Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand I

01/20171
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Kui sirvime oma koduseid pildialbumeid, leiame sealt ikka fotosid, millel on jäädvustatud mõnd perekondlikku tähtpäeva, näiteks juubelipidu. Sageli on seal kujutatud laua ümber istuvaid lähimaid sugulasi ja sõpru, see tähendab ikka neid inimesi, kes on sellesse osadusse kutsutud ja oodatud. Vihameestele, perekonna „mustadele lammastele” ja muidu kontvõõrastele pole sellisel mälestuspildil kohta.

Isikute valik pildil on üllatavalt oikumeeniline – esindatud on erinevad protestantlikud konfessioonid.

Suure laua ümber, mille keskel evangeeliumiraamatul seisab põlema süüdatud heleda leegiga küünal, istuvad inimesed, kes juba autori käsitluslaadi tõttu on üksteisest eraldatud ja eristuvad selgelt suhtumises valgusse. Pildi esiküljel on naeruvääristavalt ja poolenisti selja tagant kujutatud kardinali, kuradit, paavsti ja munka, kes üritavad ühiste jõupingutustega küünlaleeki ära puhuda. Nende hukatuslikku, kuid viimaks siiski mõjuta hingeõhku on kirjutatud sõnad võltsõpetatus, valevaim, vale suktsessioon ja võltspühadus.
Laua vastaspoolele küünlaleegi heledasse valgusse on paigutatud selgelt ja arusaadavalt hulk reformaatoreid ja nende eelkäijaid, kes küll sellisel kujul eales kohtuda ei saanud, sest nad elasid eri aegadel. 17. saj kontekstis on selline isikute valik üllatavalt oikumeeniline, sest esindatud on erinevad protestantlikud konfessioonid.

Pildi keskel istuvad reformatsiooni kaks suurkuju: Martin Luther ja Johannes Calvin – wittenberglane avatud, valgusevoosse haaratud Piibliga, mida ta parajasti tõlgendab, ja genflane, osutamas suletud raamatule, mis on samuti Pühakiri. Kahe peategelase kõrval on kujutatud nende lähimad kaastöölised ja vaimuliku töö jätkajad ‒ Philipp Melanchthon ja Théodore de Bèze. Veel istuvad vasakul esimeses reas laua otsas Tšehhi eelreformaator Jan Hus ja tema selja taga Strasbourgi reformaator Martin Bucer, paremal pool laua otsas on Inglismaa eelreformaator ja piiblitõlkija John Wycliffe.

Nende taga, osalt istudes, osalt seistes, näeme vasakult paremale Heinrich Bullingeri, Zwingli töö jätkajat Zürichis, itaallasest usupõgenikku Pietro Vermiglit, kellest sai teoloogiaprofessor Šveitsis ja Inglismaal, seejärel Šoti kalvinistlikku reformaatorit John Knoxi ja Tšehhi ilmikteoloogi ja kirikukriitikut Praha Hieronymust ning otse Lutheri taga Zürichi reformaatorit Huldrych Zwinglit.

Tagareas Lutheri ja Calvini vahel seisab Itaalia reformaator Hieronymus Zanchi, kes koos Théodore de Bèze’iga pani aluse kalvinistlikule ortodoksiale. Taga paremal nurgas seisavad William Perkins, inglise puritaanlik teoloog ja reformeeritud pietismi teerajaja, Saksa luterlik teoloog Matthias Illyricus Flacius, keda tuntakse protestantliku kirikulookirjutamise rajajana, ning zwingliaanlik Baseli reformaator Johannes Oecolampadius.

Et paigutada pildile veel mõningaid olulisi isikuid, on kunstnik seina kaunistanud portreedega (vasakult paremale): Anhalti vürst Georg III Vaga, kes andis oma allkirja Augsburgi usutunnistusele, Poola kalvinistlik reformaator Jan Laski, Šveitsi reformaator ja Calvini kaastööline Guillaume Farel, Strasbourgi protestantlik ajaloolane ja diplomaat Johannes Sleidanus, Hollandi vabadusvõitlejast riigimees ja kirjanik Philips van Marnix ning François du Jon, prantsuse päritolu kalvinistlik jutlustaja ja teoloog Hollandis.

Kena pilt üksmeelest ja vennalikust osadusest. Kuid me teame, et nii see tegelikkuses ei olnud. Katoliiklik kirikuloolane Johannes Cochlaeus kirjutas 1530. aastal, murrangulist Marburgi religioonikõnelust (1529) silmas pidades, kui Saksamaa ja Šveitsi reformatsiooniteed õhtusöömaaja tõlgendamises lõplikult lahku läksid, mistõttu jäi saavutamata protestantismi poliitiline ühtsus, järgmised sõnad: „Selle aja uued sektid on end jaganud nii paljudesse jõukudesse ja lõhestunud hulkadesse, et nad isekeskis oma asjadega ei suuda üksmeelele jõuda, nagu seda näitab selgelt äsja toimunud läbirääkimine Marburgis, kus jõugumeistrid ise peaaegu kõik kohal viibisid, ja viimaks siiski ilma rahu ja üksmeeleta lahku läksid…”

Milliseid püsiväärtusi peaksime iga hinna eest säilitama ja järeltulevatele põlvedele edasi andma?

