Ühistöö jagamatu nimetaja all

10/2009 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Eesti baptismi 125. juubeliaasta kulmineerus ajalookonverentsiga Oleviste kiriku Maarja kabelis 19. septembril. Programmijuht, kirikuajaloolane dr Toivo Pilli märkis juba eelinfos, et „konverents pakub võimaluse paremini mõista vabakirikliku usuliikumise arengut, ajalookogemust ja enesemõistmise väljakutseid".

Avaettekanne oli Joosep Tammolt ja kandis pealkirja: „Kuidas ajalugu meid mõjutab? - Taak või tiivustus?" Esmalt küsis ta: „Mida me tänavu tähistame?" Üksteise järel ilmusid ekraanile aastapäevade kõnekad numbrid: 144, 127, 125 ja 20.

Esimene tähistab Johannes Schwani, kes teadaolevalt esimesena seletas maarahvale eesti keeles baptistide usutunnistust ja pidas vaimulikke koosolekuid.

Järgmine meenutab priilaste iseseisva töö algul toimunud leivamurdmist Ridalas.

Kolmas märgistab organiseeritud kogudusliku võrgustiku teket (baptistikogudused Haapsalus, Pärnus, Kärdlas ja Tallinnas).

Viimane number dokumenteerib, et 9. veebruaril 1989 rajati senise liidu järjepidevusel Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, mis tol hetkel koondas 80 kogudust 5793 liikmega.

Ilmselt ongi tänasel juubelikonverentsil korrektne rääkida meie liitvendluse kujunemisloost.

Meie usuliikumise minevik meenutab teatud mõttes Vana Testamendi Iisraeli rahva teekonda, kus üksikutel suguharudel oli eri aegadel kanda erinev roll. Ka meie ajaloos on eri etappidel tõusnud esile erinevad eesminejad.

Meie ühises minevikus on olnud:

1) Jumala sõna vaimselt uurijad, usu lapsed, „vana korra pooldajad",

2) armulapsed, kes igatsesid tundmise ja rõõmu sisse,

3) osaduse ja pühitsuse, avatuse ja allianssmeel taotlejad,

4) õpetusliku võitluslaadi järgijad jt.

Kogu selle ehitustöö juures on olnud oma prahti, mida on aidanud kuhjata eestlaste uhkus ja jonnakus, kuid seda ei pea täna korjama.

Ajaloost on teada, et mitme üldkirikliku sammu juures on olnud oma mõjutused ka riigivõimul ja välisel survel. Nii ütles Nikaia kirikukogule oma sõna Rooma keiser ja Põhjamaade kirikute ühinemisi suunas majanduslik surve.

Eesti erinevate vabakoguduste liikmed on ikka kandnud ühinemissoove, kuid murrangu tõi siin nõukogude võimu väline vits.

Ühinemise hetke aastail 1944/45 ilmestavad arvud:

Baptistid (1884) – 75 kogudust, 7500 liiget,

Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduste Liit (1905) – 16 kogudust ja 12 nelipühi kogudust, 3000 liiget,

Eesti Jeesuse Kristuse Evangeeliumi Usuühingute Liit ehk priilased (1882) – 13 kogudust, 2000 liiget.

Järgnenud kooskõndimise aastail vajas harjumist vanemate ja suuremate liikumiste „kaal", baptistidel oli olnud ka oma seminar. Tegelik katsumus saabus aga tagakiusu aegadel palvelate äravõtmise ja koguduste ühendamise näol. Probleeme kerkis avatud ja suletud leivamurdmise pooldajate vahel. Me polnud ka enam informeeritud maailmaliitude vastavate praktikate arengutest. Mitmes koguduses, eriti pärast ühendamisi, tekkis konflikte liidritest lähtuvalt. Noorem põlvkond suhtles varsti kõigi osapooltega, kust nad aga oma otsingutele vastuseid leidsid. J.Tammo tõi välja, et nad kuulsid, et on erinevusi, aga nad ise otsisid ja töötasid jagamatu nimetaja nimel.

EKB Liidu ajaloo viimase 20 aasta taotlusi on püüdnud suunata neli rõhuastust: me oleme piibellik, koguduslik, pühistuslik ja misjoni liikumine.

Põhiväärtusi on president esitanud ilmekalt ka meie pika nime EEKBKL esitähtedest lähtudes: Ehtsus, Elulisus, Kristuse-kesksus, Balansseeritud õpetus, Karismaatilisus ja Lihtsus.

