Keila – eesti usklike püha linn

05/2013 04 Keila Ants001-1Ants Rebane, Keila Baptistikogudus 1970–1978

Kui vabanesin sõjaväest, kutsus mu usklik ema mind Olevistesse. Kirikus kuuldud sisukad jutlused puudutasid mind. Otsingud viisid mind neljapäevaõhtustesse piiblitundidesse. Minu pöördumine toimus 17. jaanuaril 1959. aastal Maarja kabelis järelkoosolekul. Seal tegin otsuse, et lasen end Jumalal tarvitada. Minu rõõmuks anti mulle koguduses võimalus külastada vanu ja tunnistada esmaspäevaõhtustel palvekoosolekutel.

Suur väljakutse saabus siis, kui mind kutsuti Keila Baptistikogudusse jutlustama. Olin juba uurinud eesti koguduste ajalugu, kuulnud kuulsatest usukangelastest meie maal, lugenud Keilas tegutsenud Eesti Baptisti Jutlustajate Seminarist. Keila sai mulle nagu mingiks eesti usklike pühaks linnaks.

Keila oli paik, kus kasvasin usklikuks ja Jumalat respekteerivaks inimeseks.

Esimesel korral Keilas olles külastasin usklikku perekonda Karu. Suureks üllatuseks kingiti mulle seal mitu ingliskeelset vaimulikku raamatut, mis olid kuulunud baptistiliidu juhatajale ja seminari rajajale Adam Podinile.


Keilas oli palju ilusaid inimesi, kes võtsid meid vastu nagu oma lapsi: aastaid pastori kohuseid täitnud Friedrich Kesklaid abikaasa Liinaga, koorijuht ja juhatuse liige Mikk Vaikla oma Essiga, õde Anni Karu, perekonnad Kruusla, Rannamäe, Kõstri, Annert, Lambing, Vahermägi, alati aktiivne ja abivalmis koorijuht Marta Pohlamägi, südamlik Krooni mamma ja paljud teised.

Kogudus oli südamlik, hoolitsev ja alati valmis ühiselt head tegema. Toetati vanu, hoiti lapsi, ehitati palvemaja uus osa. Tegutses segakoor, naiskoor ja alati oldi kohal nii nädala sees toimuvatel lauluharjutustel kui ka Piibli seletuse koosolekutel ja pühapäeva hommikustel ning õhtustel jumalateenistustel.

Igal talvel oli terve nädal äratuskoosolekuid. Kutsuti külalisjutlustajaid, kes olid üle meie maa tuntud oma vaimuliku erksuse ja Piiblile rajatud sõnumiga. See sütitas terve koguduse oma töökohtadel ja kodus usinalt Jumala armu kuulutama. Kohale kutsuti laulukoore teistest kogudustest ja siis oli saal alati rahvast tulvil. Inimestel oli rõõmu osadusest, kunagi ei olnud kiire koosolekult lahkumisega, alati oldi kaasas üksteise murede ja rõõmudega.

Ja patused tulid eespalvele, et lahendada oma mured ja vabaneda koormast. Sel ajal võeti usku südamepõhjast, koosolekutel kuulati hoolega, paluti koos, poolt või vastu küsimusi otsustati väga tõsiselt. See oli aeg, kus usk oli valitsuse poolt rangelt piiritletud igand. Aga see oli ka hea aeg – kes uskus, see teadis, kellesse ta usub. Sellist usuelu ja selliseid koosolekuid ma igatsen tagasi: et võetaks aega kokku tulekuks, et seal ei tegeletaks muude asjade kui Jumala sõnaga.

Tagasi mõeldes tunnistan, et see oli minu ja minu pere kauneim aeg. Keila oli paik, kus ma kasvasin usklikuks ja Jumalat respekteerivaks inimeseks. Sealt alates andis Jumal mulle palju võimalusi õppida teda tundma, uurida tema Sõna ja teda teenida. Jumala imede osa minu elus on olnud väga suur.

Minu teine suur õnnistus on olnud see, et Jumal kinkis mulle nooruses abikaasaks targa ja kauni uskliku neiu. Õilme (neiupõlves Vilge) oli lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja saadetud tööle Saaremaale. Mina aga olin tol ajal tööl tuukrina Muhu väinas, kus panime mandrilt Muhu saarele elektrikaablit. Pühapäeviti sõitsin jumalateenistusele Kuressaare baptisti palvelasse, kus siis meie teed ristusid.

Täna mõtlen tänuga oma abikaasa igapäevaelu puhtusele ja usuelu tõsidusele. Õilme on minu kõrval aidanud kanda muresid nii kodus kui koguduses, teha vaimulikku tööd ja kasvatada lapsi ausateks ja tublideks noorteks eriti siis, kui mina olin aastaid kodust eemal usuteaduse õpinguil. Koos oleme rõõmu tundnud oma kõige kallimaist – meie kolmest lapsest Priidust, Andresest ja Marist. Nüüd oleme õnnelikud, et saame kuulda ja kogeda oma laste ja lastelaste erakordsest tarkusest ja edukusest. Suurim õnn on, et me kõik võime kuuluda ühte Jumala laste perre ja olla üksteisele toeks. Tuleva aasta mais saab meil 50 aastat olla abielus.

Tagasi vaadates möödunud aastate reale mõistan, et Jumal on mind nimepidi kutsunud ja oma riigi töös rakendanud. Ma olen püüdnud anda temale oma parima ja mitte salata tema armu kellegi ees.