Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand XIV

04/2018 16 m6lestus viinis
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari 2017 Teekäijas

Balthasar Hubmaier ei tahtnud usuristimisega kiirustada. Ta oli rohkem huvitatud kontaktidest Zwingliga kui Zürichi ristijate separatistlikest taotlustest.
Talupoegade ja waldshutlaste väed olid võidukad ning hetk muutusteks küps. Esimesel ülestõusmispühal 1525. a ristis Reublin esmalt Hubmaieri ja 60 linnakodanikku ning seejärel ligi 300 linnakodanikku ja suurema osa raehärradest. Pärast ristimist pühitseti missat lihtsa mälestussöömaajaga. Waldshutis oli tekkinud „territoriaalne ristijateliikumine”. Siinne reformatsioon võttis radikaalse suuna ja esialgu näis see olevat võimalik ka Zürichis, kuid seal osutasid Zwingli ja raad otsustavat vastupanu. Koostöö asemel vallandus literaarne tüli. Zwingli oli juba mais kirjutanud traktaadi „ristimise salgajate” vastu ja asunud toetama lasteristimist. Hubmaier vastas juulis selle hoolika ümberlükkamisega.

Ristimine on usu „kohustuslik märk” ja Kristuse õhtusöömaaeg on armastuse „kohustuslik märk”.

„Usklike kristlikust ristimisest” kuulub tolle aja parimate usuristimist põhjendavate kirjutiste hulka. Kristlase elu seisneb sõna, usu, ristimise ja teo järgnevuses. Alguse moodustavad jutlus, meeleparandus ja usk andeksandmisse. Seda protsessi nimetab ta „vaimuristimiseks” ja kirjeldab uuestisünnina, mille teostab Püha Vaim. Sellele järgneb nii patu kui ka usu tunnistamine ja kohustus „uueks eluks Kristuse reeglite kohaselt” ning enese allutamiseks vennalikule karistusele ja põlupraktikale. Kõik see seotakse omavahel veeristimise aktis, mis on avalik tunnistus ja mille kaudu liidetakse usklik inimene Kristuse kogudusega.
Ristimine muutub väliselt nähtavaks pöördetähiseks uuenenud sisemisele kvaliteedile, mis omakorda tungib uskliku inimese välisesse käitumisse. Ristimine on usu „kohustuslik märk” ja Kristuse õhtusöömaaeg on armastuse „kohustuslik märk”. Kristuse kannatuse meenutamine kutsub esile tugeva sisemise liikumise, mis paneb kristlased tegutsema. 17 hanni meriloo

Ristimine ja õhtusöömaaeg annavad kristlasele usu ja armastuse kohustuse teha maailm „vagaks ja õiglaseks”. Maailm muutub misjoni- ja ühtlasi sotsiaalseks tegevusväljaks. Traktaadis „Mõõgast” tegeles Hubmaier ka tahtega võtta vastutus maailma eest: kristlased on suutlikud ja selleks kutsutud, et kanda vaimumõõga kõrval ka ihulikku mõõka „vagade kaitseks ja kurjade hirmuks”. Lisaks aktiivsele kaastööle maailma kujundamisel väärib püüdlemist ka kristliku ülikkonna staatus, sest neil on vajalikud eetilised eeldused inimliku kooseksisteerimise tagamiseks. Teoloogia suubub kristlikku eetikasse: kristlane ei ela maailmast eraldatuna, vaid kannab vastutust ühtlasi maailma „eest”.

1525. a sügisel halvenes Waldshutis poliitiline olukord. Haigestunud Hubmaier ei suutnud linna kapituleerimist enam ära hoida ja detsembris põgenes ta koos abikaasaga Zürichisse, sellal kui katoliiklike Habsburgide väed Waldshuti vallutasid. Zürichi perioodi on ta nimetanud oma elu raskeimaks. Pärast põgusat peatumist ristijatest sõprade juures võeti ta vahi alla. Piinamine murdis vastupanu, ta ütles oma usust avalikult lahti ja lahkus seejärel koos abikaasaga Zürichist.

Surematu tõe eest võitleja Balthasar Hubmaieri märtrisurm oli parim tunnistus tema usu ja teoloogia tõsidusest ning jõust.

Uueks kodupaigaks sai neile Määrimaal asuv Nikolsburg, kus „Zwingli vaimus” reformatsioon oli juba kanda kinnitanud. Määrimaale põgenesid kümned tuhanded ristijad Tiroolist ja Lõuna-Saksamaalt. Maaisand Leonhard von Liechtenstein lasi end ristida ja Hubmaieril õnnestus tema abil teoks teha „ülikkondlik ristijate reformatsioon”. Hubmaieri positiivne suhtumine ülikkonda oli teiste ristijatest juhtidega võrreldes sedavõrd erandlik, et teda võib nimetada ka ristimismeelseks kirikureformaatoriks. Seal saavutas ta selle, mida radikaalsed reformaatorid olid tahtnud teostada (paraku edutult!) Zürichis.

