01/2013
Tiiu Jürma, Tallinna Kalju kogudus
Talvekuu „Teekäija" numbrit 11/2012 sirvides jäin pidama tegudele kutsuva lehekülje juurde. Kerli Indermitte koostatud advendikalender kutsus üles igal advendiaja päeval avama üks aknaruut suurest katedraali akna joonistusest ja täitma selles sisalduv ülesanne.
Olen pärit kristlikust perest ja jõuludega terve oma elu sinasõprust pidanud. Tean jõulude tõelist sisu ja rõõmustan koos kaasusklikega meie Lunastaja sünnist. Samas lugedes igal aastal taas märksõnu „rahu ja vaikuse aeg", „eriline Jumala lähedalolek", „elutempo mahavõtmise aeg" – tunnen, et need väljendid on muutunud minu jaoks käibefraasideks. Detsember on reeglina tööde- ja tegemisterohkeim kuu nii õpilasele, tudengile kui ka tööinimesele. See kõik võimendab hoopis suunda närvilisusele ja stressile. Kuid kes ei sooviks oma ellu just Jumala erilist lähedalolu? Seda igatsedes lootsin, et iga advendipäeva sihtotstarbelise teadliku tähtsustamisega selle kalendri abil hakkab jõulueelne aeg ka mulle taas sisaldama midagi enamat, kui vaid kodukaunistamine, kingituste ostmine ja igal pühapäeval uue küünla süütamine.
Esimeseks otsustasin avada akna ülesandega „Külastan kedagi ja püüan sellega talle rõõmu valmistada". Nii tegingi. Taas tagasi koduteel olles tajusin, et võimaluse pakkumisega suhtlemiseks tegin konkreetsele inimesele palju rõõmu. Tundsin end hästi. Ja siis järsku kutsus südametunnistus mind korrale: heateod peavad olema sinu elu loomulikud vajadused, mitte kui endale hea enesetunde loomise variant!
Teisel päeval avasin akna „Anna kasulikud asjad, mida sa ise ei vaja, abivajajatele" – ja jälle mõistsin, et kapis vaba ruumi suurendamisega sain esmakasu hoopis mina ise.
Samas „Süüta küünal ja mõtiskle" aknaga suurenes oskus rännata mälestuste radadel ja mõista, kui palju ilusat ja head on mulle kingitud! Ja ma kogesin, et sügavutiminek on see, mida ma elus vajan.
Olen tänulik, et koos selle kalendriga oma teed käies olin saanud palju enam kui andnud.