Tulevikus on oluline:

  1. keskendumine mineviku asemel tulevikule,
  2. avatus erinevatele vaimulaadidele ja paljusus,
  3. keskendumine kohalikule kogudusele ja sellest lähtuvale misjonitööle,
  4. võim on hajutatud, vältima peaks võimu kontsentreerumist keskusesse,
  5. juhtimise ausus, läbipaistvus ja paindlikkus,
  6. hoonete ja struktuuride asemel inimestele ja töötegijatele panustamine,
  7. keskendumine vaimulikule haridusele (koguduses, seminaris, kõrgkoolides),
  8. reageerimise asemel proaktiivne ulatuvus kogukonda,
  9. keskendumine pühitsusele ja pühadusele (range isiklik moraal, kuid halastav ning andestav hoiak eksinute suhtes).

Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant Priit Rohtmets kirjeldas oma ettekandes, milline on Eesti EKB Liit kõrvaltvaataja tähelepanekutes. Tema nägi, et 125-aastane sünnipäevalaps oli omas ajas ka rahvuslik liikumine. Samas kui senistest rahvakirikutest vaadati õigeusu kirikule kui venepärasele ja luterlust nähti saksa asja ajajana. Baptismi esmased mõjutused tulid küll väljast, aga edasi töötasid eestlased juba ise.

Pärast käärkambri hubast kohvipausi ja kirjanduslaudadelt oma raamaturiiuli täiendamist oli konverentsi kavas meeleolukas slaidiprogramm liidu ajaloost ja tänapäevast.

Kuna Kõrgemal Usuteaduslikul Seminaril on tänavu samuti täitunud 20 tööaastat, siis ulatas vastne rektor Margus Kask järgnevas osas tänukirju mitmele tublile inimesele, kes on seminari töö eest hea seisnud.

Toivo Pilli analüüs tõi esile, et vabakirikute teoloogiline haridus on nii võimalus, vajadus kui ka vältimatus ja ta on seda igal ajal.

Järgnenud rahvarohkel tänujumalateenistusel teenisid oma talentidega EKB Liidu lähiajaloo presidendid.

Sõja või rahu advokaat?

11/2009 Andres Saumets, kirikuloo õppejõud

500 aastat Jean Calvini sünnist

Evangeelium on rahu sõnum. Kristlastena võiksime siia punkti panna ja öelda, et mõtisklused rahu vastandist – sõjast – ja sellega seotud vägivallast või kannatustest on vastuolus evangeeliumiga ning ei peaks koormama usklike meeli. Samas ei ole sõjad ja konfliktid, milles ka religioonidel on arvestatav roll, kuhugi kadunud. Maailm ei ela püsivas rahuseisundis, kuigi selle nimel pingutavad nii riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid kui ka poliitikud ja usujuhid.

Suur reformaator Jean Calvin, kelle 500. sünniaastapäeva tänavu tähistatakse, lähtus eeldusest, et evangeelium on rahu sõnum. Ka tema päevil juhtus, et evangeelium segunes tihtipeale poliitiliste ja sotsiaalsete nõudmistega ning põhjustas rahutusi ja verevalamisi. Kas poleks siis targem sellisele „rahutusi külvavale" evangeeliumile selga keerata? Ometi leidis ta, et „on palju parem, kui väike osa inimesi hakkab sajakordselt vastu kogu maailmale ja ikkagi Jumala armu sisse naaseb, kui et nad on püsivas ebakõlas Jumalaga, selleks, et neil oleks rahu maailmaga." Pühitsuse ja kirikukorra teoloogiks tituleeritud Calvini südamesooviks oli kogu elu allutamine Jumala korrale. Õhtumaal juba pead tõstva ilmalikustumise ja individualismi taustal rõhutas ta „Jumala au" ja pidas kõige kardetavamaks asjaks sõda Jumala vastu. Oma kaasaja süngetest kogemustest johtuvalt tõdes ta: „Elav evangeelium ei eksisteeri lihtsalt niisama koos kodanliku rahuga." Seepärast ei tohi rahu ideaal olla ettekäändeks, et sulgeda oma südant reformatsioonile.

