Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand IV

04/2017 18 pilt 1
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Tänu trükikunsti arengule vallandas reformatsiooniideede ja Pühakirja plahvatuslik levik üle kogu Euroopa iseseisvate reformatsiooniprotsesside laine, mida on nimetatud „reformatsiooni metsiku kasvu aastateks” (1521–1526). Koos kõigi suurte liikumistega jagab ka reformatsioon seda saatust, et kasvu intensiivistumisega kaasnevad paratamatult tülid ja lõhenemised.

Paljudes piirkondades juhinduti Lutheri ja tema kaaskondlaste või iseseisva reformide tee valinud Zwingli põhimõtetest (luterlik ja zwingliaanlik reformatsioon). Kuid 16. saj 20ndate algul hakkas piirjooni võtma reformatsiooni selline tiib, mis distantseeris end peareformaatorite juhitud protsessidest kui „takerdunud” reformatsioonist. Nende jaoks ei lõppenud „reformatsiooni rünnakuaastad” üldse. Radikaalselt ja sageli kiirustades püüti kõrvaldada kõike vana (nt pildirüüsted ja vägivald vaimulikkonna vastu) ning viia ellu evangeeliumis nõutud kristlaste vabadust ja võrdsust. Need inimesed püüdsid kiriklikke ja ilmalikke kordi reformida tervikuna, et valmistada niigi pingelises õhkkonnas ette Jumalariigi peatset läbimurret. Peareformaatorid soovisid hoida kiriklikud ja ilmalikud reformid üksteisest lahus.

Spiritualistide arvates oli just nende südame veendumus Jumala Vaim inimeses ja nii sai vajalikud normid teoloogia ja Pühakirja seletamiseks võtta iseenda teadvusest.

Wormsi riigipäevast talurahvasõjani (1521–1526) levis taasavastatud evangeelium energiliste jutlustajate läbi kiiresti rahva seas ja reformatoorne õpetus segunes sageli traagilisel moel sotsiaalrevolutsiooniliste ideedega. Luther neid innukaid kuulutajaid tunnustada ei tahtnud, nimetades neid sageli „umbrohuks” või „usumäratsejateks” (Schwärmer), ja ütles nende töö kohta, et see on „läinud aia taha”.

Mehed, kes taolise tormilise arengu vallandasid ja keda erialakirjanduses nimetatakse „spiritualistideks” ja „radikaalideks”, pärinesid peaaegu kõik Lutheri (või ka Zwingli) lähikonnast ning keskendusid arusaamale, et Püha Vaim on see, kes kristlasi uueks loob. Ja kui Pühakiri ütleb, et Vaim puhub seal, kus ta tahab (Jh 3:8), siis tuleb seda võtta täie tõsidusega ning Vaimu tegevust väliste vahenditega mitte piirata. Püha Vaim toimib vahetult inimese hinges ja mõistuses, rajab päästeteadvuse, ilmutab võib-olla ka uusi teoloogilisi õpetusi ning annab uusi juhiseid ilmalikuks eluks.
Spiritualistide ja usuliste entusiastide arvates oli just nende südame veendumus Jumala Vaim inimeses ning seetõttu sai vajalikud normid teoloogia ja Pühakirja seletamise jaoks võtta iseenda teadvusest.

Luther ei tahtnud mingil juhul loobuda objektiivsest Pühakirjast kui ainsast tunnistusest Jumala lunastava tegutsemise ja Kristuses kõnelemise kohta. Lutheri jaoks polnud usklikes elunev Püha Vaim keegi muu kui Kristus ise oma nähtamatus ligiolus. Kõik väljendused Püha Vaimu tegevuse kohta peavad kinnitama, et siin on tegev Jumal ise Kristuses, mitte aga inimese mõistus, teadvus või tema oma jõud. Luther võitles järjekindlalt usuliste entusiastide vastu ja umbusaldas sügavalt igasugust spiritualistlikku sisetunnet. Ta heitis spiritualistidele ette, et nood vahetavad Püha Vaimu ära omaenese vaimuga. 19 pilt 2

Reformatsiooniaja spiritualistide juures tulid uuesti esile keskaegse kristliku müstika mõjud, kuid mitte teoloogiat ja vagadust täiendades, vaid müstilise põhidogma kujul, mille kohaselt oldi veendunud, et inimhinge varjatud jumalikkus vajab uut avastamist, ning usulise vagaduse rõhuasetus nihkus sisemistele elamustele. Ühisest põhimotiivist lähtusid küll eri järeldused (eristada võib müstilisi, apokalüptilis-revolutsioonilisi ja rahumeelseid humanistlikke spiritualiste). Ometi moodustasid reformatsiooniaja spiritualistid tervikuna tähtsa silla keskaegse müstika ning uusaja individualismi ja subjektivismi vahel.
Üldistades võib öelda, et radikaalse reformaatori tüüp pole üheselt määratletud konkreetsete sotsiaalsete ja poliitiliste tegevusväljadega (linn või territoorium). Taoline reformaator tegutseb osaduskonna või konventiikli tasandil, mis on oma liikmed saanud „rahvakirikust“ isikliku ja vabatahtliku usuotsuse ja eraldumise teel. Üleminek linna- või kogukonnareformaatorist radikaalseks reformaatoriks võib olla ebamäärane või ka ajutine.

