Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand XII

02/2018 16 schleitheim tiitel
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari 2017 Teekäijas

Kuid tuleme veel tagasi „valede vendade” küsimuse juurde Schleitheimi artiklites. Sattler tahtis Šveitsi ristijate seas lõpetada Dencki ja selliste inimeste mõju, kes „olid tõest mööda läinud ja andusid (omaenese kohtuks) liha iharusele ja vabadusele ning mõtlesid, et usk ja armastus saaksid kõike teha ja sallida ja miski ei saaks neid kahjustada või eksitada, sest nad olevat ju ometi usklikud”. Selgepiiriline eraldumine spiritualistidest ja entusiastidest on sisult enesepuhastamise akt. See kinnitab kavatsust kindlustada oma varasemaid kõikumisi kindla ja ühemõttelise reformikursiga. Nüüdsest polnud see enam olemasoleva kristluse puhastamine, vaid eraldumine maailmast.

Nad astusid välja nende ristimise eest, kes tahavad Kristust järgida uskujate sõltumatus koguduses.

Idealiseerivalt on väidetud, et nad leidsid oma eraldumisprogrammi Pühakirjast. See võib ju nii olla, kuid nad lugesid Piiblit jõuetu inimese silmadega – ja üks kriisis asuv jõuetu inimene loeb seda teisiti kui enesekindel ja tugev inimene. Seda tunnistavad nad ise: „Pärast seda aga, kui me Kirja kätte oleme võtnud ja kõikvõimalikke punkte uurinud, oleme õpetust saanud ühelt Paremalt, ja oleme avastanud karjaste ja ka iseenda suure kahjuliku vea, nimelt et me ei palu Jumalat tõsiselt igal päeval pideva ohkamisega, et me kogu jumaliku elu purustamisest ja inimlikust jäledusest saaksime välja viidud ja õige usu ja tõelise jumalateenistuse juurde tuleksime.”

Nõnda jõuti järk-järgult tunnetuseni, et Jeesuse Kristuse kogudus on väike, küll otsustusvalmis, aga ka kannatav, eraldunud ja kaitsetu osadus. Tagasi vaadates võib näha, et 1524. aasta antiklerikaalselt meelestatud reformiplaanide juurest oli praktilise vabakiriku teostumiseni veel pikk tee 1525. aastal Zollikonis toimunud ristimisest kuni Schleitheimi artiklite sõnastamiseni.

Varsti pärast Schleitheimi kokkutulekut arreteeriti Sattler Württembergi lähistel ja tema üle peeti kohut 17.–18. mail Neckari äärses katoliiklikus Rottenburgis. Sattleri vastu esitati üheksa süüdistust:
1. Ta olla süüdi sõnakuulmatuses keiserlike mandaatide suhtes, mis lubavad praktiseerida vaid rooma-katoliku usku. Sattler vaidles vastu, väites, et mandaadid nõudvat kuulekust üksnes Jumala sõna suhtes. Seda olla ta pidanud.
2. Ta salgavat maha Kristuse reaalse kohalviibimise sakramentides. Sellega Sattler nõustus.
3. Ta õpetavat, et lasteristimine ei vii õndsusele. Sellega Sattler nõustus.
4. Ta lükkavat tagasi viimse võidmise sakramendi. Sattler väitis, et ta ei lükka kõrvale mitte seda õli, millest on juttu Jk 5, vaid sõdib selle vastu, et nimetatud õli olevat „paavsti õli”.
5. Ta põlastavat ja häbistavat Jumalaema ja pühakuid. Sattler vaidles sellele vastu, aga avaldas arvamust, et Maarja pole vahendaja; pühakud olla aga Pühakirja kohaselt kõik usklikud ja õndsad, kes on usus surnud.
6. Ta õpetavat, et ülikkonna ees ei tohi vannet anda. Sellega Sattler nõustus ja põhjendas oma hoiakut Kristuse sõnadega.
7. Ta olla sisse seadnud uue õhtusöömaaja vormi, mille juures võetakse veini ja leiba ühelt taldrikult. Vastust pole kirjeldatud, kuid Sattler järgis siin ilmselt Zwingli eeskuju, kes oli sellise õhtusöömaaja vormi Zürichis sisse viinud 1525. aasta kannatusnädalal.
8. Ta olla katoliikliku ordu hüljanud ja abiellunud. Sattler väitis, et see olla tema õigus, sest Uus Testament mõistvat hukka pealesunnitud abielutuse.
9. Ta õpetavat, et kristlased ei peaks türklaste vastu võitlema; ta olla ka öelnud, et kui tal oleks valikuvõimalus ja kui sõda üleüldse õige oleks, võitleks ta pigem türklaste poolel. Sattler vastas, et kristlased ei pea kelleltki elu võtma, vaid peaksid kutsuma oma kaitsjaks Jumala. Põhjus, miks ta tunneb poolehoidu türklaste vastu, olla see, et need lihtsalt ei tea seda, et tappa ei tohi, sellal kui need, kes end „kristlasteks” nimetavad ja türklasi tapavad, olla ise „türklased vaimu järgi”.

Ristijateliikumise mitmesugused impulsid, taotlused, vaimsus ja arusaamad lõid aluse paljude alternatiivsete gruppide tekkele.

