114 päeva Liibanonis

05/2012 Margus Einlo

Üle aasta on möödas eestlastele nii tuntud Liibanoni jalgratturite pantvangikriisist. Neil keerulistel aegadel jälgis eesti rahvas ärevusega Lähis-Idast tulevaid uudiseid; solidaarsuse märgiks kutsus Eesti president üles kandama röövitute toetuseks kollast linti. Paljudes kirikutes paluti pühapäev pühapäeva järel Jumalat nende seitsme Eesti mehe pääsemise eest.

Härra August Tillo, tahan Teid väga tänada usalduse eest meie lugejate vastu, et nõustusite rääkima ilmselt ühest kõige raskemast ajajärgust oma elus.21 beirutis

Tänan teid ka kutse eest. Olles hetkel pisut üle neljakümne tunnen, et tänu Liibanoni kogemusele olen edasises elus palju tugevam. Sellest saab rääkida siis, kui olen 80.

Teil on pärast läbielatud sündmusi absoluutselt õigus niimoodi arvata. Olete laiemale avalikkusele tuntud kui jalgrattur, täpsemalt Liibanoni rattur. See pole ju vaid sportlik saavutus, vaid teie jaoks on sellel ilmselt hoopis teine taust.

.

Luureandmed räägivad, et sõidate heameelega ka Tallinnas rattaga ringi. Kas seesama „liibanoni ratas" on veel alles?"

Ratas on alles. Võtsin selle tootjatehasega ühendust. Küsisin kas neil on muuseum; oleksin nõus olnud seda ratast sinna annetama, kuna selles on ikka mingi erilisus. Kahjuks muuseumit ei olnud. Nüüd see siis ootab. Ratas on isegi pesemata, täpselt niisugune nagu ta oli... kui ta minust sinna tee peale pisut enam kui aasta tagasi maha jäi. Aga kui mõni kollektsionäär on huvitatud...

Kingite ära?

Jah.

Palun näidake oma vasakut rannet, tahaks näha kas teil on kell käe peal?

Täna ei ole.

Seal peaks olema üsna eriline „Polar" kell, kas saite terroristidelt selle lõpuks kätte?

Ei see jäi neile trofeeks. Mul oli plaan see kell tagasi küsida. Tahtsin võtjale öelda: „Kuule, sa oled ju ideeline, sul on mingid vaated. Miks sa kõike seda teed, anna see kell tagasi." Mul oli plaan äramineku päeval, et vaatan mehele silma ja küsin selle tagasi, aga mingil hetkel tundsin, et ma ei oleks seda kella niikuinii kandma hakanud ja see jäi sinna.

Täna võime nendel teravatel teemadel rääkida, sest kõik lõppes ju hästi. Kas juhtus see tänu Jordaania, Saudi-Araabia, Eesti, Prantsusmaa või ma ei tea veel milliste riikide tippametnike diplomaatilisele kõrgpilotaažile või oli see eesti meeste eriline oskus võita terroristid enda poolele? Või oli seal hoopis veel mingi eriline, üleloomulik põhjus, mida ei oska isegi nimetada?

No pakuks, et see on kombinatsioon kõigest nimetatust. Selge, et see on meie oma Eesti ja teiste riikide inimeste tohutu suur töö. Hiljem, vabana Beiruti Prantsuse saatkonnas, kuulsime mingeid detaile vabastamisest ja ka seda, et Eestis pole midagi sarnast enne juhtunud ja diplomaatidel vastav kogemus puudub. Teiseks, püüdsime laskuda ka terroristide tasandile: ütlesime, et ka meie maa ja rahvas on pikalt olnud okupeeritud ning mõistame neid. Niimoodi lõime kontakti, mis võimaldas nendega juba algusest peale inimlikumalt läbi saada. Õhus oli tunda nõutust; nad ei teadnud, mis meiega peale hakata: kas ära tappa või lahti lasta. Nad olid lootnud vangistada mõne suurema ja jõukama riigi kodanikke. See võttis neil mõni tund aega, et üldse mõista, kus see Eesti on. Loodud kontakt oli meie saatuse seisukohalt väga oluline.

Väga karm. Mulle on siin üle antud mõned küsimused, mida asjast huvitatud inimesed on soovinud teilt küsida. Esimene, saage minust õigesti aru, mina pole seda küsimust sõnastanud: „Miks te olite nii jobud, et valisite sellise marsruudi?"22 tripolis

Aga mina küsiksin vastu: mis sellel marsruudil viga oli? Tegime üsna korralikku eeltööd, näiteks tunnustatud reisijuhis Lonely Planet oli see soovituslik teekond. Kolm kuud enne meid käisid tuttavad sama marsruudi läbi ja kolm nädalat varem veel ühed tuttavad. Vahetult enne väljasõitu jälgisime BBC ja CNN uudiseid online'is. Viimased uudised olid sellest regioonist veebruari lõpust- märtsi algusest. Ainus, mida kartsime, olid lokaalsed rahutused ja rahvakogunemised, sellega ka arvestasime. Minu teada pole üle kahekümne aasta selles kandis inimröövi olnud.

