Me seisame eelmiste põlvkondade õlgadel
02/2019
Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud
Elame ajal, mil uskkondade identiteet muutub nõrgemaks. „Ma olen kristlane” tundub olevat kuidagi parem väljend, kui et ma olen baptist või nelipühilane või luterlane. See on ilmselt seotud inimeste ettevaatlikkusega institutsioonide suhtes ja organiseeritud kristlus ei ole praegusajal just eriti „moes“. Olgem ausad, kristlikud uskkonnad on oma ajaloo jooksul jõudnud teha mõnegi väärsammu. Kriitiline distants pole iseenesest paha. Küllap on see parem kui pimesi ja ummisjalu kõike jaatada ja pühaks pidada, millele vähegi ajaloo tolmu peale on kogunenud.
Kuid ei maksa liikuda teise äärmusesse ja eitada usulise liikumise pärandit, selle õppetunde ja aja jooksul välja lihvitud väärtusi. Enesetunnetust. Ühiselt jagatud kogemust. Kui see kõik lihtsalt minema heita ja öelda, et nüüd alustame muudkui puhtalt lehelt ja mingite igivanade traditsioonidega ennast siduma ei hakka, siis oleme libisenud ühest kraavist lihtsalt teise. Ja mõnikord niisuguse hooga, et annab tükk aega mütata ja rabeleda, et jälle kuidagi edasi liikuda. Tee, mis edasi viib, on nende kahe äärmuse keskel.
Mis on Eesti baptismi 135-aastase loo jooksul kristalliseerunud õppetunnid, kogemused, mis inspireerivad ja annavad jõudu? Ma ei kavatse teha süstemaatilist ülevaadet, vaid jagan pigem enda vaatepunkti. Järgnev on niisiis rohkem isiklik tunnistus kui tasakaalustatud miniuurimus.