Eetiliselt siduvad Kristuse käsud pidid tingimusteta ellu viidama nii üksikisiku elus kui ka usutunnistuslikus osaduses, vajaduse korral koguni märterluse hinnaga.

Näiteks Andreas Karlstadt oli pärast konflikti Lutheriga ja teoloogiaprofessuurist loobumist Wittenbergis ning Orlamündes katsetatud koguduse-reformatsiooni nurjumise järel tõrjutud teatud ajaks radikaalse reformaatori rolli. Oma elu viimastel aastatel tegutses ta aga linnareformaatori ja -pastori ning teoloogiaprofessorina Baselis (Šveits).

Sama kehtib Ingolstadti ülikooli teoloogiaprofessori ja hiljem ristijateliikumise ühe suuna juhi Balthasar Hubmaieri kohta. Koostöös kohaliku ülikkonnaga juhtis ta lühiajaliselt linnareformatsioone Waldshutis ning Määrimaal asuvas Nikolsburgi linnas. Tema viimased aastad olid täis põgenemisi ja tagakiusu ning ta tähelepanuväärne töö stabiilsete kirikute ehitamisel jäi pooleli varajase märtrisurma tõttu.

Väga mitmekülgse ja ühildamatuid üksikilminguid esindava radikaalse reformaatori tüüpi ühendab tõsiasi, et linna- ja territoriaalreformaatorid mõistsid neid innukalt hukka. Struktuurilises mõttes oli neile ühine see, et nad kas ei otsinud püsivat koostööd ilmalik-poliitiliste vastutuskandjatega või ei saavutanud seda. Ühtlasi tõstatasid nad nõudluse, et nad rakendavad reformatsiooni algseid soove – eriti ilmikute kaasamist koguduste juhtimisse, viies nähtavalt ellu üleüldise preesterluse ideed ja ületades nõnda „paavstikirikule” iseloomulikke hierarhilisi struktuure – järjekindlamalt ja põhjalikumalt kui peavoolu reformaatorid.
Sotsiaalrevolutsioonilised, apokalüptilis-kiliastlikud ja utopistlikud motiivid mõjutasid mõnede radikaalsete reformaatorite tegevust ja nende rolli nii talurahvasõjas kui ka pärast seda (talupoegade lüüasaamisega ahenesid või muutusid otsustavalt nende senised tegevusvõimalused). Radikaalse reformatsiooni ja ristijateliikumise usulis-sotsiaalsetes vormides mängisid keskset rolli haritud ilmikteoloogid (Hans Denck, Ludwig Hätzer, Konrad Grebel, Felix Manz, Caspar von Schwenckfeld) või hariduseta ilmikteoloogid (Hans Hut, Melchior Hoffmann, Augustin Bader). Nii ei saa radikaalse reformaatori tüüpi piiritleda teoloogilise haridusega ja vaimulikuameti kaudu legitimeeritud protagonistidega.

Radikaalreformatoorse kogukondlikkuse ja teoloogia erilised momendid on peale omanäolise ristimiskäsitluse ja kogudusemõistmise (millest tuleb edaspidi veel lähemalt juttu) ka kriitika ordinatsiooni kaudu edastatava vaimuliku ameti aadressil, ilmikprohvetluse praktika, naiste avalik usuline eneseväljendus koguduses, osalt ka väljakujunenud Kristuse taastuleku apokalüptiline lähiootus ja Püha Vaimu müstilis-visionaarsed manifestatsioonid. Teoloogiasse ja selle õpetatud esindajatesse, sh ka teistesse reformaatoritesse, suhtusid radikaalsed reformaatorid üldiselt umbusaldusega, mõnikord lausa eitavalt.
Institutsionaalne kiriklikkus oli nende jaoks „papism” ehk negatiivselt mõistetud paavstlus. Eetiliselt siduvad Kristuse käsud pidid tingimusteta ellu viidama nii üksikisiku elus kui ka usutunnistuslikus osaduses, vajaduse korral koguni märterluse hinnaga. Õndsuse vahendamise välistele vahenditele, nagu ristimisvesi, spiritualistlikult-sümboolselt tõlgendatud õhtusöömaaja elemendid (vein ja leib) ning jutlustatud ja kirjutatud Piibli sõna, ei omistatud iseseisvat usulist väärtust. Sakramendid ei kujutanud endast nende jaoks mingeid jumalikke manifestatsioone, vaid need olid oma usu tunnistamise demonstratsioonid. Seetõttu heitsid radikaalsetele reformaatoritele nende kolleegid, st linna- ja territoriaalreformaatorid, sageli ette „usumäratsemist” või entusiasmi ja ka uut „käsumeelsust”.

Järgneb maikuu Teekäijas