest perspektiivita ühiskonna igapäevaolud sundisid mõtlema vaid koguduste enesesäilitamisele. Just tolle ajastu taustal tuleks hinnata „Logose" panust, millega oli aastast aastasse edastatud sõnumit evangelisatsioonist – isiklikust ja koguduslikust ning evangelisatsiooni teoloogiast. Nii sisendas too noorte meeste teotahte ja pühendumuse vili – „Logos" – kogudustele suuremat nägemust Jumala kaugemale ulatuvatest plaanidest.

Lugemissoovitus: Üllas Linder. „Ajakirjandus kui koguduste suunaja." Ü.Linder ja T.Pilli, toim. Osaduses kasvanud. Kirjutisi Eesti EKB koguduste loost. Tallinn: Eesti EKB Koguduste Liit, 2009: 88-94.