Calvin elas sõdaderohkel ajastul. Prantsusmaa valitseja François I ekspansioonipoliitika kiskus suurt osa Euroopast sõtta. Mõned neist konfliktidest puudutasid ka Calvinit vahetult ja sundisid andma teoloogilisi hinnanguid. Kuningas suhtus protestantidesse kui mässajatesse, kelle hukkamine ei vajanud mingit moraalset ega teoloogilist õigustamist. Mitmed Calvini sõbrad hukkusid ja nende mälestuseks ning teiste kaitseks võttis ta sõna, adresseerides oma dogmaatilise peateose Institutio eessõna François I-le. Ta püüdis näidata, et protestandid ei levita poliitilist ülestõusu, vaid kuuletuvad üksnes Jumala Sõnale, millele peaks alluma ka kuningas. Calvini hoiak vägivaldse vastupanu osas jäi ühemõtteliseks. Lihtsa kristlasena valis ta vägivallatuse tee ja jälgis valutava südamega „usuvendade mõtlematut kirge, kes uskusid, et vägivalla abil on võimalik saavutada vabadust."

Calvin nägi tollast maailma suures lagunemisprotsessis, kus inimkond on unustanud Jumala ja humaansus piibellikus tähenduses on kaduma läinud.

Calvin polemiseeris radikaalse reformatsiooni esindajate suhtumisega ilmalikku valitsusse. Ta nägi, et nad olid küll oli ületanud põhimõttelise riigivaenulikkuse, kuid ei pööranud tähelepanu kristlikule vastutusele. Paljud ristijad olid põhimõttelised patsifistid. Siin kaitses Calvin ülikuid jumaliku korra kontekstis ja ka viimaste õigust sõda pidada.

Jumala ettenägevus ja valitsus

Calvini rahu- ja sõjaeetika tugineb jumalikule ettenägevusõpetusele ja valitsusele. Kogu ajalugu taandub Jumala juhtimisele, olgu see siis hool inimeste eest või karistus. Siiski ei lähene Calvin sellele must-valgelt ega välista inimeste vastutust ajaloo ja seetõttu ka rahu eest.

Pühitsuse ja kirikukorra teoloogiks tituleeritud Calvini südamesooviks oli kogu elu allutamine Jumala korrale

Reformaatori lähtepunktiks on Pühakiri. Institutios, mida võib võrrelda katekismusega, esitatakse eetikat kui loomuõigusega kooskõlas olevat dekaloogi tõlgendust. Mis on hea ja mis on kästud – see on otsekui inimese südamesse „sisse kirjutatud". Siin tuleks esile tõsta mõistet aequitas (ühetasasus, võrdsus, õiglus). See tähendas jurist Calvini jaoks kõikide seaduste loomulikku alust, mida peaks järgima iga kõlbeline käitumine. Inimene ei pea üksnes hoiduma halvast, vaid tegutsema teiste hüvanguks. Dekaloogis ei ole tegemist pelgalt negatiivsete piiritõmbamistega, vaid igale keeluna sõnastatud käsule lisandub positiivne tähendus. Oluline on Jumala kavatsus vastu võtta ja see oma kavatsuseks muuta. Käsud peavad endaga kaasa tooma usklike sarnanemise Jumalaga. Calvini arvates ei piisa, kui keegi loobub sõja pidamisest, vaid tema tegutsemine peab olema positiivne panus rahu heaks.

Calvini rahu- ja sõjaeetikas on olulised ka tema vanatestamentlike tekstide kommentaarid. Nendest näeme, et prohvetlikke sõjakuulutusi tõlgendab ta jumaliku ettenägevusõpetuse vaatenurgast: ükski sõda ei leia aset väljaspool Jumala tahet. Vana Testamendi ajalooraamatute sõjajutustustesse suhtub Calvin mõneti erinevalt, pöörates tähelepanu ka inimlikule vastutusele.

