Esiteks Jumala Sõna. Ervin Roos 100

10/2008 Aarand Roos

13.09.2008 oli dr. Ervin Roosi sajas sünniaastapäev, mida tema kunagine töökoht Tartu Ülikooli klassikaliste keelte osakond tähistas sümpoosioniga. Seal esinesid ettekannetega ka tema kaks nooremat poega, arheoloog Paavo Roos Lundist ja keeleteadlane Aarand Roos Tallinnast. Viimane kõneles oma isa tegevusest vaimulikul alal, eriti EELK Piiblitõlkekomisjonis Stockholmis, mille tööde viljana ilmus Briti ja Välismaa Piibliseltsi väljaandel Londonis 1968 eestikeelse Piibli uustõlge.

Minu isa Ervin Roosi vana-kreeka keele oskust, kreeka kultuuriruumi tundmist ja suurt lugemust läks tarvis ka vaimulikus valdkonnas. Ta oli nimelt sündinud usklikku perekonda ja noores eas läbi teinud usulise ärkamise. Tal olid küll nii-ütelda lihtsad vanemad – ehitustööline ja majateenija –, kuid ainsast pojast pidi ometigi saama õpetlane, suuresti tänu tema nõo Siegfried Aaslava innustamisele. Aaslavast sai hiljem teoloogia professor; minu isale oli ta lihtsalt "Sihvka". Ervin Roos ühines Tartus Immaanueli baptisti kogudusega, kus ta tegutses noorte seas, juhatas koguduse segakoori ja kuulus koguduse nõukokku. Treffneri koolist ja Tartu Ülikoolist omandatud haridusega pühendus ta ka Piibli-tekstide uurimisele ja hakkas jutlustama.

.

Sellel alal iseloomustas teda järelehüüdes Torontos ilmuvas ajakirjas "Usurändur" (nr 5, 1962) teoloogia doktor ja baptisti-jutlustaja Evald Mänd, kirjanikunimega Ain Kalmus: "Ervin Roosi tunti hea kõnelejana, kelle esinemist alati suure huviga oodati. Ta kuiva huumoriga soolatud ettekanded üllatasid oma uudsete seisukohtadega ja vaimukate mõttevälgatustega. Kuid oma olemuselt oli ta siiras ja alandlik usuinimene, kel usk pole sõnakõlksuks, vaid elufilosoofiaks ja -viisiks. Klassikaline haridus võimaldas tal uustestamentlikku ja varakristlikku ala tunnetada ja nii mitmedki tumedad kohad Pauluse kirjades muutusid tema seletustes plastiliselt elavaks ja kaasaegseks."

Isa enim-tsiteeritud jutlus on ilmselt "Aamen". Peaaegu iga kord, kui olen viibinud Torontos või kohanud mõnda eesti usklikku Torontost, on minule seda tema kõnet meelde tuletatud. Ei, "Aamen" ei ole mitte selle pealkiri, ka mitte sisuline kokkuvõte, vaid kogu jutlus ise, selle esimene ja viimane sõna. Nimelt toimus Torontos 1959. aastal vaimulik konverents ja juubelinädala jumalateenistustel oli palju jutlustajaid. Ühe koosoleku suhtes oli kokku lepitud, et see kord on vend Roosil "vaba päev", kuid ta istus ometi kuulajate hulgas. Koosoleku juhataja, teda silmates, kutsus teda tungivalt poodiumile. Isa läks tõrkudes ette olukorda selgitama: "Kui sul midagi muud ütelda ei ole, siis ütle Aamen!" Ütleski, ja tuli kantslist alla.

Ervin Roos oli kuni 1962. aastani Eesti Baptisti Keskkoondise Rootsis (EBKR) aseesimees ja Võõrsilasuvate Eesti Baptistide Keskkoondise (VEBK) juhatuse liige.

Sõjajärgses maapaos ähvardas emakeelne Jumala-sõna jääda defitsiitseks. Kogu Piibli saadaolev eestikeelne tõlge (trükitud 1926 ja selle uustrükk Rootsis 1945 Briti ja Välismaa Piibliseltsi poolt) oli vananenud keeleliselt ja nooremale põlvkonnale ka kirjaviisi poolest: ikkagi gooti tähed. Eestikeelse Piibli 200. aasta juubeliks 1939 välja antud Uus Testament Harald Põllu tõlkes anti Londonis välja uustrükina 1947.

