Otsing

09/2017 18 reform 1
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Ristijad ei lõiganud sidemeid kiriku ja ühiskonnaga radikaalselt läbi vahetult pärast esiletõusmist, vaid alles pärast nende kogu ühiskonda hõlmavate reformplaanide purunemist. Nii tekkis reformatsiooni kaasnähuna usklike vabatahtlikkuse alusel kokkutulnud ja oma probleeme, ilmaliku ülikkonna vahelesegamiseta, ise lahendav ning keskaegse corpus christianum’iga põhimõttelises vastuolus olev osaduskond, mida hiljem on tähistatud mõistega vabakirik.

Üksnes seal, kus järgitakse Kristuse reegleid, on tõeline kirik – see on kindlate väliste märkide põhjal nähtav ja kogetav nagu algkoguduse päevil.

Ristijates elas evangeelne protest, ja seda nii aktiivselt, et uurija H. Fast on nimetanud seda „reformatsiooniks provokatsiooni kaudu”. Baptisti kirikuloolane W. Rauschenbusch on ristijaid nimetanud reformatsiooni „Plats-puhtaks-parteiks”. Rootsi kirikuloolane T. Bergsten kasutab nende iseloomustamiseks termineid „protest” ja „korrektiiv”. Eklesioloogiliselt olid ristijad suur alternatiiv nii katoliiklikule kui ka protestantlikule rahvakirikule. Kirikuloolane J. M. Stayer on öelnud, et radikaalsest reformatsioonist välja kasvanud ristijateliikumist võib käsitleda kui üht osa 16. saj autentsest reformatsioonist.

Toetudes ristimise ja eklesioloogia lahutamatule seotusele, tuleb teha veel üks ääremärkus. R. J. Smithson tõdeb: „Tegelik tüliküsimus ristijate ja teiste reformaatorite vahel puudutas kiriku vormi, mis pidi astuma vana kiriku asemele”. Kirikuajaloolane Ph. Schaff on öelnud: „Reformaatorite eesmärgiks oli reformeerida vana kirikut Piibli järgi; radikaalid üritasid aga moodustada Piibli järgi uut kirikut.”

Suurkirikutel ja ristijatel oli radikaalselt erinev lähenemine koguduse kui Kristuse ihu ühtsusele. Konflikti tuumaks oli küsimus, kellel on õige koguduslik käsitus ja sellest johtuv õige kultuslik praktika. Juba Zwingli ja Bullinger tegid Zürichis tegutsenud nn Šveitsi vendadele etteheiteid kiriku ühtsuse lõhkumise pärast. Ristijad aga pöörasid süüdistuse teraviku ümber ja väitsid, et mitte nemad, vaid hoopis suurkirikute reformaatorid on Kristuse ihu ilmaliku ülikkonna kaasamisega „laiali jaganud”. Mõlemad pooled tahtsid säilitada kiriku ühtsust, kuid mõlemal oli selle kavatsuse juures erinev sisu.

Luterlikul ja zwingliaanlikul kirikul õnnestus oma rahvakiriklik ja ülikkondlik reformatsioon ellu viia ning ühtsuse mõte leidis oma väljenduse corpus christianum’is, mis jäi ka reformatsiooniga liitunud aladel püsima kui „üks territoorium ja üks usk (alamatele)”. Ristijad seevastu nägid Kristuse ihu ühtsust kõige selgemalt usklike püha õhtusöömaaja osaduses. Siiras soov säilitada kiriku ühtsust ei saa seni killunenud kiriku ühinemist kaasa tuua, kuni kumbki pool on klammerdunud oma eksklusiivselt „õige” kirikumõiste külge ega ole valmis teist tunnustama.

1538. a Bernis toimunud kõnelusel zwingliaanide ja Šveitsi vendade vahel käsitleti Kristuse ihu ühtsust just küsimusena „tõelise” kiriku kohta. Reformeeritud rahvakiriku esindajad väitsid, et põhiline hoop paavstikiriku ja selle missa pihta on tulnud nendelt, ja ristijad, kes algul samuti nende ridadesse kuulusid, olid ju isegi arvamusel, et selline murrang saab „üksnes Püha Vaimu kaudu esile tulla”. Ristijad on sellega tunnistanud, et „Püha Vaim on meie juures ja et meil on õige tõeline kirik”, kuid nad ise, kes sellest õigest kirikust eraldusid, pole üldse mingi kirik, vaid „sekt ja jõuk”.

Ristijad selle põhjendusega ei nõustunud: kui õige kirik oleks tõepoolest olnud reformeeritute juures, poleks neil olnud mingit põhjust sellest „lahku lüüa”. Reformeeritud võivad kirikust rääkida palju tahavad, kuid tõelise kiriku üle ei otsusta õpetus, vaid piibellik elu. Üksnes seal, kus järgitakse Kristuse reegleid, on tõeline kirik – see on kindlate väliste märkide põhjal nähtav ja kogetav nagu algkoguduse päevil. Kiriku ühtsuse taastamise püüdlus tähendab apostliku kiriku taastamise soovi. Ristijad on küll lahku löönud (suur)kiriklikust traditsioonist, aga kiriku ajaloolise järjepidevuse lõhkumises ei saa neid süüdistada, sest nad jätkavad Kristuse rajatud koguduse algupärast traditsiooni.