Institutios sisalduva õiguspärase sõja õpetuse lähtepunktiks on vaimuliku ja ilmaliku valitsuse eristamine, ilma et need oleksid teineteisega vastuolus. Erinevalt Zwinglist, kes reformeeritud Zürichi linna näitel nägi kodanikkonna ja koguduse ühtelangevust, oli Calvini praktiline kogemus teine. Prantsusmaal pidid protestandid elama ilma riigita, isegi vastuolus sellega. Nii ei kujundanud Calvin Genfis välja zwingliaanlikku riigikiriklust, vaid soovis arendada kodanlikust ladvikust sõltumatut kiriklikku organisatsiooni. Teisalt rõhutas ta mõlema valitsuse seotust, et kiriku poolt ei tekiks kiusatust riigikorda tühistada ja valitsejate poolt jällegi ahvatlust hiilida kõrvale vastutusest Jumala ees. Ilmalikul valitsusel ei ole otsest õndsusfunktsiooni ehk nagu Calvin ütleb: „kuninglik amet ei ole apostellik teenistus." Hoolekandmine kodanliku korra ja rahu eest ei ole veel vahetu hoolekandmine õndsuse eest. Siiski ei tohi ülikkonna rolli alahinnata, sest nende õiguslikkus tuleneb ametisse seadmisest, mis rajaneb jumalikule ettenägevusele ja pühale korraldusele. Seepärast ei tohi ka valitsemisvormi muuta „alt üles", näiteks mässu läbi. Oma ülesannete täitmiseks on neile antud karistamisõigus, millest paistab läbi jumalik kohus. Seaduslikult langetatud surmaotsus pole vastuolus dekaloogi tapmiskeeluga.

Õiglane sõda

Calvini peamised seisukohad õiguspärase sõjapidamise kohta järgivad klassikalise õiglase sõja teooria kriteeriume. Ülikkonnal peab olema õige kavatsus või eesmärk. Siia lisandub mõõdukuse ehk proportsionaalsuse manitsus. Sõjas tuleb vältida koledusi ja säilitada inimlikkus, mis sisaldab ka vaenlasele andestamist. Sõjal peab olema õige põhjus ehk sõja ajendiks ei tohi olla tühine asi. Sõda peab olema viimne vahend. Siin toetub ta Cicero nõudele, et „sõda peab välja paistma rahu otsimisena" ja rõhutab, et kristlaste juures peaks see veel rohkem esile tulema.

Institutio's lähtub Calvin sõja võimalikkusest, ilma et ta juurdleks selle põhjuste üle. Ta üldistab, et juba lõpule jõudnud Jumala riigis oleks iga kodanlik valitsus üleliigne. Maa peal on see aga hädavajalik abivahend. Ilmalik valitsus on tingitud inimeste patususest, samuti ka hädavajadus sõda pidada. „Mõõkade sahkadeks ja piikide sirpideks tagumise" tõotus (Miika 4:3) peaks küll usklike seas täide minema, kuid üldine rahu on võimalik vaid juhul, kui kõik evangeeliumi vastu võtavad ja ellu viivad.

Calvin nimetab sõja konkreetsete juurtena auahnust ja kadedust, juhtides tähelepanu nii kuningate kui ka „uusrikaste" linnade saamahimule. Valitsejad ja rahvad ei lepi Jumalast seatud piiridega. Protestantide kodusõjalaadset tagakiusamist diagnoosides nimetab ta konflikti objektiivseid juuri. Prantsusmaal kritiseeriti protestante kui rahutuste ja mässu külvajaid. Calvin üritab seda küll ümber lükata, kuid vastab, et ka muidu „on olemas seadused ja seaduslikud karistused, millega saab neile nende koha kätte näidata". Lõppsõnas kutsub ta kuningat üles õigust tegema ja seadusi järgima.

Sõja „juured" ei peitu vägivalla ootamatus puhkemises, vaid õiguserikkumises, mis loob pinnase vägivallaks. Selle vastu on vaid üks ravi: kehtivate seaduste asjakohane rakendamine. See on otsustava tähendusega ka rahulepingute puhul: püsiv rahu saab tugineda vaid õigusest kinnipidamisele. Huvipakkuv on, et Calvin näeb, kuidas suhted inimeste ja ka rahvaste vahel on määratletud psühholoogilistest teguritest. Vihkamine ja kahtlustamine käivad käsikäes: kõiges, mida teevad need, keda vihatakse, nähakse vaid kõige halvemat. Seal, kus valitseb ligimese või naaberriigi kahtlustamine, ei tohi seda enam tagant õhutada, pigem tuleb rakendada kõiki võimalikke usaldust loovaid meetmeid.