Mitte kristlik üksmeel, vaid õpetuslikud ja isikutevahelised tülid, mitte vennalik osadus, vaid üksteisele õhtusöömaaja-osaduse keelamine – nõnda nägi välja reformatsioonist mõjutatud kristlaskonna tegelikkus. Mitte alusetult ei üritanud roomakatoliku kirik õhtumaise katoolse kiriku lõhenemist ületada taktikaga, mille kohaselt taheti protestante üksteisega veelgi rohkem tülli ajada ja nendega siis väiksemate osade kaupa toime tulla.

Teisalt oleks igati õiglane, kui me reformatsioonist ja selle ajaloolis-teoloogilisest pärandist rääkides kaasaksime pildil kujutatute hulka ka reformatsiooni nn radikaalse või vasaku tiiva esindajaid. Kunstnik on nad „peavoolu reformaatorite” ringist sootuks välja jätnud: – nt tulihingelised antiklerikaalid Andreas Karlstadt, Thomas Müntzer ja Melchior Hoffmann või Šveitsi, Saksamaa ja Madalmaade ristijateliikumise esindajad Konrad Grebel, Balthasar Hubmaier, Hans Denck, Pilgram Marpeck ja Menno Simons ning ka Saksamaa „spiritualistid” Sebastian Frank või Caspar von Schwenckfeld. Mitte ainult tülitsemised ja teoloogilised vastuolud, vaid ka teisitimõtlejate ja -uskujate verine tagakiusamine ning märterlus ja tekkivate vabakiriklike osaduskondade teadlik eraldumine või ka represseeriv eraldamine suurtest reformatsioonikirikutest kuuluvad sellele pildile.2

Et puudujääki korvata, koondame reformatsiooni juubeliaasta jooksul oma tähelepanu just nendele isikutele (ja nendega seotud usuliikumistele, kelle vaimulikke mantlipärijaid võib tänapäeval leida mitme vabakirikliku konfessiooni ridadest), keda tundmatu kunstnik on teadlikult, kuid siiski teenimatult kujutamata jätnud. Kõik nad esitasid väljakutse kiriklikule ja ilmalikule ülikkonnale ning võtsid oma usuliste veendumuste ajel jalge alla tee, mis viis neid välja oma ajastu poliitilisest ühiskonnast ja kiriklikust osadusest. Reformaatorite eliidi sekka neil pääsu polnud ning nende tegevus kiriku, kristlaskonna ja ka ühiskonna reformimisel pälvis sageli juba esimestest päevadest alates ränga kriitika reformatsiooni enda ridades. Mitmeid neist on hukka mõistetud ka järeltulevate põlvkondade poolt ja nende nimesid on koguni püütud „ajaloo lehekülgedelt” kustutada.
Vaadates 2017. aastal pidulikult tagasi protestantlike konfessioonide poole tuhande aastasele ajaloole, tuleks ka meil, Eesti vabakiriklike usukogukondade liikmetel, suunata oma pilk ajas kaugemale kui eelmisesse ja üle-eelmisesse sajandisse ning küsida, kus asuvad vabakirikliku kristluse juured ning missugused vaimulikud väärtused on pärandina meie kätte usaldatud. Kui me end ajaloolis-vaimulikult määratleme „radikaalse reformatsiooni lastena”, siis on kohane meenutada Pauluse sõnu: „Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad…” (Rm 8:17).

Kui meie ja ühtlasi kõigi protestantlike konfessioonide ajaloolisi juuri saab otsida reformatsioonipäevist või vähemalt reformatsiooniga vallandunud arengutest, siis on õigustatud küsimus, missugune on meie pärandiosa, kui oleme radikaalse reformatsiooni, õigemini selle ridades eelkõige ristijate (anabaptistide) usuliikumise esiletõusuga alguse saanud pikaajalise ja valulise arengu lapsed, ning missugused on need püsiväärtused, mida peaksime iga hinna eest säilitama ja järeltulevatele põlvkondadele edasi andma.

2009. aastal pidulikult oma 400 aasta juubelit tähistanud baptismi ei saa küll näha vahetus seoses reformatsiooniaja ristijateliikumise mõningate ühendustega, kuid nende vaimse pärandi omaksvõtt on väljaspool kahtlust. Tänases maailmas, kus väärtuste ja tõdede piirid üha rohkem ähmastuvad, võiksid vabakiriklikud identiteediotsingud olla üheks värskendavaks hinguseks sajandite jooksul umbseks muutunud protestantismi hoones – ja seda eriti reformatsiooni ehk maakeeli usupuhastuse 500. juubeliaastal.
Võtkem koos ette põgus tagasivaateline teekond oma usulise identiteedi allikate juurde, tehes seda nende usuliste isiksuste kaasabil, keda reformatsiooni sajanda juubeli lauda ei kutsutud.