Inimliku soojusega kirjutatud mälestusraamat Asta Kaups, „Loojangu kumal. Pärija II osa“

09/2011 Toivo Pilli

Asta Kaupsi äsja ilmunud mälestusraamat jätkab autori lugu, mis eelmise köite „Pärija" lõpulehekülgedel pooleli jäi. Mälestusteosed on Eestis jätkuvalt populaarsed ja kindlasti leiab see loojuva päikese soojades värvides raamat rohkesti lugejaid. Siiski tasub küsida: miks loetakse mälestusi? See ei ole ju ainult inimlik uudishimu kellegi teise elujuhtumiste vastu, mis paneb niisugust köidet avama. Ma arvan, et teiste inimeste looga tutvumine aitab meil paremini mõista iseenda lugu, tekitab äratundmishetki. Asta Kaupsi „Loojangu kumal" niisuguseid äratundmishetki tõesti tekitab.

See on raamat Eestist, mis on suurem kui killuke maad Läänemere kaldal. See on raamat, mis räägib väliseestlaste elust ja Toronto Eesti Baptisti Kogudusest. Asta Kaups on olnud tegev Esto Linki töös, hoides sidet vananeva eestlaskonna liikmete vahel võõrsil. Ta on olnud vabatahtlik abiline ja hingehoidja Kanada hooldekodudes, kus mitmed eestlased oma vanaduspäevi veedavad. Ta laul on rõõmustanud eestlasi nende tähtpäevadel. Kuid Eesti, mis on inimeste kaudu on jõudnud laia maailma, on siiski ka Krabide-pere koduõu Läänemaal ja mälestused. Raamat räägib seletamatust kutsest, mis on pannud autori aastate vältel lugematuid kordi jälle teed leidma tagasi sellele maakillule Läänemere ääres. Sest see maakild on ikkagi tähtis, ja inimesed, kes siin elavad. „Vahest on just inimesed need, kelle pärast ikka Eestisse tagasi tahan tulla."

See on raamat suhetest: vananemisest, erinevatest põlvkondadest, perest... ja leinast. Need osad raamatus peegeldavad erilist soojust ja inimlähedust. Lugupidamist vääriv on Asta Kaupsi valmisolek rääkida oma 60 aastat kestnud abielust, ja samuti leinaga toimetulemisest, kui Peeter tema kõrvalt ära võeti. Lein on valus. Kirjutamine tuletab seda valu jälle meelde. Aga autor on siiski avanud lugejale oma tundeid ja mõtteid, mida lähedase inimese kaotus kaasa toob. Ma olen veendunud, et sellest sünnib lohutust ja elukindlust teistele.

Asta Kaups avaneb raamatus kui suhtleja. Suhted annavad talle jõudu kitsaskohtadest läbiminekul, suhetes toetab ta teisi ja saab ise uut jõudu. Suhetering on autoril lai. Sinna mahuvad ta oma pere ja sõbrad, aga ta on alati valmis tutvuma uute inimestega, alati valmis mõistma, ületama põlvkondade piire. On lausa liigutav lugeda, kuidas ta kirjeldab noorte bändimuusikat, mis ei ole just tema – Helmi Betlema lauluklassis õppinu – esimene eelistus. Ometi oskab ta näha rohkemat: „Sel õhtul sai mulle selgemaks, et minu põlvkonna ja noorema põlvkonna muusikaline maitse on erinev, kuid vaimulik siirus ja sügavus ei sõltu sellest. Nägin noorte tõsist suhtumist...".

See on raamat tänulikkusest. See on raamat usust, lootusest, ja kõige tähtsamast – armastusest. Ikka ja jälle kirjeldab autor väikeseid tänulikkusehetki. Siis, kui ta on saanud kellelegi öelda õigel ajal heatahtliku julgustava sõna. Siis, kui elu on kinkinud talle uusi muljeid ja kogemusi. Siis, kui ta lähedal on hoolivad pereliikmed. Siis, kui ta jalg on astunud lapsepõlvekodu õuemurule. Siis, kui pühakirjast leitud tekst on toonud rahu hinge. Kõik need väikesed hetked, muljed, sündmused, moodustavad ühtekokku elu rikkaliku kingituse. Kuid suurim kingitus on armastus. Asta Kaups kirjutab raamatu lõpuleheküljel, otsekui kõige öeldu kokkuvõtteks: „Ma usun kindlalt, et armastuse sügavam allikas on Jumalas. Sellisest armastusest, mis vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik, kõneleb Pühakiri. See on uus võimalus eksinule. See on lootus lootusetule. Kui arvame, et oleme kuhugi välja jõudnud, võib selguda, et oleme alles alguses. Kuid seegi on armastus – Jumal töötab meiega veel."

.