Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand VI

06/2017 18 ristijate uputamine
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Seoses reformatoorse piibliteoloogia läbimurdega on räägitud murrangust tolerantsus- ehk sallivusmõtete arengus. Sallivust defineeritakse kui pinge väljakannatamist, mis tekib siis, kui teised mõtlevad, tahavad ja tunnevad teistmoodi kui meie. Sallivus on sotsiaalne voorus, mis on vältimatu kõikjal, kus inimesed koos elavad.

Tagakius anti kirikliku inkvisitsioonikohtu käest ilmalike ülemate meelevalda, mis võimaldas likvideerimisprotsessi tunduvalt kiirendada.

Kiriku ajalugu iseloomustab üldiselt sallimatu, kohati lausa repressiivne suhtumine teisitiuskujatesse. Eriti keskajal sõltusid kiriklik ja ilmalik võim sedavõrd palju teineteisest, et tekkis mõjuvõimas ja monoliitne corpus christianum. Reformatsioon oli mõneti sarnases olukorras vanaaja kirikuga: ta pidi nõudma sallivust enda vastu ja vastama peagi küsimusele, kas ta ise sallib teisi. Luther püüdis lõpetada keskajale iseloomulikud kiriklikud inkvisitsiooniprotsessid ja ketserite õpetuse riikliku tagakiusamise. Ta arvas, et ka valeusulised ning usumäratsejad tegutsevad vastavalt oma südametunnistusele ja seepärast ei tule neid võita vägivalla, vaid Pühakirja abil.

Kuid samas oli Luther veel väga kaugel sallivuse poliitilis-õiguslikust mõistmisest. Ketserlus oli tema jaoks poliitiliselt ohtlik, sest külvas mässumõtteid, purustas jumalateenistuslikku ja riiklikku korda ning tõi kaasa Jumala viha. Seepärast peab ülikkond mitte evangeeliumi nimel, mis niisugust kaitset ei vaja, vaid just üleüldise korra säilitamise nimel ketserluse maha suruma. Kuigi Lutheri jaoks oli südametunnistus vabastatud paavstikiriku köidikutest, jäi see siiski Jumala sõna kui ainsa autoriteedi „vangistusse”. Luther ei mõistnud südametunnistuse vabadust modernses, st üksikisiku usuvabaduse mõttes, mis tähendaks võõrandamatut õigust elada ja uskuda oma südametunnistuse kohaselt. Sõna „igaüks” tähendas Lutherile sisuliselt vaid ülikuid, kes eeldasid, et neile ustavad alamad usuvad samamoodi kui nemad.

1529. a toimunud Speyeri II riigipäeval andis keiser Karl V välja mandaadi riigis segadust ja lahkmeelt külvanud „taasristijate” vastu. Tagakius ja kohtumõistmine anti kirikliku inkvisitsioonikohtu käest ilmalike ülemate meelevalda, mis võimaldas likvideerimisprotsessi tunduvalt kiirendada. Õiguslikult põhjendati seda karistust viitega 6. saj pärit Codex Iustinianusele, milles oli surmanuhtlusega karistatav manilaste ja donatistide ketserlus, sh ka nende juures praktiseeritud uuestiristimine. Kultuslik tegu kuulutati õigusrikkumiseks ja õigusrikkumine oli ühtlasi sellest teost lähtuv väidetav mõju – rahutused ja ebakõlad riigis. Seega oli ristijate näol tegu nii ketserite kui ka mässajatega. Nii katoliiklikud kui ka protestantlikud seisused olid ristijate tagakiusamisega ühel nõul. 19 tulesurm

Riigipäeval protesteerisid evangeelsed seisused vaimuliku ja ilmaliku lahutamise nimel, kuid suhtumises ristijatesse soovisid jätkata maaisandaliku kirikuvalitsuse teed.

Protestandid, kes olid just süümevabadusele toetudes endale riigis eluõigust nõudnud, said võimaluse lükata süüdistus ketserluses osavalt enda pealt ristijate peale. Samuti said nad toetuda Speyeri I riigipäeva (1526) ühisele otsusele, et lihtrahva mäss tuleb maha suruda ning näidata, et mitte „evangeelsed” seisused, vaid „mässulised“ ristijad on riigi ja kristlaskonna tegelikud vaenlased, kes tuleb ühiste jõupingutustega „välja juurida”. Evangeelsed seisused olid rahul ka sellega, et tegelikult leidis riigipäeval ju kinnitamist arusaam, et vaimulik-kiriklik õiguspädevus on ülikkonna ehk ilmaliku võimu asi. Kui aga ülikkonna asi on otsustada ketserluse üle, siis on ülikkond ju ise „õige usuga”. Siinkohal ka lühike ülevaade mandaadi sisust:
1. Seda, kes on ise uuesti ristitud või end ristida lasknud, olgu mees või maine, tuleb karistada surmaga, ilma et selleks oleks vaja veel mingit vaimulikku inkvisitsioonikohust.
2. Kes loobub oma (usu)tunnistusest, et ta kuulub taasristijate hulka, ja on valmis oma eksitust kahetsema, peab armu leidma. Siiski ei tohi ta saada võimalust mujale väljarändamiseks, et ta pääseks nõnda pideva järelevalve alt ning võiks tagasi oma eksitusse langeda. Kangekaelselt ristijate õpetusest kinnihoidjaid tuleb surmaga karistada.
3. Kes taasristijaid juhib või nende levimise eest hoolt kannab, ei tohi „mingil juhul”, isegi lahtiütlemise korral, armu saada.
4. Kes on pärast esimest lahtiütlemist taas eksitusse langenud ja juba mitmendat korda lahti ütleb, ei tohi enam armu saada. Teda tabab karistus täies ranguses.
5. Kes keeldub oma vastsündinud lapsi ristimast, langeb samuti taasristimise eest määratud karistuse alla.
6. Kes on taasristijate seast pääsenud mujale põgenema, seda tuleb ka teistel territooriumitel jälitada ja karistada.
7. Kes ametnike seast ei näita oma valmisolekut neid korraldusi rangelt järgida, peab arvestama keiserliku ebasoosingu ja raske karistusega.