Valitsus on Jumalast

Igasugune karistusvõimu kasutamise on Calvini jaoks seotud ilmaliku ülikkonnaga, aga üksikisik peab teda tabanud ülekohut taluma. Nii nagu Jumal tõotas kord oma ligiolu sõjas Iisraelile, kehib see Calvini jaoks ülikkonnale – ja üksnes neile. Poliitiline administratsioon on Jumala poolt ametisse seatud ning neile antud volitustel on kindlad tagajärjed ka üksikutele kristlastele. Calvin peab siin silmas ristijateliikumises levinud patsifismi. Radikaalne vägivallast loobumine Mäejutluse mõttes on üle kantav vaid üksikisikule. Ilmalikule ülikkonnale on antud mõõk, et halbade võimu alla suruda. Aga niipea, kui riigivõimus nähakse Jumalale meelepärast institutsiooni, ei saa kristlased end sellest omatahtsi distantseerida. Calvin polemiseerib ristijate vastu, kes küll nõustuvad sellega, et vürstid on Jumalast seatud, aga peavad endi jaoks selliste ilmalike ülesannetega tegelemist lubamatuks. Ta on veendunud, et kristlane saab kuuluda ülikute seisusse ja peab siis olema valmis ka sealset teenistust täitma.

Kogu ajalugu taandub Jumala juhtimisele, olgu see siis hool inimeste eest või karistus

Kui protestandid osutaksid tagakiusule vägivaldset vastupanu, oleks see sõda, mida pole seadustanud õiguspärane valitseja. Siin manitseb ta usukaaslasi kodusõja ja avaliku korra rikkumise eest ning soovitab märterlust.

Calvin rõhutab korduvalt, et vaimulik liikumine saab edasi sammuda vaid vaimulike vahenditega. Rahva poolt loodud institutsioonidel ja eriti vere poolest printsidel aga on Calvini arvates mitte ainult vastupanuõigus, vaid koguni vastupanukohustus – seda ennekõike olukordades, kus jumalatu ülikkond soosib sõnakuulmatust Jumala vastu.

Inimese vastutus

Calvin rõhutab väga selgelt inimlikku vastutust rahu eest. Valitsejate õigus sõda pidada ei anna neile veel piiramatut vägivalla kasutamise õigust. Ükski tühine põhjus või isiklik ambitsioon ei saa õigustada sõda ning enne selle alustamist tuleb teha läbi kõik võimalikud sammud, et säilitada rahu. Calvini jaoks on sõda uks täieliku hävingu juurde. Ta tõdeb oma kaasaja näidete põhjal, kuidas sõjas kaob igasugune inimlikkus: inimesi tapetakse armutult, mõtlemata sellele, et ka nemad on Jumala looming. Sõjaga kaasnevad väga erinevad kahjud nii üksikisikutele kui tervetele riikidele. Kõik see halb on olemas ka õiguspäraste sõdade puhul, mistõttu ei tohi ühtegi sõda kergemeelselt ette võtta. Sõjakoledustele tuleb mõelda enne sõja alustamist, et see aitaks tõsisemalt rahu otsida. Calvin hoiatab Prantsusmaa olukorda silmas pidades usukaaslasi: „Kui me valaksime kasvõi ühe tilga verd, tekiks sellest niisugune torm, mis ujutaks üle kogu Euroopa. Nii olgu siis sada korda parem, et me hukkuksime, kui et me annaksime põhjust kristlust ja evangeelset asja niisugusesse teotusse tõugata." Selliste väljenduste põhjal võib jääda mulje, et Calvin on sõjavastane mõtleja. Ent kuna ta usub, et sõjategevus võib olla ka Jumala tahe, siis ei saa ta sõda kui fenomeni eitada. Küll aga manitseb ta, et kõik tuleks teha selleks, et konflikt üldse niikaugele ei areneks. Sõda on vaieldamatult „viimne vahend", mida võib kasutada üksnes siis, kui kõik poliitilised, õiguslikud või eetilised vahendid on end ammendanud.

Isegi kui sõjal on õigustatud põhjus, ei tohi sellega kohe alustada. Calvin esitab selle kinnituseks kaks teineteisega seotud loomuõiguslikku argumenti. Ta viitab ühisele inimloomusele, mis inimesi ühendab ja rõhutab, et kõik inimesed on loodud „Jumala näo" järgi. Ühine inimloomus peaks sõjapidamisest heidutama. Oluline on näha teises „inimest nagu mina", aga veelgi olulisem on näha teises „jumalanäolisust". Iga agressioon inimeste vastu sisaldab ka rünnakut Jumala vastu. Isegi siis, kui üks sõda on Calvini käsitluse kohaselt Jumala poolt heaks kiidetud, tähendab iga inimese surm ikkagi seda, et üks jumalanäoline loodu on jälle hävitatud.

