Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand XIII

03/2018 16 hans hut
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari 2017 Teekäijas

Augustis 1527 toimus Augsburgis nn märtrite sinod, kus puhusid sootuks teistsugused tuuled kui Schleitheimis. Kokkusaamise eestvedaja oli Hans Hut, kelle vaated inimese sisemisest valgustatusest, maailmalõpust, kirjatähe ja vaimu olemuslikust erinevusest ning ründav suhtumine reformatsiooni „kirjatundjatesse” kujundasid õhkkonna. Huti juhitud liikumine moodustas ristijate seas eripärase vormi, milles jätkus Müntzeri apokalüptiline visioon ja soov kasvatada rahvast müstiliselt vormitud usu vaimus, et inimesed astuksid vastu igasugusele vaimulikule tahteotsuse piiramisele ja sotsiaalsele allasurumisele.

Hans Hut'i on nimetatud „üleminekuliikumiseks” hiliskeskaja müstikast protestantlikku sektiideoloogiasse või spiritualismi.

Talurahvasõja veteran Hans Hut üritas pärast sõja verist lõppu Müntzeri ideid ellu viia. Uudse momendina määras ta kindlaks maailmalõpu ja viimse kohtu alguse 1528. aasta nelipühade paiku. Selleni jõudis Hut Ilm 13:5 põhjal, kus on juttu metsalisele Jumala teotamiseks antud 42 kuust ehk 3½ aastast. Seda aega tuli tema arvates hakata lugema talurahvasõja algusest. Kohtuaja saabumine tähendas ühtlasi nn väljavalitute ehk ristimise läbi pitseeritute kokkukogumist. Ilm 7:4 järgi pidi neid olema 144 000, kes pidid enda kätte võtma jumalatute karistamise.

Hut arvas, et Jumal on teda kutsunud prohvetiks nagu kord Eelija või Ristija Johannese. Nii keskendus ta oma kuulutuses „pöördumise” kutsele ja kaugemas plaanis läheneva apokalüptilise draama kirjeldamisele. Viimse aja saabumiseni soovitas ta mõõga, mille Müntzer oli välja tõmmanud, taas tuppe peita. Kuid Hut ei olnud patsifist. Tema soovitus tähendas üksnes revolutsiooni edasilükkamist. Kohtupäeva saabumisel pidid väljavalitud olema valmis jumalatutele kätte maksma. Huti ideed olid vastuseks neile ootustele, mis valitsesid rahva seas pärast talurahvasõja läbikukkumist.

Erinevalt Müntzerist, kelle töö piirdus enamasti rahvakirikliku kihelkonnaga, oli rändav raamatukaupmees Hut väsimatu misjonär, kelle tööpiirkond ulatus Kesk- ja Ülem-Saksamaalt kuni Austria ja Määrimaani. Kõikjal kuulutas ta maailma lõplikku puhastamist jumalatutest ja õpetas, et Jumala tööriistadeks saavad sisemiselt valgustatud ja Püha Vaimuga varustatud usklikud. Tema misjonitegevus oli suunatud üksikindiviidile ega pingutanud koguduste rajamisega.

Lühidalt tuleks käsitleda ka Huti arusaama ristimisest. Kuna Huti jaoks eelnes „kuulutuse” kaudu saadud usk (Rm 10:17) tõelisele usule, siis ei saa „kuuldud” usule järgnenud veeristimine olla tõeline ristimine. See on vaid ettevalmistav märk, mis tuletab inimesele meelde, et nüüd peab ta veel ootama „õiget” sisemist ristimist. Hut „pitseeris” ristimisega (tehes veega laubale ristimärgi) väljavalituid tuhandeaastase rahuriigi jaoks. Nii ei olnud tegemist kogudusliku, vaid pigem apokalüptiliselt mõistetava talitusega, mis valmistas inimesi ette „suureks lahutuseks”.

Šveitsi vennad seevastu nägid ristimises aktiivset ühinemist juba maailmast eraldunud, ent siiski nähtava pühade kogudusega. Huti „misjonialadelt” ei leia taolisi selgepiirilisi vabakiriklikke kogudusi nagu Schleitheimi artiklite mõju all olevatest paikadest. Gottfried Seebaß järeldab: „Huti ristimine kujutas eshatoloogilise pitseerimisena endast pigem laialipillutatud üksikute väljavalitute „märgistamist” ja suunas pilgu allesjäänud lühikesest ajajäägist üle libisedes eelseisvale Jumala kohtule patuste üle, millest siis kokkukogutud pitseeritud pidid osa võtma.”

Werner Packull on nimetanud Hut'i „üleminekuliikumiseks” hiliskeskaja müstikast protestantlikku sektiideoloogiasse või spiritualismi, aga ka üleminekuks sotsiaalrevolutsioonist, mille eesmärke polnud võimalik täide viia, sellisesse liikumisse, mis tõi endaga kaasa kas eraldunud koguduste tekke või ka nende lagunemise. Hans Hut arreteeriti Augsburgis 1527 ja ta sai põgenemiskatsel surma. Liidri kaotus ja maailmalõpu ärajäämine hajutas küll liikumise vormiliselt, kuid tema spiritualistlik vaimuõpetus elas edasi uutes vormides.

„Tõde on surematu!” – seda motot kannavad peaaegu kõik Balthasar Hubmaieri teosed.