Hubmaierile oli kogudus „Kristusesse uskuvate inimeste väline kogum ja osadus ühes Issandas, ühes usus ja ühes ristimises”. Ta rõhutas ristimise alusel kiriklikult organiseeritud kohaliku koguduse sõltumatust. Siin õnnestus Hubmaieril olla veel kord suure usuliikumise keskpunktis. Ristijatega ühinesid ka Nikolsburgi luterlikud pastorid ja isegi katoliku piiskop. Koguduses oli peagi üle kolme tuhande liikme. Probleeme oli aga paljude koguduseliikmete eluviisidega. Nende puudujääkidega võitles Hubmaier mitmete kirjutise abil. Ristimise ja õhtusöömaaja vormelitega andis ta kogudusele kindlakujulise korra. Kahes tahtevabadust käsitlevas traktaadis tulid esile tema ristijateteoloogia olulised tagamaad.

Tõsise kriisi vallandas Hans Hut, kes tuli 1527. a kevadel Nikolsburgi. „Maailmalõpujutlustega” kuulsaks saanud Hutile oli ristimine vaid väljavalitute pitseerimine ja nähtav kogudus täiesti ebaoluline. Tagakiusu tõlgendas Hut lõpuaja märgina ja see leidis uskujaid ka Hubmaieri koguduses. Huti suhtumine kristlikku ülikkonda ja nende „mõõgameelevalda” oli eitav.

Huti jutlustajatöö Nikolsburgis oli Hubmaieri silmis mässuline tegevus. Ta tahtis Hutiga avalikult väidelda ja koostas selleks „Nikolsburgi artiklid”. Väitluse võitis Hubmaier, kelle poolele asus ka maaisand. Hut arreteeriti, kuid tal õnnestus sõprade abil põgeneda ja linnast kaduda. See avalik konflikt oli märk pikemaajalisest käärimisprotsessist ristijate seas ja tähistas ühtlasi Hubmaieri juhitud ristijatekiriku lagunemise algust. Šveitsi vennad olid põhimõtteliselt eitanud mõõga kasutamist. Hubmaier, kes oli kogu elu vältel olnud ülikkonna teenistuses ja kogenud nende positiivset rolli reformatsiooni elluviimisel, suhtus küsimusse sootuks teisiti.
Põgenike seas oli Nikolsburgi tulnud palju Šveitsi vendi, kes toetasid pigem Huti vaateid. Seetõttu ei toonud Huti põgenemine probleemile lahendust. Traktaadiga „Mõõgast” kaitses Hubmaier oma käsitlust, et kristlased tohivad osaleda ka ülikkonna võimutarvitustes ja on lausa kohustatud elama aktiivset poliitilist elu. Hubmaieri vaadete põhjal lõhenes ristijateleer kaheks: 1) Mõõgamehed (Schwertler) olid valmis ise relvastatud vastupanu või ülikutele relvateenistust osutama ja 2) sauamehed (Stäbler) püüdsid konfliktidest patsifistlikult kõrvale hoida ja vajaduse korral „saua kätte võtta” ning rännata paika, kus nad saavad takistamatult oma usuelu elada.

Hubmaieri tegevus Nikolsburgis oli aga tõsiselt häiritud: sauamehed rajasid linnas iseseisva koguduse, maaisand aga reageeris reformatsiooni lõhenemisele saksa päritolu ristijate väljasaatmisega oma valdustest. Kuningas Ferdinand üritas omalt poolt ületada konfessionaalset lõhenemist ja andis välja mandaadi, et kõik alamad peavad järgima Wormsi edikti, mille kohaselt on riigis ainsaks usuks rooma-katoliku usk.

Esmalöögi alla sattusid ristijatest „rahvajutlustajad”. Kuninga surve alla sattus ka Nikolsburgi maaisand. Hubmaier ise langes koos abikaasaga 1527. aasta suvel teadmata põhjusel austerlaste kätte vangi ja viidi Viini, kus teda piinati ja kus ta kirjutas „Aruande usust”, mis ilmus 1528. Ta mõisteti süüdi ja põletati 10. märtsil 1528 Viinis ning tema naine Elsbeth uputati kolm päeva hiljem Doonausse. Surematu tõe eest võitleja märtrisurm oli parim tunnistus tema usu ja teoloogia tõsidusest ning jõust. Tema õpetus ristimisest ja õhtusöömaajast elas ristijateliikumises edasi, kuid kahetsusväärselt ei leidnud 16. saj separatistlikus ristijateliikumises omaksvõttu teoorias ja praktikas läbiproovitud käsitlus maailmas kannatavast, kuid samas siiski maailma eest vastutavast kristlaskonnast.

Kulus sajandeid, kuni baptismis hakati Hubmaierit pidama üheks „reformatsiooniaja usuisaks”, kes teoloogina ja jutlustajana oli edukas ning suutis (lühiajaliselt) ellu viia reformid, mis muutsid kindlas teostumispaigas siiski radikaalselt 16. saj ühiskonda. Hubmaieri võlu seisneb mitte niivõrd tema elu välises dramaatilisuses, vaid pigem elu sisemiselt kujundavas teoloogias. Järjepidevus hiliskeskaegse mõtlemisega, väärtuslike mõtete omaksvõtt eri reformatoorsetest teoloogiatest ja iseseisva reformatoorse ristijateteoloogia väljaarendamine – see kõik ei lase Hubmaierit paigutada kindlalt ühegi reformatsioonileeri ridadesse. Tema teoloogia, usu ja elu summa on vaade, et kõik peab nähtavaks muutuma ja tõeks osutuma aktiivses, maailma muutvas kristluses.