Õndsad on rahutegijad

Lisaks loomuõiguslikele põhjustele peavad kristlased rahu hoidma ka sellepärast, et Jumal on neid oma lapseks võtnud. See kehtib ka kristlastest vaenlaste kohta, kellele peaks mitte ainult lepitust pakkuma, vaid neid ka ühisesse jumalalapse-seisusesse juhtima. Kristlaste jaoks on tugevam side mitte kaasinimeste, vaid Jumalaga. Nad peavad rahu ja sõja küsimustes rohkem Jumalale kuuletuma kui paganad. See eriline vastutus rahu eest muudab Calvini jaoks vägivaldse vastupanu Prantsusmaal eriti problemaatiliseks, sest see kahjustab protestantide mainet ning ennekõike evangeeliumi. Kristlaste ülesandeks on otsida rahu kõigi inimestega, ja seda mitte ainult omaette segamatut elu soovides, vaid ennast aktiivselt rahu nimel panustades. Rahul on kõrge hind, mida ennekõike kristlased peavad olema valmis maksma.

Lisaks loomuõiguslikele põhjustele peavad kristlased rahu hoidma ka sellepärast, et Jumal on neid oma lasteks võtnud

Käsk võtta enne sõjapidamist ette kõikvõimalikke konkreetseid rahupüüdlusi on Calvini jaoks aequitas'e käsk ning selliselt kõikide rahvaste ühisvara. Calvin rõhutab, et rahupüüdlused peavad sõnade tasandilt jõudma konkreetsete tegudeni – need on mõtted, mida tänapäeval tuntakse ennekõike „õiglase rahutegemise" kontekstis. Sarnaselt arvab Calvin ka koguduse sisemise rahu kohta: koguduses ei tohi valitseda liigne karmus, pigem tuleb olla valmis taluma seda, mida ei saa parandada – „eriti kui kõne all on terve koguduse rahu. /.../ Avalikku üksmeelt tuleb nii kõrgelt hinnata, et igaüks tõmbab tagasi oma isikliku arvamuse, et järgida seda, mida kogu ihu on otsustanud".

Kuidas siis näeb välja kristlaste igapäevane rahueetika? Õigus kätte maksta ja kaitsta on üksnes ilmalikul ülikkonnal, sellal kui üksik kristlane peab teadma, et tal tuleb kurjale heaga vastata, mitte ülekohtu eest kätte maksta. Valmidus rahuks peab avalduma igapäevases elus, ja see ei ole pelgalt sõnade asi, vaid kristlase kogu elu peab väljendama valmidust elada koos teistega rahumeelselt ja sõbralikult. Siiski ei tohi kättemaksu keelust järeldada, et Calvin propageerib võltsi rahu. Kristlasel, kes kogeb ülekohut, lasub tegelikkuses väga suur vastutus ning ülesanne: ta peab ülekohtutegijale näitama tema eksimusi näitama: „Pidagem kinni sellest, et meie, kui meid on rünnatud, peame üritama oma vaenlasega ära leppida. Ja kuidas? Sel moel, et me laseme neil näha oma vigu. Sest lepitus eeldab, et see, kes on eksinud, tunneb oma halba tegu... ja et me neilt midagi muud ei nõuaks, kui seda, et me oleksime nendega kui vendadega seotud ja oleksime üks, isegi kui nad varem olid meie vaenlased."

Kas Calvin oli sõja õigustaja, andes ülikkonnale vabad käed vägivallavahendite kasutamiseks? Kindlasti mitte. Oli ta sõja süüdistaja, kes eitas vägivalla kasutamist ja taotles rahu passiivsete vahenditega? Vaatamata kogu teravale kriitikale, mida ta sõja suhtes esitas, ei saaks väita ka seda. Pigem on ta olnud kristlike mõtlejate seas üks silmapaistvamaid rahu advokaate. Kuni selle hetkeni, mil hakkavad kõnelema relvad, kõneleb ja töötab ta väsimatult rahu nimel. Kui sõda siiski puhkeb, tuleb seda karta ja kahetseda. „Me jälestame, niivõrd kui see meist sõltub, neid sõdu ja võitlusi religiooni pärast. Paraku .... me ei suuda neid vältida. Jumal tahab meid kuni selle hetkeni läbi katsuda, mil me oleme sunnitud sõtta minema; kuid see on vastu tahtmist."

.