Ristijad soovisid rohkem kiriku restitutsiooni ehk algse seisundi taastamist kui reformatsiooni.

Primitiivse ajalookäsitluse kohaselt tähendas kiriku ja riigi omavaheline koostöö ühtlasi allakäigu algust. Ka protestantlikud rahvakirikud, mis teevad riigiga koostööd, peavad sõdu ja survavad eraldujaid, kuuluvad samamoodi „allakäigu perioodi” nagu rooma-katoliku kirik. Kiriku ühtsust, mida ajaloolises keelepruugis nimetatakse apostlikkuseks, sai ristijate arvates toonastes corpus christianum’i tingimustes säilitada vaid eraldumise ja algkoguduse elunormide taastamise teel. Seega soovisid ristijad rohkem kiriku restitutsiooni ehk algse seisundi taastamist kui reformatsiooni. 19 reform 2

Apostlikkuse vaatepunktist võis ristijate eraldumist tõlgendada oikumeenilise sammuna. Aga ei tohi unustada, et kiriku ühtsus ei realiseeru üksnes apostlikkuses, vaid ka katoolsuse ehk üleüldisuse ajaloolises kujus, mis kätkeb endas aja(loo)list ja ruumilist mõõdet. Katoolsuse ajaloolises mõõtmes leiab väljendust arusaam, et tõeline kirik on säilinud ka läbi aegade eksisteerinud kiriku väärkujudes; ruumilises mõõtmes aga see, et inimesed asetsevad oma usuliste ja ihuliste vajadustega Jumala valitsuse all.

Reformatsiooni ajal tunnetati väga sügavalt kiriku ühtsuse vajadust. Kuigi ehk just seepärast ei õnnestunud ühelgi kirikul kristluse jagunemist takistada või ületada. Teoloogiliselt ei olnud ükski toonane kirik – ei katoliiklik, luterlik, zwingliaanlik ega ristijate „puhas kogudus” – võimeline teostama üheaegselt kiriku ühtsust nii apostlikkuse kui ka katoolsuse kaudu. Kui ehk õnnestus üks taotlus, siis teine jäi hea tahtmisegi puhul realiseerimata. Oikumeenia püüdlused lõppesid varem või hiljem separatismis – ja seda mitte ainult ristijate, vaid ka suurkirikute puhul! 16. saj ei suutnud kiriku kui Kristuse ihu ühtsus võtta mingit kindlat kuju.

Ühtsust pole põhjust otsida ka ristijateliikumise alguse, arenguloo ega vormi ja sisu juurest. Oluline on tõdeda, et siin ei ole tegu monogeneesiga, kus kogu paljusus lähtub ühestainsast liikumisest, mida võiks nimetada „tõeliseks”, „evangeelseks”, „normatiivseks” või „algupäraseks” ristijateliikumiseks. Tegemist on mitmete eri suundadega, mis tekkisid üheaegselt eri paikades.

Alustrajav on olnud 1970. aastate keskpaiku J. M. Stayeri, W. Packulli ja K. Deppermanni uurimistöö ristijateliikumise polügeneesist. Ristijateliikumise eri suundade algus ulatub reformatsiooni „metsiku kasvu aega” 1520. aastatel. Pikaajaline rahulolematus allakäinud kleeruse vastu oli paisunud nii suureks, et ajendas pea kõikjal reformide elluviimist. Kuid sel kriitilisel tegutsemisel polnud veel kindlat kontseptsiooni. Korrumpeerunud vaimulikkonna ja kiriklike väärnähtude vastu suunatud protest koondas eri vagadustraditsioonidest ning sotsiaalsetest olukordadest pärit inimesi. Neil oli väga erinev vaimsus ja visioon eelseisvatest praktilistest ülesannetest ja nende ulatusest (nt Luther vs Müntzer ja Karlstadt või Zwingli vs Grebel ja Mantz).

Erilaadsete arusaamade tõttu purunes reformatoorse leeri nõrk ühtsus peagi ja lagunes paljudeks reformiliikumisteks, mis sattusid üksteisega vastuollu ja võtsid reformatsioonilt esialgse hoo. Suures jagunemises tekkisid eri paikades ja üldjuhul üksteisest sõltumatult liikumised, mis lähtusid rahulolematusest reformatsiooni ebamäärase käigu üle ning tahtsid, nii vaimulikele kui ka ilmalikele autoriteetidele julgeid väljakutseid esitades, viia ellu radikaalseid reforme. Siinkohal võib näitena tuua radikaalsete reformaatorite katseid otsida 1525. a talurahvarahutustes kontakte revolutsiooniliste jõududega. Tänapäevased uurijad on üldiselt ühel meelel, et mitmepalgelise ristijateliikumise käsitlemisel ei tohi tähelepanuta jätta neid kiriklikke ja ühiskondlikke kogemusi, mis saavutati varase reformatsiooniaja antiklerikaalses võitluses.