Ometi tundis pagulaskond muret ja vastutust kogu Eesti rahva vaimse tervise pärast, sest Nõukogude okupatsiooni all vaevlevas Eestis polnud vaimuliku kirjanduse väljaandmist lähiajal lootagi. 1739. aastast peale eksisteeris eesti keeles üksainus täielik Piiblitõlge. Valik seisis nüüd selle vana tõlke järjekordse parandamise-kohendamise ning täiesti uue tõlke valmistamise vahel. Olemata ressursside kiuste võeti vastu julge väljakutse: asuda uue piiblitõlke kallale.

Juba 5.05.1952 oli Stockholmis asuvas EELK Komitees arutatud uue piiblitõlke vajadust, kuid küsimus oli edasi lükatud. 21.10.1954 pidasid vaimulikud Johann Kõpp, Toomas Põld ja Richard Koolmeister piiblitõlke asjus koosoleku. Seejärel pöördus Koolmeister mitme eesti haritlase poole üleskutsega EELK Piiblitõlke komisjoni moodustamiseks; see moodustati 21.03.1955 piiskop Johann Kõpuga esimehena. Ettepanek koostööks tehti ka meie isale, kes vastas piiskop Kõpule 5.04.1955: "Tänan Teid südamest selle austava ja usaldusliku ülesande eest, mille EELK Komitee minule on teinud mind piiblitõlke komisjoni liikmeks nimetamise näol. Püüan teha oma parima UT osas."

Stockholmis ilmuvas "Teatajas" ilmus 23.10.1955 väike teadaanne: "Piibli tõlkekomisjoni liikmeiks otsustas EELK Komitee paluda abipraost theol. lic. R. Koolmeistri, õp. T. Põllu, mag. J. Aaviku, prof. A. Rauni ja prof. E. Roosi. Komisjoni esimeseks ülesandeks on läbi vaadata praost H. Põllu Uue Testamendi tõlge ning teha selles hädavajalisi parandusi." Peatselt täienes koosseis õp. Endel Kõpuga, kelle peamiseks ülesandeks jäi VT redigeerimine ja korrektuuri lugemine. Samas oli ta komisjoni ainsaks palgatud liikmeks; seda võimaldas põgenikele loodud riiklik arhiivitöölise amet.

Tegelikult oli isa juba aasta varem kokku võtnud oma kriitika ja parandusettepanekud UT keeleküsimustes. Kirjas õp. Toomas Põllule 17. mail 1954, s.o poolteist aastat varem, oli ta esitanud 19 UT Piiblisalmi, mille kohta tal oli pretensioone kas grammatika või semantika vaatenurgast. Ta selgitas: "Ma ei tea, kas mu märkmed veel midagi aitavad, või on nad juba lootusetult hilinenud, kuid ma esitan nad siiski ja näen muidugi hea meelega, et nad lic. Koolmeistrile ette kannate. Aegade jooksul olen Uue Testamendi juubelitõlkes avastanud järgmised vead ja vääratused, mis, vähemalt osaliselt, ei tohiks olla vabandatavad variantide olemasolemisega."

Toon siin ühe näite Ervin Roosi taustakriitikast Apostlite tegude 25:12 kohta: ""Suurkohtuga" pole siin midagi tegemist. Kas s. 7 nimetatud juudid olid suurkohtu esindajad või mitte, seda me ei tea ja see ei ole ka tähtis, sest küsimuses, kas Paulus kui rooma kodanik allub keisri enda või maavalitseja kohtule, ei olnud juutide suurkohtul ega selle esindajail midagi ütlemist; selles asjas pidas Festus nõu oma õigusteadlastega, keda ta täbarate küsimuste puhul võis oma äranägemist mööda konsulteerida, nagu šveitsi tõlke märkus täie õigusega konstateerib. Seega: nõukogu!" Uue Piiblitõlke lõplikus versioonis jäeti selles kirjakohas ometigi "suurkohus" sisse.

