Priikogudused – eraldumine ja ühinemine

7/2008 Enn Veevo, refereeris oma KUS lõputööd

Ridala viie venna leivamurdmisest 13. septembril 1882 tähistame priikoguduste sünnipäeva.

Läänemaa ärkamine, üks XIX sajandi olulisimatest vaimulikest sündmustest Eestimaal, sai aluseks kahele neljast uskkonnast, millest peale Teist maailmasõda moodustati Eesti EKB Liit. Baptistikoguduste ajalugu on meile kahtlemata paremini tuttav, kuid samast ärkamisest said alguse ka priikogudused, mis tegutsesid iseseisvana kogu Eesti esimese iseseisvusaja ning ühinesid alles nõukogude võimu välisel survel koos muude vabakogudustega EKB Liitu.

Läänemaa ärkamine ei olnud Eestisse väljast toodud vaimulik liikumine. Alguse sai ta hoopis eestirootslaste juurest. Nimelt läkitati 1873. aastal rootsi luterlike koguduste õpetajate palvel Eestisse kooliõpetajaid, kes õpetaksid rahva lugema. Eestisse saabunud viiest õpetajast on ajalukku läinud T. E. Thorén Noarootsis ja L. J. Österblom Vormsis, kes lisaks õpetajatööle hakkasid usklike inimestena kuulutama ka evangeeliumi.

Õige pea puhkes Noarootsis vaimulik ärkamine, sellele järgnes ärkamine ka Vormsis. Rootslaste hulgast levis see peagi eestlaste sekka. Kristjan Engbusk, kes oli Noarootsis usule tulnud, asus peale Thoréni juhitud Paslepa seminari lõpetamist kooliõpetajaks Österbysse ja hakkas seal samuti – oma õpetaja Thoréni eeskujul – äratuskoosolekuid pidama. Sealt levis ärkamine edasi Lääne-Nigula ja Ridala kihelkonda ning Haapsallu.

Oma usukogemust jagati naabrite ja külarahvaga, kuid misjonirännakuid tehti kaugemalegi.

Läänemaa ärkamisele olid iseloomulikeks joonteks tugev meeleparandus, usuline pöördumine, millega kaasnes üleloomulik rõõm, mida väljendati hõiskamise, käteplaksutamise ja „hüppamisega". Esialgu ei olnud tegemist veel kogudustega, pigem äratusliikumisega, mis jäi kiriku raamidesse ja mida ka kirikuõpetajad mõnelgi pool toetasid.

Pöördunud inimesed tundsid aga peagi vahet endi ja kirikuskäivate kombeusklike vahel ning 1876-1877 hakkasid nad Vormsi rootslaste hulgas, hiljem aga ka Läänemaal pidama omavahelisi leivamurdmisi. Ka Ridalas tekkinud eestlastest usklike rühm sai nendest leivamurdmisest kuulda ning nad käisid 1882. aasta sügisel Vormsis asja uurimas. Sealt saadud teadmiste alusel pidasid 13. septembril 1882 viis Ridala venda Hans Ransbergi juhtimisel esmakordselt ühist leivamurdmist, mille pärast kõik viis osalejat heideti luterlikust kirikust välja. See kuupäev on saanud päevaks, mil me tähistame priikoguduste sünnipäeva. Võib tekkida küsimus, miks just siis? Omavahelisi leivamurdmisi oli ju peetud varemgi. See sündmus on aga oluline just oma tagajärgede tõttu. Luterliku kiriku õpetaja otsustav tegutsemine ja kogudusest väljaheitmine muutsid vältimatuks ärganute uue kogudusliku identiteedi tekkimise.

Uus kogudus, ehkki osa selle liikmeid veel luteri kiriku nimekirjas, nimetas end priikoguduseks. Sama, 1882. aasta sügisel toimus Ridalas ka esimene usklike ristimine, esialgselt küll piserdamise teel. 1. detsembriks oli Ridala priikoguduses juba 40 ristitud liiget. Peagi alanud tagakius ja usulised segadused viisid noore koguduse otsima kontakti registreeritud kogudustega. Haapsalus viibinud suvitajate kaudu saadi Peterburi Saksa baptistikoguduse jutlustaja A. R. Schiewe kontaktid. Kohtumisel Schiewega selgusid ristimisel tehtud vead, vähemasti Schiewe ja Saksa baptistide arusaamadest lähtudes. 1884. aasta algul külastas Schiewe esmakordselt Eestit, ristides Ungru jõel 24. veebruaril esimesed inimesed vee alla vajutamisega ja pannes nii aluse Haapsalu Baptistikogudusele. See päev on saanud Eesti baptismi sünnipäevaks.