Järgneb otoobrikuu Teekäijas

Uudised

2021-7-oktoober

08 November 2021
2021-7-oktoober

SISUKORD  Tartu Eluringikeskus kerkib jõudsalt Henri Lehtsaar Jeesuse kutsub jüngriks tölneri. Peeter Roosimaa Sulle piisab minu armust Ermo Jürma Sander Tulk vaimustub Vanast Testamendist Ermo Jürma Jumala sõna neljakordne väärtus...

Tartu Eluringikeskus kerkib jõudsalt

08 November 2021
Tartu Eluringikeskus kerkib jõudsalt

Oktoober 2021 Henri Lehtsaar, Eluringikeskuse projektijuht Rõõm on näha, kuidas unistus Tartu Eluringikeskusest võtab järjest konkreetsemat kuju. 21. septembril asetasime koos EKB Liidu juhtide ja Tartu Linnavalitsuse esindajatega hoonele nurgakivi. Eriline...

Jeesuse kutsele järgnemine tähendas Leevi elus väga suurt muutust.

08 November 2021
Jeesuse kutsele järgnemine tähendas Leevi elus väga suurt muutust.

Oktoober 2021 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõudUus lugu (Mk 2:13–17), kus Jeesus kutsub jüngriks tölneri, jätkab patustele andestamise teemat. Seekord on tegevuspaigaks järveäärne ala, kuhu oli kokku tulnud suur rahvahulk, keda...

Sulle piisab minu armust

08 November 2021
Sulle piisab minu armust

Oktoober 2021 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja Me kõik oleme kuulnud mahlakaid loosungeid: Tugev nagu tammepuu!, Poisid ei nuta!, Ära ole mitte alasi, vaid haamer! Lööklaused, eriti mis on suunatud nn tugevamale...

Sander Tulk vaimustub Vanast Testamendist

08 November 2021
Sander Tulk vaimustub Vanast Testamendist

Oktoober 2021 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja Teekäija 3/2017 tutvustas Sind esmalt maalikunstnikuna. Selles pikemas usutluses saame lugeda Sinu teekonnast Kuressaare Siioni koguduse noortejuhiks. Kuhu on Su tee tänaseks jõudnud? Kas maalikunst elab?Tänaseks...

Jumala sõna neljakordne väärtus

08 November 2021
Jumala sõna neljakordne väärtus

Oktoober 2021 Allar Saard, Järvakandi Uue Alguse kogudus Jumala sõna väärtust kirjeldades öeldakse, et see on: igapäevaseks lugemiseks, vaimulikuks toiduks, usus kasvamiseks, julgustuseks, lohutuseks, nõuandjaks, tarkuse saamiseks, sünnipäevakaardile salmi leidmiseks jne....

Koguduste tegus juhtimine

08 November 2021
Koguduste tegus juhtimine

Oktoober 2021 Lev Bannikovi kokkuvõte oma KUSi lõputööstUsun, et igale Teekäija lugejale kõlab loogiliselt, et kus on kogudus, seal on ka pastor või kui parasjagu ei ole, siis kindlasti võiks olla....

Väike kogudus ja suur maailm

08 November 2021
Väike kogudus ja suur maailm

Oktoober 2021 Ermo Jürma, Teekäija toimetajaFotod: Evelyn Põldsaar, Kadi Tingas, Helina Voogne Oktoobri algul sõitsin Mooste koguduse meeskonnaga Tallinna suurte ootustega, sest oleme väike kogudus ja teema „Väike kogudus ja suur...

Vaim, hing ja ihu olgu hoitud laitmatuna

08 November 2021
Vaim, hing ja ihu olgu hoitud laitmatuna

Oktooober 2021 Kristlasest psühholoog Karmen Maikalut intervjueeris Miikael Johan TammVestlesin tunnustatud kristlasest psühholoogi ja pereterapeudi Karmen Maikaluga vaimse tervise teemadel. Karmen on töötanud psühholoogina alates 2000. aastast ning võtab kliente vastu...

Jumala kõnetus on meie kohustus ja vastutus

08 November 2021
Jumala kõnetus on meie kohustus ja vastutus

Oktoober 2021 Britt Normet, Viimsi vabakogudus Juba teine palve- ja koristuspäev „Hoiame loodut!“ toimus 19. septembril. Kõik sai alguse kolm aastat tagasi, mil leidis aset liikumisest „Teeme ära!“ välja kasvanud maailma...

Linke