Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand III

03/2017 andres1
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Enne, kui tutvume lähemalt radikaalse reformatsiooni olulisemate tunnuste ja esindajatega, tuleks teha mõned üldistused „peavoolu reformaatorite” teemal, mis aitavad paremini mõista radikaalsete reformaatorite alternatiivsust. Peale selle, et reformatoorne teoloogia keskendus Kristusele, usule ja Pühakirjale ning tekkis opositsioon skolastika ja paavstlusega, ühendas reformaatoreid ka see, et nad hindasid kõrgelt jutlustamist „korra kohaselt” ametisse seatud vaimulike poolt. Nii võitlesid nad vahetu vaimujuhtimise ja karismaatiliste ilmikjutlustajate vastu.

Peavoolu reformaatorite jaoks oli ühiskond, elukutse, Jumala poolt antud seisus ainus ja tegelik koht, kus inimene sai oma kristlaseks olemist praktiseerida.

Samuti hoidsid „peavoolu reformaatorid” eesotsas Lutheriga kinni lasteristimise hädavajalikkusest ja väärtustasid varakiriklikke õpetuslikke otsuseid ja usutunnistusi, andes neile Pühakirjast kinnitust leidnud teoloogilise ja kirikuvalitsusliku tähenduse. Erinevalt radikaalse reformatsiooni esindajatest polnud nende tegevuse keskmes „kiriku” institutsionaalne tüüp, vaid siiski konstruktiivne koostöö end reformatsioonile avanud poliitilise ülikkonnaga.

Usule, õigemini ristimisele rajatud kõigi usklike üleüldine preesterlus põhjendas kristlike linnavõimude ja maaisandate kohustust oma alamate hingeõndsuse pärast hoolt kanda ning likvideerida ilminguid, mille puhul arvati, et need on õndsusele takistuseks. Peavoolu reformaatorite jaoks oli ühiskond, elukutse, Jumala poolt antud seisus, igasugune sotsiaalse ja poliitilise elu kord ilma alternatiivideta ainus ja tegelik koht, kus kristlane sai oma kristlaseks olemist praktiseerida ja kujundada. Ei klooster ega usuline väikerühm või enesesse süüvinud vaimulik-müstiline maailmast eraldumine, vaid maailma jaatamine Jumala loominguna ning selles toimivad sidemed ja väljakutsed moodustasid üldreformatoorse arusaama kohaselt kristliku eksistentsi raamid.

Reformatsioon rajaneb niisiis spetsiifilisel Jumala- ja maailmamõistmisel, mis mõistab loodud maailma, looduse ja kultuuri korda sellise raamistikuna, milles üksik või osaduses elav inimene suudab Piibli abil Jumala tahte ära tunda ja sellele vastavalt elada. Õigemini jookseb ta oma inimlike pingutustega karile ja tajub nõnda oma sõltuvust Jumala armulepitusest Kristuses.

Vastavalt sotsiaalsele ja poliitilisele kontekstile, milles reformaatorid tegutsesid, võib eristada territoriaal- ja linnareformaatoreid. Oma positiivse suhtumisega linna või territooriumi ülikkonda kui kiriklike muutmisprotsesside seaduslikesse kandjatesse erinevad linna- ja territoriaalreformaatorid põhimõtteliselt radikaalsete reformaatorite ilmikkristlik-separatistlikust kontseptsioonist. Viimases kritiseeriti või koguni eitati ülikkonna poliitilise ameti ja kristlaseks olemise ühildamist ning ordineeritud ja õpetatud professionaalset vaimulikkonda.
Territoriaalreformaatorite tüübi peamiseks esindajaks ja kujundajaks on olnud Wittenbergi ülikooli professorid, ennekõike Luther, Melanchtchon ja Bugenhagen. Nendest said mentorid ulatuslikule reformatoorsele vaimulikkonnale. Enamik Põhja- ja Ida-Euroopa peavoolu reformaatoritest olid Wittenbergi ülikooli tudengid ning eelkõige Lutheri ja Melanchthoni mõju all. Just Wittenbergi ülikooli tähendus territoriaalsete reformatsioonide esimeste juhtide intellektuaalsele ja sotsiaalsele kujunemisele on olnud tähelepanuväärne. Alates 16. saj keskpaigast võttis prantsuskeelses Šveitsis asunud Genfi „reformatsioonikeskus” kalvinismi rahvusvahelises levikus ja kujundamises, vaimulike juhtide väljaõppes ja ulatusliku kommunikatsioonivõrgustiku rajamises enda kanda sarnase funktsiooni, nagu see oli Wittenbergi ülikoolil olnud alates 1520. aastatest.

Wittenbergi ülikooli tähendus territoriaalsete reformatsioonide juhtide kujunemisele on olnud tähelepanuväärne.