Saksa mennoniitlik kirikuloolane Hans-Jürgen Goertz tõdeb: „Speyeri II riigipäeva on nimetatud protestantismi sünnitunniks. Samas ei tohi unustada, et sellega löödi hingekella ka ristijateliikumisele. Seda riigipäeva võib nimetada tähtsaks verstapostiks uusaja süümevabaduse teel, ent ka intolerantsuse ajaloo oluliseks teetähiseks, kusjuures see intolerantsus oli suunatud eelkõige selliste teisitiuskujate ja nonkonformistide vastu, kel polnud suuremat (poliitilist) mõju ja kes ei toonud ühiskonnale (materiaalset) kasu.”
„Taasristijate mandaadile”, mida uuendati veel 1544 ja 1551, reageeriti piirkonniti erinevalt. Enim hukkamisi toimus ristijateliikumise sünnimaal Šveitsi Liidus – nimelt Zürichis, kus tegutses Zwingli, anti 1526. a välja esimene ristijatevastane seadus – ja katoliikluse kantsis, Habsburgidele kuuluvas Austrias (katoliiklikes piirkondades hukati ristijaid tavaliselt tuleriidal, protestantlikel aladel uputamise või mõõga läbi). Kindlasti on tähelepanuväärne see, et täie rangusega järgiti mandaati ka reformatsiooni hällis, Saksi kuurvürstiriigis. Kuurvürst toetus Melanchthoni „ekspertiisile”, millega oli päri ka Luther. Melanchthoni arvates tuli ristijaid hukata juba seetõttu, et nad teotavad Jumalat, sest „heidavad avalikult kõrvale 'ministerium verbi' (st jutlustamisameti) ja õpetavad, et pühaks võib saada ka ilma jutluse ja kirikuametita”. See aga olevat avalik jumalateotus ja väärivat surma isegi siis, kui muid mässulisi õpetusi ei leita.

Luther andis avalike jumalateotajate hukkamisele oma heakskiidu 82. psalmi tõlgenduses (1530): „Kui ta (st teisitiuskuja, eriti taasristija) tahab jutlustada, siis tõendagu ta vastava kutse või korralduse olemasolu, mis teda selleks sunnib, või olgu ta vait. Kui ta seda ei taha, siis juhatagu ülikkond niisugune kelm õige meistri juurde, kelle nimi on ’Meister Hans’ (st timukas).” Peamiseks põhjenduseks sai jumalateotus ja see omakorda samastati mässuga.

Tuleb aga tõdeda, et ristijatel oli ministerium verbi funktsioonist ja olemusest lihtsalt teistsugune arusaam. Nende arvates oli näiteks piibellikult täiesti põhjendamatu kiriku ja ametikandjate selline visiteerimine, mida korraldab ja kontrollib ülikkond. Ristijate süüdistamine jumalateotamises oli tegelikult reformatoorse kahe-valdkonna-õpetuse paradoksaalne salgamine: olid ju Speyeri II riigipäeval evangeelsed seisused protestinud just vaimuliku ja ilmaliku lahutamise nimel, kuid ristijate osas nad seda põhimõtet paraku rakendada ei tahtnud, sest oma territooriumitel sooviti jätkata takistamatult juba alustatud maaisandaliku kirikuvalitsuse teed. Luther oli varem otsustavalt vastu seisnud sellele, kui Thomas Müntzer oli soovinud jumalatute hävitamist õigustada Moosese Seaduse abil. Nüüd see Lutherit enam ei seganud, kui Melanchthon põhjendas avalike jumalateotajate hukkamist sama seadusega. Luterlik teoloogia muutus üha rohkem kirikule kaitset pakkuva ilmaliku maaisanda teguviiside „õigustamise ideoloogiaks”.
Tuleb rõhutada, et reformatsioon ei asetanud põhimõtteliselt küsimärgi alla „ühtse kristliku ühiskonna” ideed, vaid jätkas seda territoriaalsel baasil. Luther arvas, et riiki ei saa valitseda, kui see on lõhestatud eri religiooniparteide tõttu. Üks maaisand, üks territoorium, üks religioon (ehk konfessioon) – see on tüüpiline euroopalik riigi ja religiooni omavaheliste suhete mudel keskajast kuni tänapäevani, millele ristijad osutasid 16. saj otsustavat vastupanu.

Järgneb augustikuu Teekäijas