Piiblitõlke edasine kronoloogia oli järgmine. 7.02.1966 oli Vana Testamendi tõlge valminud ja Uue Testamendi tõlge läbi vaadatud. 14.03.1966 anti käsikiri Briti Piibliseltsile trükkimiseks. 1968. aasta lõpul ilmus Piibel trükist ja levitamine algas kogu Eesti pagulaskonnas. Huvi selle väljaande vastu osutus nii suureks, et esialgsele tiraažile 5000 eksemplari lisati veel samal aastal 10000-lise tiraažiga teine trükk taskuformaadis. Lühikese vaheaja kestel jõuti ka kõrvaldada trükivigu, näiteks meile ühes kõige tuttavamas tekstis, Taaveti 23. laulu avasalmis "Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust!"

Nende ligemale 15 aasta jooksul, mis Piiblitõlke komisjon töötas ja aeg-ajalt Stockholmis töökoosolekuid pidas, praktiliselt olematute majanduslike ressurssidega, muutus isikuline koosseis mitu korda. Paljudes pagulasväljaannetes on ära toodud pilt, kus komisjon peab oma esimest töökoosolekut laua ümber istudes. Pilt pärineb ajalehest Stockholms-Tidningen Eestlastele 24.08.1956.

Sellesse auväärsesse seltskonda kuulus minu isa vaid pool nimetatud ajast, kuni surm viis ta ära 23.06.1962. Tema panust iseloomustas Endel Kõpp Stockholmis ilmuvas ajakirjas Eesti Kirik sept-okt 1978, tema 70. sünniaastapäeva puhul, kust ma osundan: "Ta võttis osa komisjoni koosolekuist kus puudutati peamiselt U.T. probleeme. Temal oli alati ühes rikkalik materjal, milles ta esitas olulisi parandusi niihästi keele kui stiili osas. Ta oli hästi tuttav tõlkimise probleemidega, tundis neid võimalusi ja piire, mis alati esinevad mõistete ja mõtete ülekandmisel üksteisest kaugel seisvate keelte puhul. Ja olles tegelik jutlustaja baptisti koguduses, ta teadis, mida usualuste püsimise huvides teataval korral nõutakse täpse või koguni traditsioonilise, olgugi vigase, sõnastusega. Ta jõudis läbi vaadata nn. 'proovitrüki' 70 peatükki ja esitas oma põhjendatud soovid ning parandused ühes tunnustusega seni tehtud tööle. Paraku pidi ta seda tegema juba haigevoodis ja varajane surm... lõpetas selle võimelise töömehe töö."

Edasi nendib Endel Kõpp: "Koostöö E.R.-iga, klassikaliselt haritud õpetlasega, oli meeldiv ja vaimselt rikastav. Iialgi ei olnud meil tarvis arutleda 'aabitsatõdesid'. Tema kohta kehtivad küll täie õigusega Siiraki sõnad (4:11): "Tarkus ülendab oma poegi ja võtab vastu neid, kes teda otsivad!"

Mis jälgi jättis siis Ervin Roosi töö selles 1968. aasta Piiblitõlkes? Pärast teda töötas komisjon edasi veel teine seitse aastat ja mõnedki tema ettepanekud "siluti üle". Endel Kõpu sõnutsi "ei olnud tema materjali võimalik kasutada, sest võõras ei saagi niisugust erialast panust õigesti paigutada. Sellest meil olemas olnud haruldasest, aga ootamatult kadunud võimalusest, on tõsiselt kahju."

Nii 1968. aasta Piibli ilmumise eel ja järel võeti palju sõna oikumeenilisuse küsimuses. Torontos ilmuvas ajakirjas "Usurändur" nr 4, 1969 avaldati arvamust, et "Piiblit kasutavad kõik uskkonnad, siis peaks komisjoni kuuluma kõikide suuremate uskkondade esindajad, ka ortodoks, katoliku ja baptistide esindajad, kuna Piibel pole üksinda luterlaste monopol". Sarnasel seisukohal oli E.V. saadik August Torma, kes oli Londonis Piibli trükkitoimetamise vahendajaks, ja rooma-katoliku kiriku vaimulik dr. Vello Salo.

Nii oli Ervin Roosi õlgadele suures ühisprojektis langenud ka "inter-konfessionaalne roll". „Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides. Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks." (1Kr 12:4-7)