07-08/2012
Südasuvel esitleti Olevistes raamatut "Eks teie tea ...", mis võtab kokku koguduse muusikatöö aastatel 1950-2012.
Loo autor Toivo Tänavsuu laulab Oleviste Ülistuskooris
Muusikaajaloolase Anu Kõlari sule läbi ja Oleviste koguduse muusikajuhi Kersti Kuuse toel ilmavalgust näinud raamat lööb justkui kolm kärbest ühe hoobiga: esiteks on see kummardus Oleviste endiste aegade muusikutele: koorijuhtidele, lauljatele, organistidele ja pillimeestele, kellest paljud on tänaseks igavikku lahkunud. Teiseks on see mõtteaine ja perspektiivi avav materjal praegustele koguduse muusikutele. Aga kõige olulisem on hoopis tõsiasi, et tegu on "kohustusliku kirjandusega" kõigile, keda närib väikseimgi kahtlus Jumala suveräänsest tegutsemisest alandlike ja pühendunud inimeste kaudu.
200-leheküljeline "Eks teie tea..." viib meid esmalt tänaste põlvkonna jaoks mõistmatusse aega – 1950ndatesse aastatesse, mil Oleviste kogudus mitme koguduse sunniviisilisel ühendamisel jõuliste ümberkorralduste saatel loodi. Kuidas majesteetlikus kirikuhoones seejärel julgustavalt ja innukalt muusikat tegema hakati, vaatamata sellele et Jumala kiitmise asemel oli tol ajal kombeks ülistada hoopis teistsuguseid juhte. Nagu kirjutab raamatu saatesõnas Oleviste vanempastor Siim Teekel, olid Nõukogude Liitu külastanud väliskülalisedki üllatunud, et raudse eesriide taga kõlas väga piiratud tingimustes Oleviste kirikus Jumala auks ja kiituseks võimas kõrgetasemeline muusika. Seeme oli mulda pandud ja selle vilju nopitakse tänaseni.
Edasi tutvustab raamat, kuidas pühendumine muusikatöö kaudu 1970ndate lõpus Olevistes Effataa ärkamiseni viis, millega õõnestati vaat et Nõukogude Liidu vundamenti. Kuidas sel imelisel ajal jõudis Eesti kristlikku ellu just Oleviste muusikatöö kaudu nii palju head, mis läheb edasi mitu põlve. Ja lõpuks, kuidas suure koguduse pillid pole tänaseni häälest ära läinud, ehkki valitseb mugav rahuaeg. Siiani viljeletakse Olevistes väga erinevat muusikat, moodsast ülistuspopist vanade klassikaliste suurvormideni. Katsetatakse uut, kuid ei unustata vana.
Värskele raamatule pealiskaudse kirikukauge pilguga vaadates ongi tegu pelgalt Oleviste muusikatöö hästi lahterdatud ajalooga. See on nagu leksikon, kus autor on reastanud Oleviste muusikakollektiivid – koorid, ansamblid, orkestrid – läbi aegade kronoloogiliselt. Alates 1950. aastast (tänaseni) ustavalt teenivatest Oleviste segakoorist (dirigent Irma Vaiklo), naiskoorist (Urve Pihlak), meeskoorist (Kaie Kant ja Mary Tedre) ja mandoliinikoorist (Leida Haavasalu), läbi mitmete tänaseks hääbunud kooride ja ansamblite, kuni praeguste tuntud kristlike kollektiivideni (Robirohi, Trepikoda, Karmoška jt).
Loeme näiteks Oleviste muusiku Wardo Holmi kuldseid sõnu: "Muusika on Looja ülistamine, enda alandamine ja Jumala tänamine tema lõpmata armu eest." Holmi juhitavas Oleviste segakooris oli 1951. aastal arvel üle 150 laulja! Või siis väga armastatud ja kõrgelt hinnatud muusikajuhist Ruudi Nõlvakust, kes leidis, et Jumala armu saavad kohale tuua ka need, "kes pole erilised ööbikud." Nõlvaku käe all mänginud isehakanud pillimehed kord Olevistes Rudolf Tobiase "Eks teie tead" sellise innuga, et poognajõhvid purunesid.
Ka on juttu sellest, kuidas pastor Oskar Olviku ja segakooriliikmete ühistest evangeelsetest ansambliõhtutest 1968. aastal kasvas välja Effataa ärkamisliikumine. Millised meeleolud valitsesid Olevistes 1984. aastal, kui evangelist Billy Graham puupüsti kirikus jutlustamas käis. Ning mida on pakkunud Oleviste muusikud pärast taasiseseisvumist.
Sama pilguga raamatut lehitsedes võib seda pidada veel Oleviste legendaarsete ja fenomenaalsete muusika- ja vaimuinimeste – Ruudi Nõlvaku, Wardo Holmi, Vilgo Linaski, Marje Singi või Tarmo Vardja jpt "sammaste" mälestus- ja tänutähiseks. Samuti praegu koguduses figureerivate paljude muusikute tunnustuseks. Selle nurga alt võiks "Eks teie tea..." olla paljutähenduslik ka muusikaajalooliselt, sest nii põhjalikke kokkuvõtteid pole Oleviste ega terve Eesti vabakoguduste muusikakunsti kohta seni koostatud. Ehkki võiks olla, sest paljud sügava nõukogude aja "kirikumuusikastaarid" ja ohtlikult nomenklatuuri närvidel mängijad on täna hallipäised või juba lahkunud.
Ometi on kõik eelnev vaid jäämäe veepealne tipp. Tegelikult on Anu Kõlar kirjutanud midagi palju enamat.