Hea küll. Inimene ei tea oma elu ette, tegemist oli siis üsna tavalise reisimarsruudiga. Nii me vastamegi Kenile – tema oli küsija. Marko tahab teada, kas Tallinnasse tuleks ehitada mošee? Ilmselt peab ta teid peale Liibanoni läbielamisi islamiküsimustes asjatundjateks.

See on nüüd päris terav küsimus, mina sellele küll õige mees vastama pole. Eks see sõltub ilmselt sellest, kui palju islamiusulisi siin Eestis on.

Kui teid vangistati, hüüdsid terroristid Allah Akbar. See tähendab Allah on suur.

Jah, Allah on kõikvõimas.

Tahate öelda, et peale kõike läbielatut puudub teil seisukoht mošee suhtes?

Kui teid huvitab minu isiklik arvamus, siis selle nädala jooksul, kus meil õnnestus islamimaades reisida, kohtasime äärmiselt toredaid inimesi; väga vahetu, soe, siiras vastuvõtt oli igal pool. Ma arvan, et see käib selle usuga kaasas. Minu teada on islamiusulisi maailmas 1,3 miljardit. Radikaale on nende hulgas siiski väga väike protsent.

Riina küsib, kas peale kõike seda on teie elus nüüd midagi teistmoodi?

No väga palju ei ole. Kui me olime seal, siis oli minu mõte, et kõik lähedased oleksid elus ja terved, ja nii ta õnneks ongi. Meie kõigi seitsme mehe perekonnad jõudsid meid siiski ilusasti ära oodata. Veel kord suur-suur aitäh kõikidele, kes kaasa elasid ja aitasid meie lähedasi. Ja aitäh kodustele.

Rääkige, kuidas see ikkagi juhtus. Olite Liibanoni piiril, ja edasi?

Keegi „oma inimene" tegi piirilt kõne ja andis tasu eest terroristidele infot, et seitse Euroopa Liidu passidega meest on jalgratastel tulemas. Mina olin siis kolonnis kõige viimane ja nägin kõike, mis toimus. Alguses tundus, et tahetakse lihtsalt hirmutada, aga kui poistele sõideti reaalselt nii sisse, et nad lendasid ratastelt ning seejärel keeras ette järgmine auto, kust automaatidega näomaskides mehed välja tulid, sain aru, et toimumas on inimrööv. Kiirelt pakiti meid bussi ja viidi minema; see kõik kestis maksimaalselt 40 sekundit.

Viimased neliteist päeva olid kõige raskemad? NII palju on lootust antud. Oodake veel, varsti...

Ilmselt olid vangistajad vaimses mõttes rohkem läbi. Nad palusid oma Allahit, aga vastust ei tulnud. Ilmselt olid nad midagi valesti teinud. Sa pöördud ta poole rohkem ja rohkem. Kui lahendust ei tule, järelikult pole see Allahile meelepärane. Ega see neil lihtne ei olnud.

Need viimased tunnid, kui kellaaeg lubatust edasi venis, mõtlesime küll: mis siis nüüd veel? Nemad olid rohkem mures kui meie. Kui kedagi röövida, siis lahendus peaks tulema nädala-kahe jooksul, aga 114 päeva... Nad olid tõesti pettunud, et üks riik on nii vaene, et ei suuda oma kodanikke välja osta, aga see oligi ju mängu mõte.

Olete 40-aastane, ilmselt olete elu jooksul sattunud ka ristiusukirikusse. Mind on alati huvitanud, kas ristiusu Jumala ja moslemi Allahi puhul (mõlemad religioonid kummardavad ainujumalat, moslem tähendab ju ka ainujumala kummardajat) on tegemist sama Jumalaga?

Minu arusaamist mööda ei ole.

Aitäh, August, et jagasite meiega midagi nii isiklikku oma elust! Kas võin meie lugejate nimel paluda teile õnnistust?

Kindlasti. Ma tean, et paljud tegid ka seda. Viimane oli nädal tagasi: keegi tundis mind tänaval ära, tuli ja ütles, et ta palus meie eest. See on väga eriline tunne. Aitäh!

Aitäh! Ajasime juttu hr. August Tilloga aprilli keskel ja õige varsti on oodata nende perre pisipoissi.