Peagi ilmnesid erinevused usklike vaimulaadis, mis poolitas ärkamise baptisti- ja priiliikumiseks. Läänemaa usklikele omane usuline vaimustus oli Schiewele arusaamatu ja vastuvõetamatu, samal ajal tundus ka Ridala koguduse ajaloo kirjutanud M. Buschi sõnul entusiastlikumatele ärganutele, et „baptistid olla vaimulikkude õnnistuse vastased ja purjetada ainult surnud kirjatähe all." Vaimulaadide erinevuse tõttu jäid Ridala usklikud 1884. aastal loodud Haapsalu Baptistikogudusest välja ning moodustasid esialgu omaette priikoguduse.

Sama tendents ilmnes ka Hiiumaal. 1884. aastal ristis Schiewe Hiiumaal 40-60 inimest, pannes aluse Kärdla Baptistikogudusele. Kaks aastat hiljem Kärdla kogudus iseseisvus. Kogudusevanemaks valiti Peeter Kaups. Sama aasta suvel lõhenes kogudus spontaansema ja priilaslikuma ning tõsimeelsema ja baptistlikuma usulaadi eraldusjoonelt. Peet Saueri juhtimisel alustas tööd Palade Priikogudus. Selle tekkimine oli sõltumatu Ridala Priikogudusest, kuigi kontaktid Ridalaga olid olemas juba varasemast ajast. Koostöö kestis mitmete aastate jooksul kuni Ridala koguduse liitumiseni baptistidega. Seejärel kujunes priikoguduste keskuseks Palade.

Peame märkima, et olulisi õpetuslikke erinevusi priilaste ja baptistide vahel ei olnud.

Priikogudused jäid vähemalt alguses küllaltki spontaanseteks usklike rühmadeks, kus puudusid nii protokolliraamatud kui liikmenimekirjad. Aastate jooksul kogesid nad tugevat tagakiusu võimude poolt. Alles 1906. aastal said priilased koosolekute pidamise loa, koguduste ametlik moodustamine toimus alles Eesti Vabariigi iseseisvumise järel.

Priikogudustele oli südamelähedane evangeeliumi kuulutamine. Oma usukogemust jagati naabrite ja külarahvaga, kuid misjonirännakuid tehti kaugemalegi. Misjoni-innukus oli üheks põhjuseks, mille tulemusel prii-usk levis ja rajati uusi usklike gruppe – esialgu ametliku loata tegutsevaid kogudusi. Hiiumaal loodi peagi kogudused – või oleks õigem öelda osakonnad – Jaussa ja Külamale (Emmastesse). 1896. aastal kuulutati priilaslikus usuvormis evangeeliumi Saaremaal. Seal loodi kogudused Kuressaarde, Vanamõisa, Kalmule ja Eiklasse. Läänemaal olid töö keskusteks Massu, Mäevalla, Haeska, Kirbla ja Haapsalu. Peagi levis ärkamine Läänemaalt välja Tallinna, Kehrasse, Naissaarele, Paldiskisse, Jälgimäele ja koguni Narva. Mitmeid misjonireise tehti ka Venemaal elavate eestlaste juurde, kaugeimad neist ulatusid Simbirskisse. Robert Võsu hinnangul on kaks kolmandikku meie vendlusse kuuluvatest kogudustest alguse saanud priilaste evangeelse töö kaudu. Konkreetsemate töövormide otsimisel ühinesid paljud kogudused baptistidega, priikoguduste põhiliseks tegutsemisalaks jäid Läänemaa ja saared.

Peame märkima, et olulisi õpetuslikke erinevusi priilaste ja baptistide vahel ei olnud. Eelkõige oli erinevus vaimulaadis. Priilased hindasid spontaansust, tunnete vaba väljendamist, selget ja kindlat päästmiskogemust, millega kaasnes ülim rõõm. Koosolekutele oli omane plaksutamine ja hõiskamine, samuti tugev ja hoogne ühislaul. Samas otsiti äärmist lihtsust, ei kantud abielusõrmust, lipsu ega uhkemaid rõivaid. Põlu all oli ka koorilaul ja muusikainstrumentide kasutamine. Ka usulist haridust ei peetud oluliseks. Huvitav on, et priikogudused kujunesid välja iseseisvalt, ilma otseste väliste eeskujudeta või „impordita välismaalt." Robert Võsu on nimetanud priikoguduste teket Eesti rahvuslikuks usuliikumiseks, mis kujunes välja ärkamiste käigus.