Kuidas sündis "Eks teie tea..."?
Oleviste muusikatööd hakkas koguduse muusikajuht Kersti Kuusk arhiveerima seitse aastat tagasi, nähes kui kiiresti olulisi tõiku unustatakse ja kuidas ühel hetkel pole möödunu kohta enam kelleltki küsida. "Olen näinud selle töö käigus väga imelisi inimesi, olen olnud hämmingus ja imetluses, sügavalt puudutatud eri inimeste lugudest," ütleb ta.
Algselt oli kavas koguduse 60. aastapäevaks (2010. aastaks) koostada brošüür, aga infohulk paisus suureks. Kersti tutvustas raamatu ideed Anule, kes oli äsja kirjutanud doktoritöö Cyrillus Kreegi pärandist Eesti muusikaelus. Anu, kes on Muusika- ja Teatriakadeemia muusikaajaloo ja kirikumuusika õppejõud, haaras ideest kohe kinni.
Koguti kokku terve hulk erinevate inimeste mälestusi. Vaadati läbi sadu fotosid ja tuvastati neil olevaid inimesi. Klapitati aastaarve, et sündmused kronoloogiasse paigutada. Kirjalikke allikaid nappis, kuid õnneks olid mõned dirigendid üles märkinud koori kunagise repertuaari. See oli Kersti ja Anu jaoks pingeline, kuid eriliselt rikastav protsess.
Tema raamat on suur tunnistus (ja võiks öelda isegi suur palvevastus) sellest, et Olevistes on aastakümneid tehtud imelist muusikat, mis läheb kivistunud südametesse nagu nuga sulavõisse, pehmendades neid ja muutes täiesti reaalselt inimeste elusid. Seejuures mitte ainult sellise muusika "tarbijate" elusid, vaid muusikute endi omi samavõrra.
Või nagu kirjeldab Anu raamatu sissejuhatuses Oleviste kirikumuusikaelu tähtsuse järjekorda: "Kunstiküpsus, ilu ja meeltenauding on kirikumuusika puhul küll kaunis lisaväärtus, aga siiski mitte esmane nõue ja ootus. Primaarne on liikumine muusikalisel taevatrepil."
Nii selgubki raamatust, mis eristab Vaimulikku Muusikat "vaimulikust muusikast", mürast või lihtsalt tavalistest ilusatest meloodiatest. Kui erinevas vanuses, erinevate elualade, talentide ja huvidega inimesed tulevad kokku (Olevistes on nad nii osaduses koos käinud aastakümneid) ja kui siis enne häälte lahti laulmist või pillidekeelte timmimist häälestatakse palveõhkamiste ja piiblilugemisega oma südamed – siis on tulemuseks teistele sündinud õnnistus.
Muidugi on Olevistes aastate jooksul nähtud hulganisti ka erilisi muusikatalente. Kasvõi näiteks need kristlikul muusikamaastikul pidevalt figureerivad noortekoori või kammerkoori Gloria vilistlased, kes "luukambreid" ei vaja, on võimelised võtma ette mistahes suurvormi ja laulma selle pärast ühte lühikest proovi kaheksahäälselt ära. Nende keskel võib kehvem nooditundja end tunda kui kõrrepilliga ersokate keskele sattunu. Nagu "Eks teie tea..." esitlusel 30. juunil, kui Oleviste praegusest ja endistest muusikutest komplekteeritud koor mitu keerukat lugu vaid korra enne tänujumalateenistust läbi laulis. Ja hästi laulis!
Raamat ei jäta kahtlust sellegi suhtes, et Oleviste kogudus on olnud üks suur haudejaam või inkubaator paljudele tänastele Eesti kristlaskonna veduritele. Jumal on kogudusest palju inimesi välja läkitanud. Selle mõju mõistmiseks piisab kui heita pilk raamatu lehekülgedel 44-45 olevale fotole. 1989. aastal tehtud fotol on kammerkoor Gloria Teekäija lugejate jaoks tuttavate perekondadega Kõlar, Kuusk, Pihlak, Luide, Nõlvak, Lige, Tammo, Remmel, Vahermägi, Paldre jt. See on kindel tõend sellest, et kus kristlased end tööriistadeks teevad, seal teeb Jumal vägevaid tegusid, mida mõistavad alles järgnevad põlved. Need, kellele "Eks teie tea..." tegelikult on kirjutatud.
Kuus kümnendit võib tunduda terve igavik. Eriti kui tänapäeval on kombeks rõhutada, et kõik muutub väga kiiresti, ka inimesed, tehnoloogia, kogudused. Äkki on isegi Jumal muutunud? Aga siis sirvid "Eks teie tea..." raamatut ja näed: ikka ripuvad Oleviste laes samad lühtrid, mis 60 aastat tagasi. Ka pinkide ornamendid on samad. Muusikud poseerivad täpselt sama Maarja kabeli altari ees. Kirikumüürid ei vanane ja põksuvaid südameid oli 60 aastat tagasi, on ka täna.
Me ei pruugi selle tähendust "kõigest" 60 aastase ajaloo pealt veel õieti mõistagi. Mingi eelmaitse saame siis, kui 45 aastat Oleviste muusikatöös figureerinud Urve Pihlak tunnistab, et kõike on tehtud armastusest Jumala vastu või kui Effataa ärkamise algusaegade üks juhte Marta Tomson palvetab tänujumalateenistusel Oleviste tänaste pillimeeste, ülistajate ja lauljate eest.
Nii mõistad: milline privileeg ja vastutus on võtta üle see ader, millega Oleviste muusikud aastakümneid viljakalt pinnast on kündnud.