Positiivset suhtumist ülikkonda ja kristlaste osalemisse sõjateenistuses esindab Balthasar Hubmaier (1485–1528). Saksamaa reformatsioonikontekstis on ta üks tähelepanuväärsemaid usu tõe ja kiriku uuenemise eest võitlejaid ning ristijateliikumise silmapaistvamaid teolooge. Vastaste jaoks oli ta „taasristijate sekti pea ja õilsaim mees”, kelle õpetatusele ja kõneosavusele avaldasid tunnustust ka tema kriitikud. Trento kirikukogu nimetas teda koos Lutheri, Zwingli, Calvini ja Schwenckfeldiga „heresiarhiks”. Varane luterlus liigitas Hubmaieri „usumäratsejate” hulka, kes kuulusid ühte patta paavstluse, ordude ja sektidega. Hubmaieri ilmalikud ülemad kiusasid teda taga kui mässajat. Ristijateliikumise ridades on Hubmaierist positiivse, kuigi puudustega pildi andnud „Hutteri vendade vanim kroonika”. Kiidetud on tema haridust ja kirjutisi ristimisest ning õhtusöömaajast, kuid maha on vaikitud oluline traktaat „Mõõgast” (1527), sest hutterlased ei leppinud Hubmaieri positiivse suhtumisega ilmalikku ülikkonda.
Freiburgi ülikoolis oli Hubmaieri õpetajaks katoliiklik teoloog Johannes Eck. Ka Hubmaierist sai teoloogiaprofessor ja Maarja kiriku jutlustaja. Akadeemilise karjääri kõrgpunktis – ta oli just saanud Ingolstadti ülikooli prorektoriks – otsustas ta 1516. aasta jaanuaris kõigile ootamatult minna Regensburgi toomkiriku jutlustajaks. Seal tõusis Hubmaier religioosse rahvajuhi rolli, kui ta ühines juutide finantstegevuse vastase poleemikaga. Kuna sealsed juudid nautisid keiserlikku kaitset, kaevati Hubmaieri peale ja ta pidi riigipäeval Maximilian I ees aru andma. Pärast keisri surma aeti juudid siiski Regensburgist välja, sünagoog lammutati ja asemele ehitati Maarjale pühendatud kabel. 17 hubmaier

Imettegevad ikoonid meelitasid palverändureid ja uue liikumise juhiks sai karismaatiliste jutlustega Hubmaier. Kuid ka Regensburgist lahkus ta ootamatult ja sai Austria provintsilinnas Waldshutis Maarja kiriku jutlustajaks. Preestrikohustusi täitis ta väliselt veel hoolikalt, kuid tema sisemine muutus oli alanud. Pauluse, Erasmuse, Melanchthoni ja Lutheri kirjutised suunasid teda antiikkiriku ja selle teoloogide pärandi juurde. Lutherilt õppis ta, et oluline on Jumala sõna jutlustamine, mida kuuldakse usus ja viiakse ellu armastuses. 1523. a kevadeks oli otsus reformatsiooni kasuks juba langenud. Samal aastal tegi ta jutlustajana ringreisi Šveitsis. Zürichis kohtus ta ka Zwingliga ja neil oli põhjalik vestlus lasteristimise teemal, mida nad tol hetkel mõlemad eitasid.
Waldshuti naastes hakkas ta rae toel ette valmistama missareformi. Religioonikõneluste tarbeks koostas Hubmaier reformatoorset programmi sisaldavad „Kaheksateist lõpukõnet”: üksnes isiklik usk kui Jumala armulikkuse äratundmine teeb inimese Jumala ees õigeks. Kõik katoliku kiriku inimlikud õpetused ja kombed kuulutati ülearusteks ning nende preestrid pidid linnast lahkuma. Keisri vend Ferdinand ähvardas oma sõnakuulmatud alamad korrale kutsuda. Pingelises olukorras otsustas Hubmaier minna Schaffhausenisse, et suluseisus linnale poliitilist mänguruumi luua.

Seal kirjutas Hubmaier teesid Johannes Ecki vastu, mis dokumenteerivad suhete katkestamist vana kirikuga. Traktaat „Ketseritest ja nende põletajatest” oli otsustav sõnavõtt inkvisitsiooni vastu ja oluline panus usuvabaduse arengusse. Ta nõudis, et ilmalike ja vaimulike argumentide ning võimupädevuse segunemine peab evangeeliumi pärast lõppema. Kiusatud ja kahtlustes usk ei ole Hubmaieri jaoks kohe hereesia, vaid kõigest üks peatus tõe juurde viival teel. „Tõde on surematu!” – seda motot kannavad peaaegu kõik Hubmaieri teosed.

Kui ta oktoobris 1524 Waldshuti tagasi tuli, hakati jumalateenistusi pidama saksa keeles, kirikutest kõrvaldati pildid ja sakraalsed esemed. Poliitilised pinged aga kasvasid ja Zürichist tuli väike salk vabatahtlikke linna kaitsma. Nende seas oli ka „Grebeli ringist” pärit mehi. Waldshut oli liidus ka ülestõusnud talupoegade toetussalkadega. Hubmaier ei õpetanud „mõõgameelevallast” loobumise vajalikkust. Habsburgid olid sel hetkel hõivatud Prantsusmaaga sõdimisega ja neil polnud provintsilinna karistamiseks lihtsalt aega.

Järgneb aprillikuu Teekäijas