Priilased hindasid spontaansust, tunnete vaba väljendamist, selget ja kindlat päästmiskogemust, millega kaasnes ülim rõõm.

Peale ametlike koguduste loomist Eesti Vabariigi aastatel hakati aktiivselt rajama erinevaid tööharusid. Peagi asutati esimesed pühapäevakoolid, hakati ehitama palvemaju ja peeti vaimulikke konverentse. 1930-date teisel poolel otsisid priikogudused aktiivselt väliskontakte, luues tihedad sidemed Inglismaa Apostelliku Kogudusega ja mitmete misjoniorganisatsioonidega. Samal ajal hakati välja andma oma ajakirja, mis sai nimeks „Armu Hääl" ja see ilmus kuni 1940. aasta suveni.

Peagi hakati mõtlema ka sarnaste põhimõtetega, kuid väliselt pisut erinevate koguduste ühendamisest ühte liitu. Esimene katse tehti juba 1921. aastal, mil Ridalas toimus priilaste ja baptistide ühendatud konverents. Kahel päeval vaagiti erinevusi ja sarnasusi. Enamuses õpetuslikes küsimustes oldi ühistel seisukohtadel. Pikemat arutelu nõudis laulukooride lubamine; viimaks jäeti selles küsimuses igale kogudusele vabadus korraldada asju oma arusaama kohaselt. Suurimaid lahkhelisid tekitas võimaliku ühise liidu nimi. Kumbki pool ei olnud nõus oma nimest loobuma, sobilikku ühist varianti ei leitud. Erinevaid arusaamu oli ka vaimulike ettevalmistuse, noorsooseltside ja abielusõrmuse kandmise küsimuses. Kõigis punktides kokkuleppele ei saadud ja ühinemist ei toimunud.

Uus ühinemiskatse toimus 2. veebruaril 1933. aastal Ridala palvemajas peetud „vennastuspäeval". Olulisi erimeelsusi ei esinenud, lepiti kokku korraldada mõlema liidu konverentsid Tallinnas samal ajal, luues nii võimaluse liitude ühinemiseks. Mõni kuu hiljem avaldas Karl Kaups „Teekäijas" pikema analüüsiva artikli ühinemisel ette tulla võivatest takistustest. Baptistide ja priilaste usulised tavad olid siiski mõneti erinevad. Muuhulgas leidis Kaups, et eriarvamusi võib tekkida järgmistes teemades: laulukoorid ja muusikainstrumentide kasutamine, noorsooseltsid, abielusõrmuse kandmine, teoloogiline kirjandus ja õppeasutused ning vaimulaad koosolekutel. Kaups jõudis seisukohale, et ületamatuid takistusi liitumisele siiski ei ole.

Eesti Baptisti Usuühingute Liidu konverentsi kolmandal istungil 23. juunil 1933 oli kohal ka priikoguduste esindus. Priiliidu juht Gustav Allik teatas oma sõnavõtus, et priikogudustes toimunud hääletuste põhjal oldi ühinemisele vastu. Allik nägi, et ühinemine „oleks surve avaldamine meie kogudustele" ning avaldas arvamust, et ehk viie aasta pärast osutub ühinemine võimalikuks. Baptistid omalt poolt olid ühinemiseks valmis. Priilased olid teatud määral kaitsepositsioonil. Kindlasti oleks neil omalt poolt olnud anda oluline panus ühises liidus koguduste elu ja vaimulaadi kujundamisel. Nad polnud kindlasti ainult mõjutatavad, vaid ka mõjutajad.

Ühinemine jäigi Eesti Vabariigi perioodil toimumata. Mõlemad liidud jätkasid tööd iseseisvalt. Priikoguduste liidus oli 1930-date keskel liikmeid umbes 2000, kogudusi 12. Enamus neist asus Lääne-Eestis, üks kogudus oli aga ka Tallinnas ja liitumist kaalus Tartu Vabausu kogudus.

Ühinemine toimus alles aastal 1946 ja siis juba välispidisel survel. Jumala abiga suutsid erinevad kogudused suruda maha omavahelised vastuolud ja jätkata koos jumalariigi tööd. Tänulikult võime tagasivaates öelda, et priilased on jätnud oma kustumatu jälje tänase Eesti EKB Koguduste Liidu ajalukku.

.