Laulunumbrite ütlejast pastoriks

10/2013 04 suigu endel
Endel Lohu, Evangeeliumi Kristlaste Suigu Kogudus 1984–2013

Mida tunneb pere, kes istub oma kodus lõunalauda, kui korraga tõmmatakse eesriie eest ja nad leiavad end lavalt? Saalitäis rahvast jälgib iga nende liigutust. Iga sõna kuulatakse täis tähelepanuga. Arvan, et olen elus midagi ligilähedast kogenud.

Oli 1984. aasta algus. Elasime perega Pärnus. Olime abikaasaga leidnud vaimuliku kodu ja tööpõllu Pärnu Immaanueli Baptistikoguduses. Meie peamiseks tegevuseks seal oli muusikatöö. Mina olin ka koguduse nõukogu liige ja diakon. Pühapäeva hommikuti osalesime aga nii sageli kui võimalik usklike koosviibimistel Suigus, sest seal oli minu sünnikodu. Seal elasid mu vanemad ja sugulased. Seal olin õppinud armastama ja hindama usklike osadust.

Juhatasin koosolekuid, ütlesin laulunumbreid ja viisin läbi leivamurdmistalitusi.

Ametlikult polnud 1963. aastast alates Suigu kogudust enam olemas, palvela oli ära võetud ja sealsed usklikud Pärnu Immaanueli nimekirja kantud. Sellele vaatamata toimusid regulaarsed vaimulikud koosolekud kogudusevanem Jaan Lohu kodus. Kuigi eluaastaid oli tal juba 83 ja raske haigus tegi järjest rohkem vaeva, juhatas ta endiselt teenistusi ja hoolitses, et vaimulik laud oleks kaetud igal pühapäeval.

Aprillis lahkus Jaan igavikku. Mulle tehti ettepanek asuda tema asemele. Kuigi hirm oli suur, tundsin sisimas, et ma ei tohi seda ettepanekut tagasi lükata. Ütlesin siis kogudusele nii, nagu tundsin, et laulunumbreid ma võin teile ütelda, aga muud ma ei oska. Nad pidasid seda piisavaks ja nii algas minu ajutine teenimine Suigu koguduse (õigemini kodugrupi) vanema kohusetäitjana. Juhatasin koosolekuid, ütlesin laulunumbreid ja viisin läbi leivamurdmistalitusi. Palju muud polnudki vaja teha, sest kõnelejaid vendi oli päris mitu ja tihti käis ka külalisi kaugemalt.

Kõik muutus 1987. a sügisel. Tuli ettepanek taotleda tagasi palvelat, mis oli vahepeal korteriteks ümber ehitatud. Kõhklesime mitu nädalat. Siis otsustasime proovida. Minu ülesandeks oli suhelda ametimeestega ja kirjutada taotlusi. Kõik laabus üllatavalt kiiresti. 1988. aasta veebruaris saime võtmed kätte ja algas taastamistöö. Tänu Jumala imelisele juhtimisele ja ustavatele abilistele võisime juba 28. augustil Suigu palvela taasavada. Poole aasta pärast taastati ka iseseisev Evangeeliumi Kristlaste Suigu Kogudus ja mind valiti selle pastoriks.

Nüüd leidsin ennast täiesti uues olukorras. Vaiksest suletud kodugrupist oli saanud kogudus. Koosolekuid külastas rohkesti mitteusklikke. Neile oli vaja kuulutada head sõnumit Jeesusest. Pastor ei saanud piirduda ainult laulunumbrite ütlemisega. Tööd alustas pühapäevakool, milles kõrghetkel osales 90 last. Pühade ajal olid jumalateenistused rahvarohked. Tundsin end üsna abituna, olin ju väljaõppimata ja kogemusteta, loomu poolest tagasihoidlik.

Tookord ma ei teadnud, et mu ajutine teenimine kestab veel üle 20 aasta. Kuna päris pastorit ei tulnud kusagilt, siis püüdsin neid ülesandeid täita nii hästi kui suutsin. Õnneks oli kogudus minuga kannatlik ja leplik, mõistev ja julgustav, mille eest olen südamest tänulik.

Eriti suureks toeks oli mulle abikaasa Marju. Ta oli minu märkmik, entsüklopeedia ja mentor. Ta oli tagasiside ja kriitik (vist liiga leebe) minu jutluste ja muude tegemiste osas, innustaja ja julgustaja kogudusevälistes ettevõtmistes ning ustav organist ja kontsertmeister, vajadusel ka tunnistaja ja lektor. Kodu ja lapsed ka veel!

Pidasin pastorina oma peaülesandeks säilitada kogudus elujõulisena, hoida korras koguduse hoone ja ümbrus, et ka järeltulevad põlved saaksid seda kasutada Jumala auks ja ümbruskonna õnnistuseks.

22. septembril oli see kaunis päev, mil sain teatepulga üle anda Suigu koguduse vend Eduard Kakkole. President Meego Remmeli hinnangul läks teatevahetus edukalt. Kui minu vaimulik haridus piirdus mitmetel põhjustel ainult mõnede õppepäevade ja kaugõppekursustega, siis tema kasutas avanenud võimalust ja omandas teoloogilise hariduse Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Soovin pastor Kakkole õnnistusrikast teenimist! Püüan jätkuvalt koguduse töös kaasa aidata, esmalt majahoidja ja kütjana.