Wittenbergi reformaatorid vahendasid ülikkonnale vastavalt nõudlusele reformatoorselt haritud ülikoolikasvandikke, kes siis koha peal reformatsiooniprotsessi ellu viisid, toetudes üldjuhul oma õpetajate arusaamadele ja tegutsemisviisidele või täites konkreetselt neilt saadud ülesandeid. Ordinatsioonid, mida Wittenbergi ülikoolis teostas tavaliselt teoloogiaprofessori ja superintendendina tegutsenud Bugenhagen, olid selgelt territooriume ületava tähendusega ning pakkusid teistele luterlikele linnadele ja maadele nende ordinatsioonipraktika jaoks liturgilis-teoloogilist mudelit. Wittenbergi reformaatorid tegutsesid vürstide ja linnavõimude nõunikena ning osalesid õpetuslikes ja kirikukorda puudutavates küsimustes autoriteetsete ekspertidena vahetult või kaudselt paljudes territoriaal- ja linnareformatsioonide protsessides.

Maaisandalike territoriaalreformatsioonide elluviijaid – erinevalt Ülem-Saksa ja Šveitsi linnareformaatoritest – kutsus tavaliselt koha peale maaisand, niisiis ei olnud nad eri põhjustel käivitunud reformatoorse liikumise kohalikud vaimulikud liidrid, vaid tegutsesid ülikkondlike reformatsioonihuvide esindajatena. Ka sellised silmapaistvad linnareformaatorid nagu Bucer, Osiander või Brenz täitsid hiljem taolisi „reformatsioonikomissari” ülesandeid. Toetudes selliste erivolitustega isikute kogemustele, mainele ja sõltumatusele kohalikest oludest, oli võimalik kiriklikud piirkonnad põhjalikult ümber korraldada. Tavaliselt lahkusid nad pärast reformatoorsete meetmete rakendamist linnast või piirkonnast ja naasid oma varasematele ametikohtadele, kuid jäid „reformeeritud” kirikute ning nende pastorite ja ülikutega ka edaspidi seotuks.

Tähtsaimad Ülem-Saksa ja Šveitsi linnareformaatorite tüübi esindajad, nagu Bucer, Zwingli, Bullinger, Brenz, Oekolampadius ja Calvin, ei õppinud Wittenbergis ja neil puudusid isiklikud sidemed Lutheriga, kelle mõtetega tutvuti kirjalikul teel. Mõned ülemsaksa linnareformaatorid (Bucer, Brenz) olid osalenud Lutheri kuulajatena Heidelbergi disputatsioonil. Seal sattusid nad tema mõju alla ning neist said reformatoorse liikumise toetajad, kuigi neis säilisid ka humanistlikud mõjud. Ülem-Saksa ja Šveitsi linnareformaatorite areng kulges võrreldes territoriaalreformaatoritega üldiselt Lutherist sõltumatult ja ilma nende ülikoolide selge toetuseta, kus nad olid õppinud (eelkõige Freiburg, Heidelberg ja Basel). Iseloomulikuks jooneks oli teoloogiliste teadmiste ja kogemuste aktiivne omavaheline vahetamine. Nende reformatoorse tegevuse ametlikuks lähtealuseks olid linnapastorite ametikohad. Aktiivne suhtlemine oma kogudustega, seotus linnakodanike sotsiaalse ja vaimse eluga ning regulaarne kohustus jutlustada mõjutas nende teoloogiat.

Kui Luther võlgnes oma positsiooni ja mõjuvõimu püsimise ning kasvu eest tänu eelkõige oma ülikooli ja mõjuvõimsa maaisanda toetusele, siis Ülem-Saksa-Šveitsi linnareformaatorite jaoks oli kõige olulisem koguduste toetus, sest just nende hoolde usaldatud inimesed olid reformatsiooni peamised edasiviijad.

Linnareformaatoritel tuli linna sotsiaalses ja poliitilises konfliktiolukorras vajalik vaimulik autoriteet esmalt ise saavutada. Linnareformaatorite eriline ülesanne oli tegutseda vahendajatena koguduste ja linna ülikkonna vahel. Kõrgema, sh teoloogilise hariduse kasvav väärtustamine linnade kontekstis soodustas linnareformaatorite aktsepteerimist koguduste ja linna ülikkonna silmis. Linnareformaatorite ühistest kokkusaamistest, kus võisid osaleda ka ilmikud, tekkisid Piibli kommenteerimise traditsioonid, mis erinesid sootuks wittenberglaste omast. Linnades viljeletud reformatsiooniteoloogia iseärasused olid seotud spetsiifilise linliku elu- ja sotsiaalruumiga, nt kiriku nähtava kuju eriline rõhutamine, õhtusöömaaja osadust loovad ja osadusele kohustuslikud elemendid, kirikukari ehk vaimuliku karjase distsiplinaarvõim ja -praktika oma karja üle kui kogudusliku puhastumise ja pühitsuse väljend ning vahend.

Järgneb aprilli Teekäijas