Kohus mõistis Sattleri loomulikult süüdi. Kohtusekretär ütles, et kui ühtki teist timukat ei leita, on ta valmis Sattleri ise maha lööma ja sealjuures mõtlema, et on teinud Jumalale sellega meelepärase teene! Kui Sattler üritas kohtus oma vaadete üle diskuteerida, lõpetas kohtuteener ta jutu sõnadega: „Timukas peaks temaga disputeerima!” Kohus kuulutas välja järgmise otsuse: „Keiserliku majesteedi voliniku ja Sattleri vahel on seaduslikuks tunnistatud, et Michael Sattler tuleb timuka kätte anda. Too peab ta platsile viima ja tal keele ära lõikama, seejärel vankri külge aheldama ja kaks korda tema ihu hõõguvate tangidega rebima, ning seejärel, kui ta on linnavärava ette toodud, peab samal moel viis haaret tehtama. Seejärel tuleb ketser põletada.”

Sattleri märtrisurma 470. aastapäeval (1997) avati hukkamispaigas mälestuskivi, millel oli tekst: „Ristija Michael Sattler hukati 20. mail 1527 pärast raskeid piinamisi siin „võllamäel” tulesurma läbi. Ta suri kui sirgeselgne Jeesuse Kristuse tunnistaja. Tema abikaasa Margaretha ja teised koguduse liikmed uputati ja põletati. Nad astusid välja nende ristimise eest, kes tahavad Kristust järgida, uskujate sõltumatu koguduse eest ja mäejutluse rahusõnumi eest. Michael Sattleri viimased sõnad kohtuotsuse väljakuulutamisel olid: Mind ei ole läkitatud Jumala sõna üle vaidlema. Meid on läkitatud seda tunnistama. Seepärast ei anna me ennast ühegi teise õiguse kätte. Kuna me aga kohtu alt ei pääse, oleme valmis Jumala sõna pärast kannatama seda, mis meile kannatamiseks on määratud.” 17 sattlerite kivi

Schleitheimi artiklitega institutsionaliseeritud vabakirik oli sündinud niisiis seoses antiklerikaalse agressiivsusega, kirikupoliitilise jõuetuse ja innuka piiblilugemisega ning moodustas alternatiivi nii katoliiklikule Roomale kui ka Wittenbergi ja Zürichi reformatoorsetele kirikutele. Zwingli reageeris nendele artiklitele juba eelmainitud traktaadiga „Taasristijate sepitsuste ümberlükkamine” (1527). Genfi reformaator Johannes Calvin on oma ristijatevastase poleemilise kirjutise „Lühike õpetus, et kõiki häid usklikke taasristijate kommunistliku sekti eksituste vastu valmistada” (1544) samuti osaliselt üles ehitanud nimetatud artiklitele. Schleitheimi artikleid on kasutatud ja kommenteeritud ka hiljem reformeeritud kiriku ja Šveitsi vendade vahel peetud religioonikõnelustel Zofingenis (1532) ja Bernis (1538). Schleitheimi artiklite vastuvõtuga tõmmati ühtlasi selge eraldusliin Šveitsi vendade ja enamike teiste ristijate vahele, keda nimetati „valedeks vendadeks”, sest nad võtsid oma tegevuse aluseks „vaimu ja Kristuse vabaduse”. Seega olid nad müstilis-spiritualistliku vagaduse esindajad ning kogudusliku osadusvormi reformimise vastased nagu müstilis-spiritualistlik ristija Hans Denck ja revolutsioonilis-kiliastlik ristija Hans Hut ning neist lähtunud grupid.
See põgus ülevaade Šveitsi ristijateliikumise tekkest ja arengust näitab, et ristijateliikumisest rääkides tuleb jääda selle polügeneetilise tekkeprintsiibi juurde. Üksnes Šveitsis toimunud algust väärtustades hindaksime me suuresti üle sealsete ristijate tähtsust üldises kontekstis. Tegu oli siiski mitmesuguste impulsside, taotluste, vaimsuse ja arusaamadega, mis lõid aluse kiirele ning samal ajal eri paikades kujunenud alternatiivsete gruppide tekkele.

Ristijateliikumine ei ole ekspordiartikkel Šveitsist. Spiritualistid ja apokalüptikud Hans Denck, Hans Hut ja Melchior Hoffman, kelle tegevusele ja teoloogiale rajanes ka äärmuslik Münsteri ristijaskond, polnud mingil juhul Šveitsi ristijate saadikud. Kesk-Saksamaa ristijad on oma mõttevara pärinud pigem Thomas Müntzerilt ja Hans Denckilt kui Šveitsist. Tüüringi ristijad, eesotsas sõjaka kiliasti Hans Römeriga, olid Šveitsi ristijatest nii vähe teadlikud, et nad pidasid Zwinglit ja Baseli reformaatorit Oekolampadiust sealsete ristijate juhtideks. Tirooli ristijad on oma impulsid saanud põhja poolt tulevate Hans Huti õpilaste misjonitööst. Suured ristijatejuhid, nagu näiteks Jacob Hutter, Melchior Hoffman, Balthasar Hubmaier, Pilgram Marbeck ja Menno Simons, on Šveitsi vendade autoriteedis kahelnud või siis lausa keeldunud vendlusest nendega, kuigi tõekspidamistes ja usupraktikates võib täheldada teatud sarnasusi.