Koolirõõm Aafrikas

9/2010 Merle Voola, KUS vilistlane

Saabudes heaolu keskkonnast Mustale Mandrile leidsin ennast analüüsimas oma tegemisi, õigemini just eurooplaste omi. Mõtlesin ajast ja selle väärtusest, inimestest ja nende tegemistest, söögist ja sellest, kui palju me sööme. Samuti sellest, mida me teeme vaba ajaga.

Tahtsin elada nagu sealsed inimesed, kelle vajadused on kümnendik Eestis elavate inimeste võimalustest, kui sedagi.

Juba mõne päeva möödudes küsisin endalt, miks ma pesen ennast kaks korda päevas ja siis vajan kohe kreemi naha kuivuse pärast. Proovisin igal sammul mõtiskleda oma vajaduste üle. Tahtsin elada nagu sealsed inimesed, kelle vajadused on kümnendik Eestis elavate inimeste võimalustest, kui sedagi.

.

Samas tahame kõik, et meie süda oleks täidetud rahuloluga. Otsime seda tunnet erinevate vahenditega: vahel kaugelt, vahel lähedalt ja vahel tundub hoopis, et rahu on kinni meie mõtlemises.

Olles Eestis, märkasin tihti inimesi täitmas oma südant millegagi, mis ei tee õnnelikuks. Rahulolematus, kurbus on siin kuidagi igapäevane. Etioopiasse jõudes märkasin kohe, et inimesed mu ümber on väga rõõmsad ja õnnelikud. Nad suhtuvad austusega kõigesse tundmatusse. Algselt tundub, et selles hoolimises mängib rolli nahavärv, aga ei – austusega võetakse vastu igat inimest, kes uksest sisse astub.

Aeg ei tähenda siin „raha", aega siin lihtsalt ei loeta. Keerukas tundus pidada sammu ajaga, mis eest ei kao. Senise tähenduse kaotasid samuti elekter ja arvuti. Neil sõnadel pole enam muud tähendust kui vaid see, et enda kulul nalja visata. Elektri kadumine päevadeks võttis võimaluse ka telefoni laadida. Kõige selle "väga olulise" kaotamine, mille üle kodus kunagi ei mõtiskle, täitis pea jätkuvalt hunniku küsimustega.

Arvamus Etioopiast kui mustast ja vaesest maast ei vasta tõele. Kuskil ei vedele prügi ja kõikjal on rohelus. Suurim puudus on siin veest. Vihmaperioodil sajab rohkelt, aga vett ei korjata. Küsimusele miks? ei osanud keegi vastata. Looduse poolt pakutavad võimalused ei sunni inimesi mõtlema homsele.

Õppetöö koolis

Aafrikasse läksin selleks, et õpetada koolis lapsi. Meie reisi eelkäijaks oli eesti noor pastor Andres Ploompuu, kes õpetas Dada Sana koolis enne meid kolm kuud. Olin saanud hea informatsiooni ja ettevalmistuse selleks, et jätkata samas koolis õpetajaametit. Koolisüsteemi ja tunniplaaniga harjumiseks kulus 4-5 päeva. Seadsin oma ainete õpetamiseks materjalid valmis ja teisel nädalal asusin ametisse iseseisvalt, ilma abiõpetajata. Minu tundideks olid inglise keel 1.-3. klassini ja kunstitunnid 1.-8. klassini.

Klassis oli lapsi kuni seitsekümmend. Nad kõik vajasid eriliselt tähelepanu ja proovisid igal võimalusel seda endale ka saada. Parimaks motiveerijaks õppimisel said fakultatiivsed maalitunnid. Õpilaste suure arvu tõttu oli väga raske plaanis olevate tundide ajal anda võimalusi maalida ja joonistada. Pärast tunde aga sai klass jagatud kaheks. Seal oli aega, mil tutvusin õpilastega isiklikult.

Etioopias on iga naise kohta kuus last, mis ilmselgelt ei anna emale võimalust suhelda lapsega sellisel määral kui Eestis. See oli põhjus, miks nad olid iga väiksemagi tähelepanu eest väga tänulikud.

Seda aega lastega maalides on raske kirjeldada. Eranditult kõik õpilased olid valmis tundides pingutama selleks, et pärast tunde maalida või joonistada. Värvide segamine oli neile esmakordne kogemus. See äratas ääretut huvi värvide vastu ja imelisel kombel kiiresti ka oskuse maalida. Minu väike maalimiseoskus, mida lastele jagasin, sai sellise tänu osaliseks, mida ma pole varem kunagi kohanud. Euroopa laste hulgas on harva leida sellist huvi, sest meil kättesaadavate suurepäraste võimaluste hulk on tihti lämmatanud huvi kõige vastu.

Aafrika laste rõõm ja eriline huvi kõige vastu ei pannud mind hetkekski kahtlema, et tahan sinna oktoobris jälle tagasi minna.