04/2013
Aamo Remmel, Nõmme 1960–1987
Minu side Nõmme Baptistikogudusega algas 1956. aasta sügisel, kui meie pere kolis Pärnust Tallinna. Kuna minu tee viis Tartu Ülikooli ja pärast sealt usu pärast lahkumist edasi Paide kogudusse, algas aktiivne kaastöö Nõmmel tegelikult 1960. aastast. Töötasin alguses noortejuhina ja hiljem ka abipastorina.
Nõmme koguduse pastoriks oli August Ruusna. Laulu- ja mandoliinikoori juhatas tema heliloojast abikaasa Hermine. Kui lauldi tema kantaate, oli palvela pilgeni rahvast täis. Ruusna viimane suurvorm oli „Kaotatud ja jälle leitud". Seda luues tuli ta minu juurde sooviga, et laulaksin Aadama osa, lisades: „Aadama osas helises minu kõrvus just sinu hääl." Imeline helilooja, kes kuulis ka solistide hääli.
Seda suurvormi luues tuli Hermine minu juurde sooviga, et laulaksin Aadama osa.
1960-ndatel kehtestati koguduste tööle uued riiklikud piirangud. Jumalateenistustel võisid kõneleda veel ainult kogudusevanem ja nõukogu liikmed. Kuna muusikas võis lisaks üldlaulule kasutada ainult laulukoori, siis seda suuremat kaalu see töö koguduses omas. Saatepillina oli lubatud üksnes klaver.
Laste- ja noortetöö oli täiesti keelatud. Sellele vaatamata toimisid meil nii pühapäevakool kui ka noortetöö. Pea igal jumalateenistusel viibis neid, kes jälgisid seaduse täitmist. Tegutsesime varjatult, aga ometi saadi pühapäevakooli tööst teada. Seepeale vallandati minu õde Hilja õpetajaametist Tallinna Lasnamäe koolis ning ta pidi minema tööle kommivabrikusse „Kalev".
Tallinna asudes alustas minu isa Rudolf Remmel Nõmmel abipastorina. Ta oli hea jutlustaja, kuid ka ustav hingehooldaja. Jumal üksi teab neid sadu külaskäike koguduseliikmete juurde, küll leiba murdma ja neid paljudes asjades aitama. Isa kutsus meid lapsi sageli kaasa. Isa alustas ka koguduses laupäevaste palvetundidega. Mõne aja pärast jäi väike kõrvalsaal kitsaks ja tuli üle kolida suurde saali. Need palvekoosolekud olid kahtlemata aluseks hilisemale koguduse noortetööle.
1961. aastal võttis koorijuhiameti üle Helve Tamm (Udam). 1968. aastal sai kogudusevanemaks Arvo Kajaste.
Piirangute nõrgenemine avas kogudustele uued võimalused. Taas võisime alustada keelpillikooriga, mille juhiks sai vend Harri Kressa. Vaatamata oma viletsale tervisele töötas ta suure pühendumusega. Tema andis keelpillikoorile täiesti uue kõla, sest ta orkestreeris ka mängitavad palad.
Varsti võisime alustada noortekooriga. Sellise muusikatöö sildi all toimus koguduses ka kogu noortetöö. Aprillis, 41 aastat tagasi, oligi esimene väljalaulmine. Lauluharjutused olid sageli kohaks, kus palvetasime uute kooriliikmete päästmise pärast. Milline oli meie rõõm, kui koori tulnud noored võisid läbi elada uuestisünni ja laulda nüüd tänuga südames oma Jumalale. Töö kasvas kiiresti ja esimesel aastapäeval oli koguduse ees juba 40-liikmeline noortekoor. Kord kuus oli noorte sisustada ka pühapäevaõhtune jumalateenistus. Peagi alustasime laupäevaste noortekoosolekutega, mis olid suunatud eelkõige mittekristlastele. Oli rõõm kogeda, kuidas noorte osavõtt nendest aina laienes. Noored tunnistasid Jeesusest ning minu kui noortejuhi ülesandeks oli noortekoosolekuid juhatada ja ka jutlustada. Noortega tegime mitmeid misjonireise nii jalgratastel kui ka bussiga.
Kui 1975. aasta aprillis isa suri, pidin lisaks noortetööle võtma ka abipastori ülesanded. Nüüd tuli mul koos koguduse pastor Arvo Kajastega pidada ka piiblitunde. Kõnelesime mõlemad, kuid juhatasime kordamööda.
Nõnda kestis minu aktiivne kaastöö Nõmmel kuni 1987. aasta sügiseni, kui siirdusin Viljandisse.
