Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand IV

04/2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Tänu trükikunsti arengule vallandas reformatsiooniideede ja Pühakirja plahvatuslik levik üle kogu Euroopa iseseisvate reformatsiooniprotsesside laine, mida on nimetatud „reformatsiooni metsiku kasvu aastateks” (1521–1526). Koos kõigi suurte liikumistega jagab ka reformatsioon seda saatust, et kasvu intensiivistumisega kaasnevad paratamatult tülid ja lõhenemised.

Paljudes piirkondades juhinduti Lutheri ja tema kaaskondlaste või iseseisva reformide tee valinud Zwingli põhimõtetest (luterlik ja zwingliaanlik reformatsioon). Kuid 16. saj 20ndate algul hakkas piirjooni võtma reformatsiooni selline tiib, mis distantseeris end peareformaatorite juhitud protsessidest kui „takerdunud” reformatsioonist. Nende jaoks ei lõppenud „reformatsiooni rünnakuaastad” üldse. Radikaalselt ja sageli kiirustades püüti kõrvaldada kõike vana (nt pildirüüsted ja vägivald vaimulikkonna vastu) ning viia ellu evangeeliumis nõutud kristlaste vabadust ja võrdsust. Need inimesed püüdsid kiriklikke ja ilmalikke kordi reformida tervikuna, et valmistada niigi pingelises õhkkonnas ette Jumalariigi peatset läbimurret. Peareformaatorid soovisid hoida kiriklikud ja ilmalikud reformid üksteisest lahus.

Loe edasi: Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand IV

Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand III

03/2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Enne, kui tutvume lähemalt radikaalse reformatsiooni olulisemate tunnuste ja esindajatega, tuleks teha mõned üldistused „peavoolu reformaatorite” teemal, mis aitavad paremini mõista radikaalsete reformaatorite alternatiivsust. Peale selle, et reformatoorne teoloogia keskendus Kristusele, usule ja Pühakirjale ning tekkis opositsioon skolastika ja paavstlusega, ühendas reformaatoreid ka see, et nad hindasid kõrgelt jutlustamist „korra kohaselt” ametisse seatud vaimulike poolt. Nii võitlesid nad vahetu vaimujuhtimise ja karismaatiliste ilmikjutlustajate vastu.

Peavoolu reformaatorite jaoks oli ühiskond, elukutse, Jumala poolt antud seisus ainus ja tegelik koht, kus inimene sai oma kristlaseks olemist praktiseerida.

Samuti hoidsid „peavoolu reformaatorid” eesotsas Lutheriga kinni lasteristimise hädavajalikkusest ja väärtustasid varakiriklikke õpetuslikke otsuseid ja usutunnistusi, andes neile Pühakirjast kinnitust leidnud teoloogilise ja kirikuvalitsusliku tähenduse. Erinevalt radikaalse reformatsiooni esindajatest polnud nende tegevuse keskmes „kiriku” institutsionaalne tüüp, vaid siiski konstruktiivne koostöö end reformatsioonile avanud poliitilise ülikkonnaga.

Loe edasi: Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand III

Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand II

02/2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Varajast reformatsiooni võib iseloomustada ka jutlustamis- või lugemisliikumisena.

Reformatsioon (ld uuendamine) on kirikuajalooline liikumine, mis hiliskeskaja kiriklikus õpetuses ja praktikas leiduvate puudujääkide ning pahede vastu suunatuna soovis piibellikult rajatud kiriku uuendamist, lähtuvalt selle peamisest alusest – Pühakirjast. (Leopold von Ranke) Reformatsioon pole seega: revolutsioon, riigipööre, plahvatuslik üleminek vanalt ühiskondlik-poliitiliselt korralt uuele, ajaloolise järjepidevuse ja traditsioonide lõhkumine ega restitutsioon ehk kitsamas mõistes algkristluse või piibelliku õpetuse taastamine selle ajaloolises kujus.

Loe edasi: Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand II

Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand I

01/2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Kui sirvime oma koduseid pildialbumeid, leiame sealt ikka fotosid, millel on jäädvustatud mõnd perekondlikku tähtpäeva, näiteks juubelipidu. Sageli on seal kujutatud laua ümber istuvaid lähimaid sugulasi ja sõpru, see tähendab ikka neid inimesi, kes on sellesse osadusse kutsutud ja oodatud. Vihameestele, perekonna „mustadele lammastele” ja muidu kontvõõrastele pole sellisel mälestuspildil kohta.

Isikute valik pildil on üllatavalt oikumeeniline – esindatud on erinevad protestantlikud konfessioonid.

Loe edasi: Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand I

Eesti esibaptisti esimene misjonireis

06/2014
Aldur Vunk, Pärnu Immaanueli kogudus

Esimese laialt tuntud eesti baptisti Johannes Schwani sünnist möödus tänavu 190 aastat. Ta sündis 10. jaanuaril 1824 Rakveres. 17-aastaselt Paides sadulsepa õpilasena iseseisvat elu alustanud ja oma hernhuutlasest isa jälgedes kooliõpetaja kutse omandanud noormeest köitis kaartide joonistamine. Nii hakkas ta maamõõtja abiliseks. 1858. aastal laulatati Schwan Tallinnas Oleviste kirikus ja järgmisel aastal sooritas ta maamõõtja eksami. Sel ajal tegi ta kaastööd Johann Voldemar Jannseni „Perno Postimehe" misjonilisale ja muretses oma rahva vaimuliku tervise pärast.

1862. aastal võttis ta rendile Hrevitsõ mõisa Jamburgi maakonnas. Seal jõudis temani Peterburis tegutseva baptistikoguduse sõnum. 1864. aastal saabus Vene impeeriumi pealinna Mandri-Euroopa baptismiliikumise algataja Johann Gerhard Oncken, kellelt Schwan ühel suveööl uue ristimise vastu võttis. Oncken seadis Schwani ka Peterburi saksa koguduses diakoniks. Kogu oma vara kaotust rendimõisa põlengus pidas Schwan suuniseks asuda vaimulikule tööle ja suundus 1865. aasta suveks maamõõtjana Saaremaale, kus oli alanud talude päriseksostmine. Tema eesmärgiks oli baptistlike usutõdede kuulutamine kõige tugevamas vennastekogude kantsis, milleks Saaremaa oli jäänud.

Loe edasi: Eesti esibaptisti esimene misjonireis