Aprill 2021 
Toivo Pilli, Kirikuajaloo õppejõud
Mõne aasta pärast tähistatakse 500 aasta möödumist anabaptistliku liikumise algusest. Mida tõi endaga kaasa nn reformatsiooni kolmas laine, mis sai alguse Šveitsist Zwingli järgijate hulgast, kes olid oma õpetajaga võrreldes radikaalsemad? Milles seisnes nende juurte juurde pöördumine? Nad loobusid lapseristimisest ja rõhutasid, et kogudus on osaduskond, mitte hierarhiline struktuur. Nad keeldusid osalemast tollastes võimustruktuurides.
Eesti vabakogudusedki on anabaptiste pidanud oma eeskujuks. Näiteks on Osvald Tärki ja Robert Võsu inspireerinud anabaptismi teoloog Balthasar Hübmaier, kes küll tunnistas, et ta võib eksida, sest on ainult inimene, aga... „tõde on surematu“.
Muidugi on ajaloosündmuste alguse tähistamine alati kokkuleppeline. Eks on kokkuleppeline ka see, et 1517. aastat peetakse luterliku reformatsiooni alguseks. Millisest sündmusest lähtutakse anabaptistide juubeli tähistamisel?
Ühel 1525. aasta jaanuarikuu õhtul kogunes pool tosinat meest salaja Zürichis Grossmünsteri kiriku lähedal olevas majas, mis kuulus Felix Manzile. Linnavalitsus oli andnud kogunemise keelu, kuid Piibli uurimist ja palvetamist, olgugi suletud aknaluukide taga, ei tahtnud see usu-uuendajate rühm kuidagi ära jätta. Tol õhtul valitses sisemine pinge, Jumala tahte otsimise ärevus. Uue Testamendi valgel näis laste ristimine õigustamatu. Sellel õhtul leidsid kokkutulnud, et ei piisa ainult usuristimise pooldamisest, vaid seda tuleb ka praktiseerida. Üks kokkutulnutest, Conrad Grebel, ristis seejärel Georg Blaurocki ja see omakorda ristis teised, nende „usu ja teadmise“ peale, nagu ütleb huteriitide kroonika.
Anabaptistid loobusid lapseristimisest ja rõhutasid, et kogudus on osaduskond, mitte hierarhiline struktuur.
Muidugi ei olnud ristimise küsimus ainus, mis anabaptiste iseloomustas. Samavõrd tähtis oli usu praktiseerimine argielus. Peagi võis märgata anabaptistlike ideede levikut mujalgi Euroopas, kus vaimne pinnas oli küps otsustava jüngerluse esilekerkimiseks. Ajaloolased rõhutavad, et tegemist on polügeneetilise nähtusega – sarnased seisukohad ja praktikad kerkivad esile korraga mitmel pool: lisaks Šveitsile veel Lõuna-Saksamaal, Määrimaal, Austrias, pisut hiljem juba Hollandis ja mujal.
Tänaseks on säilinud kaks peamist anabaptislikku suunda: huteriidid ja mennoniidid ehk Jakob Hutteri ja Menno Simonsi vaimsed järeltulijad. Esimene on ajalukku jäänud anabaptistliku ühiselu arendajana, sest ta oli veendunud, et algkristlikku seisukohta „ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine“ peab teostama ka tänapäeval. Teine loob pärast Münsteri katastroofilisi sündmusi tasakaalu, selgitades, et väevõimuga usuliste seisukohtade kehtestamine Vana Testamendi vaimus on eksitus. Sellinegi peatükk on anabaptistide ajaloos olemas. Menno Simons rajas kogudusi ja töötas väsimatult rahumeelse anabaptismi juurutamiseks. Anabaptismi peasuund oligi rahumeelne, hoidudes igasugusest relva kasutamisest.
Mida võiksid tänapäeva kristlased anabaptistidelt õppida? Vahest kõigepealt jüngerluse tähtsust, mida see usuliikumine ise nimetas Kristuse järgimiseks. Ei piisanud lihtsalt väliste kommete täitmisest, kui sellega ei kaasnenud sisemine ja väline elumuutus. Kristust õpib tundma ainult see, kes temale kuuletub ja teda järgib elu tegelikkuses.
Kristuse järgimine sisaldas kannatusi ja tagakiusu. Katsumusi ei olnud vaja vältida, ja neid ei saanudki vältida. Sulane ei ole suurem kui tema isand. Tagakius aitas tegelikult kaasa 16. sajandi anabaptismi levikule. Otsides uusi elukohti, võtsid nad kaasa oma usu ja eluviisi. Tõsi küll, mitmed liikumise juhid surid märtritena, kuid see kinnitas vaid veendumust, et jüngerlus tähendab Kristuse tunnistamist nii elus kui surmas.
Kahtlemata on anabaptistid aidanud juurutada osaduslikku kogudusemudelit. Nad loobusid koguduse hierarhilisest käsitlusest. Juhid olid muidugi tähtsad, kuid nad ei olnud mingis eriseisuses. Nemadki pidid arvestama osaduskonna ühise tunnetusega. Muidugi on elutegelikkus alati kirjum ja mitmekülgsem kui ideaal, aga usukogukonna roll muutub anabaptistide hulgas olulisemaks kui varasemates koguduslikes mustrites. Vastutus üksteise ees, üksteise nõuannete kuulamine ja kuuletumine oli lahutamatuks osaks selle usuliikumise elust. Individualismi kalduvatel aegadel nagu praegune võib anabaptistide eeskuju osutuda väga vajalikuks.
